Äsja lahkunud Ullat tunti kui endist Estonia teatri baleriini ja isikupärase võluga daami. Võib-olla on see ettekujutus, aga vahel on mõista antud, et Ulla tõi peadirigendi prouana oma karjääri kodule ohvriks. Ise ta selle väitega ei nõustunud. “Ei, nii see ei ole! Tantsisin Estonia teatris 20 aastat, mida loetakse baleriini elueaks laval. Lahkusin 38-aastaselt balletilavalt ja leidsin kümneks aastaks tööd Viru varietees. Edasi läks poolteist aastat põlveoperatsioonist väljatulekuks. Ja edasi vabakutselise näitlejana Estonia muusikalides “Savoy ball” ja “Kabaree”,” kirjeldas ta. „Arenesin teises plaanis — keetsin ja küpsetasin roogasid, mille valmistamiseks töötaval naisel aega ei jätku.”

Ülle sai enda sõnul kaasa sõita väga edukatele esinemistele Moskvasse, Leningradi ja Pitsundasse ja kui Eri valiti 1985. aastal Stockholmi Kuningliku Ooperi peadirigendiks, oli ta juba saanud ka NSV Liidu rahvakunstnikuks, mis tähendas, et neile anti Stockholmis korter ja tema sai päeval kodus toimetada. "Õhtuti vaatasin ja kuulasin oopereid, ballette ja kontserte. See oli suurepärane! Aga telefoniabielu moodustas kolm neljandikku meie kooselust ja oli paratamatu. Seda just tänu Erile, kel oli suur soov mulle kõikjalt helistada,” meenutas ta ning tunnistas, et pani enda jaoks sääste kõrvale.

“Mina ostsin oma kogutud raha eest Hiiumaale maja. Mul oli tühi konjakipudelikarp, kuhu tasapisi raha kogunes. Erile meeldis meie suvekodu väga, ta käis hiljemgi seal mind vaatamas, kui me enam abielus polnud. Talle meeldis, et ma teda hoolega kuulasin. Nende aastate jooksul, mil me koos elasime, imetlesin, kuidas ta võlus inimesi. Ükskõik millisel kellaajal ja ükskõik kus, kogu seltskond pööras oma näo Eri poole, kes värvikalt oma kontsertidest rääkis. Muutusin ise kidakeelseks ja õppisin tõepoolest kuulama," meenutas ta.