“Las sööb. Mitte iga päev, jumala pärast, aga üks Big Mac nädalas pole seni kedagi tapnud ega tapa ka edaspidi. Kui mul on valida mõnede ebatervislike kalorite või lapse igikestva stressi ja sotsiaalse surve vahel (“Aga issi, Kevini ema lubab tal küll Hesburgeris käia!”), siis valin ma ebatervislikud kalorid,” nendib Mihkel, unistades samas sellest, et mõnes ökotoidukohas hakataks riivitud redise kõrvale Transformerite mänguasju pakkuma. “Siis ei peaks ma enam Mirjamile ja Joosepile seletama, kus on linna kõige ägedam söögikoht!”

Mihkel Raud vaatab sooja pilguga oma tütart