«Kõigest oligarhi pojakesele ma mehele ei läheks,» ütleb end Tallinna miljonäri tütrest Moskvasse filmitähtede maailma töötanud Renata Piotrovski.
Ülemiste hotell. Kunagi oli siin Aerofloti ühiselamu, siin amüseerisid vahemaandumistel lendurid stjuardessidega - Nõukogude «Ühe miili klubi». Nüüd on hotelli ees vardas vennalike EU maade lipud.
Küsisin retseptsioonist Renata (23) järele. «Kas teil on TEMAGA kokku lepitud? Kellest võib TEMALE teatada?» Retseptsioonis valitseb tuntavalt valmisolek number üks hotelli peremehe tütre saabumiseks. Siis roolibki printsess hotelli ette. Sammub uljalt hõlmade lehvides sisse. Laseb poolkasuka õlgadelt libiseda, tema kannul sibav portjee haarab selle käigult. Hotelli restoranis istet võttes vabandab Renata, et Moskva aastatega on tema eesti keel rooste läinud. Sestap räägime vene keeles.
Niisiis, pärast glamuurset esilinastust Moskvas jõudis Eesti-Vene põnevik «Phobos» («Hirmuklubi») ka Eestis ekraanidele. Üht peaosa mängib seal Eestist pärit Moskva näitlejanna Renata Piotrovski. Esilinastuspidu peeti sealsamas Ülemistes, ööklubis, millele hotelliomanikust isa Igor pani tütre järgi nimeks «Renata».
#end#
Sai «Foobiaga» oma foobiast üle
Pikemat ülessoojendust vajamata jutustab temperamentne Renata loo, kuidas ta lapseeast peale paaniliselt kartis suurt vett. Ja nüüd on tal mitmes filmis järjest tulnud mängida just oma õudusunenägu - uppumist. «Nii ka nüüd. Kõik olid platsil mures, kuidas see võttepäev mööda saab. Aga dublantidest ma põhimõtteliselt keeldun. Jube oli, aga usun, et seda usutavam see stseen välja tuli. Tänu sellele filmile sain lõpuks üle oma isiklikust foobiast.»
Renata kiiresti vahelduvad näoilmed, kurisev hääl, hoogsad žestid ning näo ümber kaasa vetruvad lokid toovad meelde noore Ljudmilla Gurtšenko... «Molodets - seda ütlevad Moskvas mulle kõik,» naerab Renata.
Näitlejatar pole rahul, et enamasti pakutakse talle lüürilise kangelanna rolle. «Iseloomult olen ma karakternäitleja!» Renata loetleb rodus maailmafilme, kus talle oleks meeldinud mängida. Näiteks filmis «Nuhk», kus mängisid Jude Law ja Michael Caine. «Kahju, et ma tüdrukuna kunagi nii kihvtilt keerulisi rolle mängida ei saa!»
Vene kinoklassikast kadestab ta filmi «Armastus tööpostil». Ei, mitte Alissa Freindlihhi pearaamatupidajast krõhva rolli, vaid tema sustrikust sekretäri (Lia Ahedžakova) osa pärast.
Maailmanäitlejatest jumaldab Renata Tom Hanksi: «Ta pole kaugeltki krasavtšik (ilusmees). Aga temas ühinevad positiivne ja negatiivne karisma äraseletamatul moel. See tõmbab. Ta suudab veenvalt mängida nii kangelasi kui ka lurjuseid.»
Naistest hindab Renata samuti «mitte kõige kaunima» Julia Robertsi talenti. Puhtalt iluideaalidena nimetab ta Brad Pitti ja Angelina Jolie'd.
Meremehe tütrest printsess
Renata kasvas Lasnamäel. Sinna said ta vanemad hakatuseks ühetoalise korteri üheksakorruselises paneelmajas. «Kärberi tänav 1,» meenutab filmitäht. «Sõitsin sealtkandist just läbi. Kõik tänavate nimed on muutunud.» Suved veetis tüdruk vanaema maamajas 50 kilomeetrit Tallinnast väljas. Selle koha nime ta enam ei mäleta.
Nüüd on tal oma kolm-neli kodu. Põhielu on Moskvas. Seal üürib ta korterit Tverskajal - põlisel peatänaval, kus elavad ka Pugatšova ja teised vene vägevad.
«Moskva tempo võtab pea ringi käima,» ütleb Renata. «Seda enam tekib siis igatsus sõita koju Tallinna vaikuse järele - lihtsalt istuda, olla ja mitte kuhugi kiirustada.»
Siin peatub ta enamasti jällenägemisrõõmus isa ja ema juures, kel nüüd elamine Kodalas - uhkes uuselamurajoonis Ülemiste kaldal. Renatal endal on küll siin igaks juhuks maandumispinnaks korter Stockmanni vastas stalinistlikus lossis. Aga kui seal (külmkapist) tühjus vastu haigutab, on tal alati ka võimalus võtta tuba Ülemiste hotellis, mille ta isa varemeist üles ehitas. Kui vanematele hakkas puhkusepaigana meeldima Itaalia, soetasid nad suveelamise nimekasse Porto Cervo kuurorti. Ent selleks ajaks oli Renata juba oma elu peale kasvanud. «Sinna ma enam peaaegu ei jõua,» ütleb ta.
Enda rahvuse üle arutleb Renata nii: «Ma olen rahvusvaheline. Suur rahvuste segu. Isa on mul Kiievist, ema sündis Murmanskis. Sugulasi on Ameerikas, Iisraelis, Poolas ning ka põliseestlaste verd.»
Tema isa Igor tuli õppima Tallinna merekooli. Ema isa oli katselendur. Sõja ajal pakutud tema perele, Renata jutu järgi, võimalust sõita Ameerikasse või Tallinnasse... Nõukaajal oli isa meremees. Ema töötas sõjakomissariaadis, hiljem erinevates tehastes juhatajana. Nüüd, viiekümneselt on ema koduperenaine. Aasta noorema isa tegevusala kohta ütleb Renata napilt: «Ärimees.» Enda rikkusele pani Igor Piotrovski aluse Muugal välislaevade teenindamisega tegelnud firma juhina.
Renata ruttab lisama: «Jah, aga meie pole uusvenelased iz grjazi v gnjazi (prahist paruniks - M.K.).» Need, kes Nõukogude Liidu lagunedes ei tea, kuidas üleöö ratsa rikkaks said. «Mäletan, et üleminekuajal, kui raha polnud, käis mu ema turul müüjana tööl. Samm-sammult vähehaaval hakkasime tõusma. Kõik tuli ausa tööga.»
Seepeale oletan, et Renata oli tüdruk, kes kolmeselt tahtis saada printsessiks ja kuueselt juba näitlejannaks. Renata naerab, et ta oli «kohutav laps». Hellitatud, seda muidugi. Ainsa tütrekese päralt olid ema, isa, kaks vanaema ja kaks vanaisa, kes kõik teda võidu kasvatasid.
«Ema vedas mind kõikvõimalikesse lasteringidesse - ballett, laulmine ja inglise keel. Ja mul oligi nii palju energiat, et ei teadnud, kuhu seda panna. Nagu poisil!» Kuni kolmeaastaseks saamiseni ei kasvanud tüdrukule õigeid juukseid pähe. Selle varjamiseks pani ema tütrele kepka pähe. Aga ikka ka kleidi selga. «Aga naised tänaval ei uskunud, et ma tüdruk olen.» Hiljem, juba juuksed peas, ei loobunud Renata oma kalliks saanud punasest kepkast. Ja kakles Lasnamäe hoovis poistega.
«Aegamööda kasvasin ma ka muidugi tüdrukuks.» Näitlejaveri lõi Renatale pähe aga üle põlvkondade - nii tema vanavanaisa kui ka vanavanaema olid näitlejad. Isaliini pidi on sellest suguvõsast ka Leonid Kanevski, kes mängis tšort-poberi!-salakaubasmuugeldajat filmis «Briljantkäsi» ning major Tominit nõukaaegses krimiseriaalis «Juurdlust toimetavad asjatundjad».
15aastaselt Moskvasse
Alustanud õpinguid Tallinna parimas vene keskkoolis, viisid Renata vanemad Eesti iseseisvudes tütre üle Ameerika kooli, mis siis asutati Tallinnas siia saabunud diplomaatide ja ärimeeste laste tarvis. Isa kindla plaani järgi pidi tütar sealt edasi minema Šveitsi lütseumisse advokaadiks õppima. Renata käis-tegi kuulekalt seal isegi sisseastumiseksamid ära, aga... Saatus tahtis teisiti.
Kuna Ameerika-koolis harjus Renata rääkima inglise keeles, hakkas ta ema muretsema tema aktsendiga vene keele pärast. Sestap viis ta tütre meie Vene Draamateatri õppestuudiosse. Aastal 2002 avanes seal aga võimalus lähetada tosin noort õppima näitlejaks Moskvasse. Lausa MXATi (Moskva Kunstiteatri) juurde Oleg Tabakovi enda stuudiosse.
Muidugi ei tahtnud isa kõigest 15aastast tütart kodust nii kaugele ära lasta.
«Aga veel pool aastat hiljem helistati isale jälle ja kaubeldi - äkki te ikkagi lubate, annate oma tütre õppima,» meenutab Renata. «Isa piinles kaua, kas rääkida sellest mulle või mitte.» Lõpuks loobusid Renata vanemad vastuseisust, mõistes, et tütar võib jääda seda eluaeg kahetsema. Renata pakkis asjad ja sõitis Moskvasse. Ja maandus seal ühiselamus - korraga üksi, ei ühtegi lähedast.
«See oli košmaar! Teised olid poole aastaga jõudnud juba kursusel kollektiivi moodustada, ja ma sadasin sisse kui uustulnuk. Vene keelt ei osanud ma kuigi hästi. Aga kohe tuli järele teha esimene sess, samas käia uutes loengutes-tundides. Pluss lõpetada eksternina keskkool. Läksin tasulisse lütseumisse Poljankal, et võimalikult kiiresti riigieksamid ära anda.»
Moskva šokk - kuhu, mida, mis toimub - oli Renatale seda suurem, et ta polnud enne Venemaal käinud. Ja nii-öelda pärisvenelasi oli ta varem kohanud ainult välismaal.
«Vene uusrikkad Šveitsis - see oli šokk, kuidas nad laiasid ja ropendasid! Ei mingit kasvatust ega lauakombeid. Mõtlesin, et kõik venelased ongi sellised...» Sestap tegi Renata Šveitsis näo, et ei mõista vene keelt. Seal hakkas ta austajaks üks saksa poiss, kes pidaski Renatat itaallannaks. Paar nädalat pettis tüdruk poisi ära. «Kuni ühel päeval sadas mulle külla sõbranna, kes kallistas ja kõnetas mind vene keeles...»
Nii valdas Renatat Moskvasse sõites hirm ja eelarvamus. «Seal veendusin, et pole üldse nii hull - imetore rahvas ja sajanditepikkune kultuuriajalugu!»
Pärast teatrikooli lõpetamist Moskvas tuli Renata suunamisega Tallinna Vene Teatrisse tagasi, aga... «Tundsin, et nad polnud siin minust eriti huvitatud. Mulle isegi ei helistatud, millal proovi tulla. Kui ma siis ise Moskvast helistasin - öelge, millal, kui vaja ma lendan Moskvast kohe kohale -, sain ujuva vastuse: no võib-olla 28ndal, aga võib-olla 29ndal...» Tagantjärele on Renata tänulik, et ta Tallinnast vabaks lasti.
Moskvas võeti ta vastu satiiriteatrisse, aga... «See oli täielik mädasoo!» Edasi pääses ta kuulsasse Moskva Kunstiteatrisse proovidesse, aga siis tuli juba pakkumine filmi.
«Ja ma pole nii suur täht, kes saaks panna teatri proovi- ja etenduste graafikud paika oma tingimustel...»
Rahaga karjääri ei osta
Kas Moskva uusrikkas tähemaailmas on «vene hing» veel olemas, või ainult raharatas, mäng à la Hollywood?
«Muidugi on see mäng Moskvaski julm. Tasub enne 150 korda mõelda: on sul seda vaja? Tõesti, psühholoogiliselt on see hullult raske. Iga päev probleemid. Kuskil kirjutati, et sa pole see. Keegi ütleb näkku halvasti. Või keerab keegi su uue projekti kraanid kinni...»
Renata ütleb, et ainult raha eest ei saa Moskvas enam midagi. «Ausalt. Suurt raha keerutatakse Moskvas igal sammul. Sellega ei «määri» enam kedagi. Võid ju minna ja öelda, et mul on raha, ma tahan mängida su filmis. Vastuseks on õlakehitus: ja mis siis...»
Renata sõnul maksab tänapäeval Moskvas juba see - sa kas meeldid või ei meeldi. «See loeb küll - sa oled sõber, ma aitan sind. Ma ei räägi lihtlabaselt kellegagi voodisse minemisest. Tuleb suhelda, kui tahad saavutada midagi. Kohvi juua, istuda, isegi kui see inimene pole sulle väga meeldiv. Suhelda, pidutseda...»
Saad ühega sõbraks, oled hoobilt teise vaenlane?
«Tuleb osata. Jõuda seal ja siin,» ütleb Renata. «Vahel jõuan õhtul koju puruväsinuna - aga tuleb veel välja minna. Kellegi jõulupeole või mõne disaineri kollektsiooni poodiumi ette. Sest muidu nad solvuvad ja ütlevad järgmine kord mulle ei.»
Olgu Moskva pealegi miljonite linn. Tere-tere tasemel tunnevad kõik tähed kõiki. Aga tõelisi sõpru Moskva tähtede glamuuriparaadil...? Renata nimetab ühe nime - Konstantin Krjukov. «Phobose» filmi produtsendi Fjodor Bondartšuki õepoeg. «Temaga on mul huvitav. Hea kasvatusega ja haritud inimene. Mõelge, missugused inimesed teda lapsest peale ümbritsesid, alates tema vanaisast ja vanaemast! («Sõja ja rahu» filmist eestlastelegi tuntud Nõukogude Liidu rahvakunstnikud Sergei Bondartšuk ja Irina Skobtseva. - M.K.)»
Vene Hollywoodi tabud
Ja õukonna reeglid on tänaseski Moskvas karmid. Kes etiketi vastu eksib, see mängust välja. Nädalalõpul võib õhtul restorani või ööklubisse välja minna ainult suurema oma seltskonnaga. Sõbrannadega isekeskis on see reede või laupäeva öösel kategooriline tabu.
«Välistatud,» ütleb Renata. «See oleks halb toon. See tähendaks, et landime mehi, kes meid rajalt maha võtaks.»
Moskva restorane peab teadma ja valima. «On kohti, kuhu võib minna ka tüdrukutega isekeskis jutustama, kas või südaööl. Aga siis mitte mõnda trendirestorani, kuhu kogunevad end näitama Moskva vägevad ja võimsad poissmehed. Praegu on näiteks JQ üks moodsamaid kohti. Sinna naiste seltskonnaga minna oleks imelik.» Sama on kinniste klubi tüüpi restoranide ja baaridega, kuhu eralduvad paarikesed privaatsust nautima. Jällegi, naistega sinna passima minna pole normaalne: «Vabandust, mis te siia ronite, klatšida võite omavahel kodus!»
Olgugi et Moskva on suurlinn, teavad kõik oma ringist kõiki. Eksimine valel ajal valesse kohta määriks maine.
«Ka peab olema ettevaatlik, kellega sa suhtled ja mida räägid. Kõik levib ja imbub läbi.»
Renatal on Moskva nightlife´ist isu täis: «Kui ma just ei pea minema ennast näitama. Sõprade sünnipäevad, üritused-esitlused on iseasi.» Rohkem meeldib talle pugeda sõprade ringis mõnda nurgatagusesse päris samovariga väiksesse ehedasse vene restorani: «Saame seal sõpradega kokku, mängime «Maffia» laumängu, joome veini. Ja kui siis veel on isu vastu hommikut kuhugi edasi tantsima minna... Ikka oma kambaga.»
Muidu pole Renatal ööklubidesse enam ammu asja: «Mis mul seal teha?! Mulle meeldib vene muusika või siis R&B. Klubis käib mõttetu untsa-untsa-unta. Pilves noored tuiavad ringi...»
Enda sõnul pole ta põhimõtteliselt sõlminud ühtegi uut tutvust kohvikus ega klubis või tänaval, ammugi mitte internetis. «Tean: rohkem kui üheöösuhet sealt ei leia. Mulle piisab oma suhtlusringist. Uusi tõelisi sõpru olen leidnud ikka ainult seltskonnas vanade sõprade kaudu.» Nii lasigi Renata end üle pika aja Moskva ööellu meelitada, kui sõber Konstantin Krjukov tähistas veebruaris oma 25. sünnipäeva.
Soldati koht on kalmistul
Mida teab-arvab aga Renata sõpradering Moskvas eestlastest ja Eestist?
«Oi, ma ise olen nii uhke, et olen Eestist!» kiidab Renata. «Tallinna peeti seal välismaaks juba nõukaajal. Seda enam nüüd, kui me oleme EU!»
Pronksiööl nuttis ta Moskvas teleka ees. «Jõudsin just proovist koju, kui sõbranna helistas: «Pane telekas ruttu mängima!» Vaatasin tuttavaid Tallinna tänavaid ega uskunud oma silmi. Nii valus ja häbi oli...!» Muidugi tuli tal siis Moskva sõpradele aru anda, «mis teil seal toimub». «Paljud küsisid, miks. Raske oli eemalt seda endalegi seletada. Selles polnud midagi halba, et soldat kesklinnast ära viidi, tema koht on kalmistul. Vale oli see, kuidas seda tehti... Aga ma kaitsesin Moskvas Eestit!»
Hoopis teine tunne oli Renatal kevad tagasi Moskvas peetud Eurovisiooni lauluvõistlusel. «Olin saalis kohal Urban Symphonyle pöialt hoidmas. Pärast Sandra esinemist hakkas Renata telefoni sadama vaimustunud sõnumeid Moskva sõpradelt: teie oma oli super tubli! «Olen uhke Eesti ja oma rahva üle. Südamest,» rõõmustab Renata. «Mul on väga palju tuttavaid , kellele meeldib nädalalõpuks just Tallinna lõõgastuma sõita.»
«Kerjas» ise filmiraha kokku
Lisaks rollidele Moskva filmides ja teleseriaalides on Renata proovinud end ka lauljana. Videoklippides oma bändis ise uljalt trummegi põristanud. Praegu omandab ta aga teist kõrgharidust. Õpib produtsendiks ning valmistab selles ametis ette oma esimest lühifilmi. Siingi pani ta end nullist proovile. Ei hakanud papalt raha küsima. Vaid käis ise läbi rahastajate leidmise kadalipu, ukse tagant ukse taha.
«Otsustasin proovida, kas saan ka sellega hakkama.»
Film tuleb armastusest. «Mis on meie 21. sajandi noortele elus esmatähtis? Karjäär ja raha,» jätkab Renata. «Aga mis sellest tolku on, kui sa lõpuks üksi oled? Siis viie-, või isegi juba neljakümneselt tuntakse vajadust, et keegi ütleks kõrvalt: «Ma olen sinu üle uhke!»»
Noortel käivat suhted aga liiga lihtsalt ja kähku. «Ah, las läks! Järgmine! Läks see ka - vahetpole! Järgmine! Küll jõuab veel! Aga nii võib elu ja armastuse mööda lasta,» arutleb Renata.
Tema film räägibki noorest paarist, kes armastasid teineteist, aga kartsid liiga tõsist suhet. Kui nad siis aastate pärast uuesti kohtuvad ja on valmis olema koos, tabab poissi astmahoog ning ta sureb. «Rumal surm astub vahele ja ongi kõik. Tahan noortele näidata, et me hoiaks oma tänaseid suhteid ega mõtleks üha, et küllap homme tuleb uus ja parem. Võite seda pärast terve elu kahetseda.
Selles filmis ei mõrvata ega kakelda. Ega räägita absoluutselt sõnagi. Mind huvitab kehade keel ja füüsika. Kui sõnad võivad valetada, siis keha-emotsioonid ei valeta.»
Raskused õige mehe leidmisel
Renata on oma vanematega väga lähedane. «Tänu nende kasvatusele tean õigeid raame. Lisaks sellele, et nad on mu vanemad, on nad mu kõige lähedasemad sõbrad. Öösel murega ei helista ta esimese hooga sõbrannale, vaid ikka koju: «Isegi kõige intiimsemate probleemidega: isa, selgita nüüd sina kui mees mulle, kuidas ma peaksin selle noormehe käitumisest aru saama...!»
Kas selles pole ka oht: kui nii ideaalne isakuju mõõtkavaks silme ees, siis vähemaga ei lepi?
«Ma ei oota printsi valgel hobusel,» raputab Renata ägedalt oma lokke. «Piisab heast, huumorimeele ja adekvaatse enesehinnanguga poisist. Mingi oligarhi poole ma ei püüdle. Häid suhteid raha eest ei osta. Pealegi, minuvanust oligarhi ei kohta. Moskvas on suured rahad jagatud. Kui keegi minuvanune rahaga laiab, siis tähendab, et ta on kellegi poeg. Ainult poeg! Mis ma sellisega peale hakkan! Sõidab selline limuga kolm tiiru Moskvale peale ja päev õhtal. Kui me oleme kasvanud üles erinevate raamatute ja mänguasjadega, siis sellist meest enam ümber ei kasvata.»
Raske on elu printsessil....
«Juhtub,» noogutab Renata. «Normaalsed adekvaatsed poisid kardavad mulle läheneda.» Talle on öeldud, et ainuüksi tema näoilme tõrjub neid, kes teda ei tunne, kaarega temast eemale: seda haid parem mitte puutuda! «Aga ju see on mu kaitsereaktsioon,» naerab ta. Praegu ta mehele veel ei kipu. «Kuigi juba mõtlen sellele...»
