Monika Tamla: teletööst pole ma kunagi unistanud
Millisest ametist unistasite lapsepõlves?
Eks neid unistuste ameteid oli erinevaid - lasteaias tahtsin saada kasvatajaks ja koolieas eesti keele õpetajaks. Teletööst pole ma tegelikult kunagi unistanud.
Millal tundsite, et just televisioon on see, mida te tahate teha?
Siis, kui olin mõnda aega juba uudistetoimetajana töötanud, sain aru, et just see on töö, mis mind inspireerib ja innustab ning pakub mulle just selliseid väljakutseid, samas nii rutiini kui vaheldust, kollektiivi jms, mis mulle sobib ja meeldib.
Kuidas Te ETV-sse sattusite?
Eesti Televisiooni tööle jõudsin tööpakkumise kuulutusele vastates ning ausa konkurentsi tingimustes tihedat katsete ja katsumuste sõela läbides aastal 1997.
Kui ilmatüdrukuna alustasite, kas juba siis oli siht silme ees kunagi uudistediktoriks saada?
Täpsustame taas seda, et ma pole päevagi olnud "diktor" ehk inimene, kes loeb lihtsalt etteantud tekste ette. Pigem ikka uudistetoimetaja, "ankur" või uudistesaate juht - inimene, kes osaleb oluliselt rohkem uudistesaate valmimises, kui "diktor". Samas oli minu jaoks teletööle sattumine siiski nii juhuslik, et mul polnud mingit pikema perspektiiviga karjääriplaani küll valmis töötatud.
Kas mäletate seda päeva, kui olite esimest korda otse-eetris? Mis tunne see oli?
Mäletan ikka - see oli ilus ja pakaseline veebruari varahommik aastal 2001, kui Terevisioon alustas. Tunne oli veidi ärev, aga nii see peabki otse-eetris ju olema...
Kui tihti juhtub otse-eetris apsakaid? Millised on olnud teie kõige piinlikumad või naljakamad hetked?
Ega siin mingit kindlat nö eksimissagedust pole - on päevi, mis kulgevad ühegi apsakata ja on päevi, mil keel kipub rohkem sõlme minema. Midagi väga piinlikku pole ma loodetavasti ekraanil korda saatnud ja annan endast parima, et seda ka tulevikus ei juhtuks. Naljakaid apsakaid on kindlasti ohtralt, aga see käibki ju nii otse-eetri kui kogu elu juurde... Kõige legendaarsem minu puhul on vist "Ärapanijassegi" jõudnud segamini uudistekstidega paberitega sahmerdamine koos seda tegevust saatnud sõnadega "issand jumal - issand jumal - issand jumal...." Aga selliste juhtumite puhul ei tohi lasta tujul langeda, sest eksimine on inimlik ja uudistetoimetuseski töötavad ju kõige tavalisemad inimesed. Tuleb lihtsalt osata iseenda üle naerda ja mitte põdeda apsakate pärast, mis hiljem ju imehästi aastalõpu saatevigade saadet täidavad.
Kas on ette tulnud olukordi, kus tunnete, et täna ei tahaks otse-eetrisse minna? On näiteks olnud eraelus mõni probleem või lihtsalt tüdimus tööst.
Ma usun, et mõnikord tunnevad kõik inimesed väikest väsimust või tüdimust oma tööst, ka kõige huvitavamast ja põnevamast. Olen minagi teinekord kolleegidele naljaga pooleks õhanud, et täna ei viitsi kohe midagi teha, aga ausalt öeldes pole sellist tõsist "otse-eetrisse mitte minna tahtmise" tunnet mul küll veel kordagi tekkinud. Tõenäoliselt tuleks sellisel juhul ametit vahetada, sest teleekraan on halastamatu ja kaua nö vastumeelselt, ilma huvi ja innuta oma tööd tehes seal vastu ei pea.
Kes on Teie lemmik "Aktuaalse kaamera" diktor läbi aegade?
Kõik minu praegused kolleegid on oma plusside ja miinustega omal moel mu lemmikud, aga samamoodi meeldisid mulle need AK-tegijad, kellega ma koos sisuliselt üles kasvasin ehk Marite Kallasma, Mare Taimre, Ivi Kreen, Urmas Ott, Urmas Reitelmann jt.
