Kollektsioneerimine on välja kasvanud inimese vanimast tegevusest – korilusest. Kogujad on ka teised elusolendid, ühed usinamad neist mesilased. Kui mesilased koguvad siiamaani nektarit, siis inimesed loobusid korilusest, sest hakkasid põldu harima. Kogumise kirg ei kadunud neil aga kuhugi. Millist kaasaegset korilust viljelevad Eesti tuntud mehed?
Kristja Jõekalda: «Kõik hakkas pihta sellest, et sõber Venno Loosaar kinkis mulle sünnipäevaks guaššvärvidega tehtud pildi, kuhu oli kirjutatud: «Isa tuli koju, isa käed on külmad.» Venno ise joonistas. Panin selle seinale – miks riputada seintele võõraste kunstnike pilte, kui võib panna sõprade omi! Nii ma hakkasingi paluma oma sõpru ja tuttavaid, et nad mulle joonistaksid. Enamik ütleb, et ei oska joonistada. See ei ole ju tähtis, mis sealt tuleb – kas lill, päike, kriipsujuku või kuusepuu. Oluline on, et inimene joonistab teisele head soovides.
Viieteistkümne aastaga on kogunenud üle 120 pildi. Need on kuldraamides minu toas seinal. Kui ma istun toas üksinda, ei ole mul tunnet, et ma seal üksi oleks. Läbi piltide on sõbrad ja tuttavad minu kõrval. Ka need, kes meie seast lahkunud. Näiteks Gunnar Graps, Kaljo Kiisk, Rudolf Allabert, Raivo Järvi... Raivo joonistas ostutšekile. Kui me kohtusime, ei olnud muud käepärasemat vahendit kui kassalindi paber. Ta keeras selle teistpidi ja joonistas mulle jänese, millele mina panin valge paberi taha ja kuldse raami ümber.
Pikemat lugu Kristjan Jõekalda, Meelis Pai ja Tõnis Kõrvitsa korilusest saad lugeda suvisest Kroonika kodu-erist!
