Teate neid videoid, kus mõnes imelikus riigis, mis pole Eesti, tuleb lumi maha ja siis kõik inimesed on liikluses nagu saamatud põmmpeadest idioodid ja kõik meie, eestlased, naerame neid videoid kommentaaridega “lund pole varem näinud vä? Eestis on kogu aeg 1,5km paksune lumekiht ja te ei saa seal nüüd väikese härmatise kirmega tee peal hakkama vä?” Ootamatud uudised võib-olla, aga need põmmpeadest idioodid nendes videotes oleme tegelikult meie ise, septembri esimesel nädalal liikluses.

Ma olen intensiivne inimene, elutempo on kosmiliselt kiire, pean jõudma tööle, töölt lõunapausi ajal intervjuule, ruttu tööle tagasi, sest koosolek algab, töölt 30 minutit varem ära, et jõuaks pildistama, pildistamiselt poodi, sest piim on otsas ja poest soundcheck’i, sest õhtul on kontsert ja peale LIVE öösel Võrust otse koju ilma ööbimiseta peatusega bensiinijaamas, sest piim läks autos pahaks ja pruudil pole hommikul midagi kohvi peale panna. Keskkoolis oma esimesest vahtralehega 3. seeria BMWst saadik olen otsustanud, et üks koht, kus ma pean olema marurahulik, on liiklus. Ma olen suures metallrobotis, mis mõrvaks kõik enda ümber olevad loomaliigid, kui ma seda korrektselt ei juhiks. Ma olen sundinud ennast tunnetama seda vastutust.

Kahjuks ei mäleta ma viimastest septembrikuudest oma elus mitte ühtegi sellist, kus keegi ei oleks minust asulas vastassuuna kasutades mööda kiirendanud (koos mulle õppetundi andva diislipahkavaga näkku muidugi), kus keegi ei oleks suvalises kohas närvilist tagasipööret sooritanud, sest tulev suund on tühi ja minev suund on liiga aeglane, kus keegi ei oleks ristmikku kinni parkinud, kuigi iga töllakas näeb, et ta ei mahu sinna teisele poole ristmikku, siis ta ikkagi peab sinna pressima, sest noh, miks mitte hoida tervet teist suunda kinni, kui on võimalus. Septembri esimene nädal on see aeg liikluses, kus ülekäiguraja ääres ootavad inimesed on nagu ignoreeritav reklaam sotsiaalmeedias — nad võib “Hide ad” nupu alt kinni klikkida põhjendusega “sorri, näen seda lihtsalt liiga tihti”. Iga valgusfoori taga, kus ma täna autoga seisnud olen, on mu ümber olnud vähemalt 1 inimene rooli taga, kelle pilk on telefonis ja, kellel on enda arvates olemas täielik ülevaade tema ümber toimuvast, sest ta ju tõstab oma pilgu telefonist iga 5 sekundi tagant 1 sekundiks ja täpselt nii palju ongi vaja liikluses teada — 1 sekundit 6-st. Ülejäänud 5 ajal ei toimu siin niikuinii midagi põnevamat ja kõige tähtsam on vaadata seda metallist kuubikut oma käes, sest see on ni tähtis! Kas ma juba ütlesin, kui tähtis see on?

Vale. Autoroolis on kõige tähtsam, number üks oluline asi see, et sa jõuad elusa ja tervena koju. Päris oluline on roolis äge välja ka näha, aga tähtsam on ikkagi tervena koju jõuda. Sina autoroolis, mina autoroolis, lapsed ülekäigurajal, paanikas emad, kes on 3 kuud suveunes maamajas raamatut lugenud ja eile avastanud, et septembri algus on käes — kõik tahavad koju jõuda. Võta hoog maha, lihtsalt võtagi sihilikult maha. Sa ei ole kodus diivanis, maamajas võrkkiiges, sõbra sünnipäeval, sa oled metallroboti sees. Vaata liiklust enda ümber, tunneta vastutust — kõik need inimesed, nende elud, sõltuvad praegu sinust ja sinu metallrobotist, mille kindraliks sa oled raskete katsete eduka läbimise tulemusel saanud. Tarkusepäev riigis võiks tähistada tarkusenädalat liikluses. Rohkem vist hetkel polegi midagi. Kuulake ikka räppi.