«Jaa-jaa, kõik on võimalik,» vangutas Jaak Joala halli kardinalina Eesti tänavuste eurofinalistide salvestamist jälgides iga laulu järel pead. «Nii millimeetri pealt ühtlast taset pole ühelgi aastal olnud.»
Enneolematut dramaatilist pinget kruvis Eesti Televisiooni stuudios läbi kahe võttepäeva asjaolu, et viimase, kümnenda laulu esitaja jäi viimase minutini salapäraseks «mustaks hobuseks». Teada oli, et laulu esialgne esitaja Eda-Ines Etti ütles päev varem lõpliku «ei» ja et Inese võidulaulu «Once In A Lifetime» autorite tiim eesotsas produtsent Alar Kotkaga otsib paaniliselt uut esitajat.
Kõva avalöök
#p2v#Esimesena rokib kaamerate ees Jaagup Kreemi ja Lea Liitmaa duett. Jassi kingatallad on kõrgemad kui Lea kontsad. Duett püsib vaat et kõhtupidi koos, esituses on laengut. Latt on kõrgele seatud.
Stuudio fuajeesse monitori ette koguneb rahvast. Segiläbi tänavusi ja varasemaid eurolauljaid, Otsa-koolist ja «Kahest taktist» läbi käinud semude seltskond. Esimeste hulgas on kohal Tanel Padar ja Eda-Ines Etti. Võit taskus, naudivad nad, jalad lõua all, mõnuga mängu kõrvalt. Tõsi, Inesel pole pääsu lõputult korduvast küsimusest: kes siis ikkagi laulab tema asemel viimast laulu?
«Kas sina laulad Kotka laulu?» tervitatakse lõõbiga iga uut saabuvat lauljat. Eesti Televisiooni produtsent Eve Viilup pajatab, et Alar Kotkas oli suures hädas tallegi helistanud ning saanud temalt vähemalt seitsme «Laulukarussellilt» sirgunud laulja telefoninumbrid. Keegi väidab, et «must hobune» on Liisi Koikson. Maiken vaidleb vastu ja on ise äraseletatud näoga. Häirimatult rõõmus Tanel Padar näitab jällenägemise puhul Eve Viilupile oma vastset juhiluba.
Õhetav rezhissöör Leo Karpin tuleb eurolaule küpsetavast stuudiost ja paneb suitsu ette. «Kümme tuhat krooni,» nokib Tanel Padar seepeale. Teda ähvardati mulluses eurofinaalis suitsetamise eest just nii suure trahviga. «Mul ei ole,» vastab Karpin kähku, arvates, et Padar tahab temalt raha laenata. «Suits,» annab Tanel Karpinile veel ühe vihje. «Ei ole!» raiub Karpin, arvates, et nüüd noritakse temalt veel sigaretti.
Vilgats vallandatud
Tuleb Kaire Vilgats, tema miniseelik (ta on vahepeal liitunud kaalujälgijatega) teenib sõpradelt poolehoiutormi. Meelitatult sikutab Kaire seelikut allapoole. Ja pajatab, et noorhelilooja Peeter Ross vallandas ta eurolaulu laulmiselt minutipealt. Teatrimaailma jõuliselt sisse elanud Vilgats jõudis nimelt Elle Kulli juubelilt koju alles kell seitse hommikul ja magas maha Rossi eurolauluproovi. Ross vahetas Vilgatsi pikemalt mõtlemata välja, nii näeb-kuuleb Eesti nõutuimat taustalauljat tänavu «ainult» kolme eurolaulu pilvekooris.
Eve Viilup jagab uhkelt iga ekraanile ilmuva uue eurolaululapse kohta infot: «Maarja Kivi võitis meil «Laulukarussellil» mudilasrühmas samal aastal, kui vanemates rühmades Liisi Koikson ja Maarja-Liis Ilus.»
Stuudio ette külma fuajeesse paigaldatud uus vägev kohviautomaat neelab münte nagu plaadimasin. Masin töötab lakmuspaberina — mida vähem pinget pakkuv laul, seda rohkem aparaadi vahet vooritakse.
Sakslanna meie karussellil
Suitsunurgas levib uudis, et Imre Sooääre ja Kersti Kuuse tänavune ballaad, mille meie eurolauluzhürii kõrvale jättis, pääses Leedus finaali. Laulu esitab — nagu nende mullust tänavusega äravahetamiseni sarnast eurolaulu — nooruke Tui Hirv.
Saksa täpsusega saabub samal ajal pikas laulumantlis silmipimestav blondiin Hamburgist. Vaat et otse lennuväljalt tulnud sakslanna Julia Hillens on kohe valmis talle usaldatud eurolaulu esita-ma. Eestlased on aga ajagraafikust ammu maas, ikka veel tehakse duubleid pesamuna Maarja Kivist. Nähes monitorilt tüdruku paljast naba, väristab sakslanna õlgu: «Cold!» Ka Julial endal on naba paljas. Ines ja Tanel sikutavad kasukahõlmu koomale.
Kui sakslanna lõpuks kaamera ette pääseb, sädeleb ta üle kõik senised kohalikud lauljad. «Näe, kui hea küps laulja,» kiidab üks teletädi ekraani ette potsatades, «meil Eestis pole muud kui ainult mutid ja tited.» Ines punastab. Seda märganud teletöötaja vabandab. «Eks ma olegi ju veel titt,» ütleb Ines. Tanel protesteerib ägedalt.
Teine päev
Kui Kroonika teise võttepäeva hommikul telemajja jõuab, on Tanel ja Ines juba kohal. «Me oleme uudishimulikumad kui Kroonika,» naerab Tanel.
Võitja-mees Ivar Must kõnnib ringi, vaikib ja õhetab. Ines, viisakas tüdruk, ütleb talle tere. Hiljem laskub Must Tanel Padariga siiski lühikesse vestlusse.
Nooruke taustalaulja sööstab stuudiost välja. Lapsel on tegemist, et tikk-kontsadel kurvi välja võtta. «Ärge ära kaduge, lepingule on vaja alla kirjutada!» manitseb keegi klassijuhataja toonil. «Mingi 300 krooni pärast mina küll ei viitsi oodata,» toriseb diivanile vajunud Mikko Maltis tüdinult. Sulejopedes kaaskond saadab stuudiosse pikas tualetis lapseohtu ingli Jaanika ja sätib ta ilusasti klaverile istuma. «Kas kõik on juba sees?» lõõtsutab kohale Constance, endise nimega Estin. Kõigi pilgud pöörduvad temale: ega ometi Kotka must hobune?!
#p3p#Suitsunurgas meenutab Jaak Joala ammuseid Oidi-nimelise lauluvõistluse aegu. «Mina kükitasin siis nurgas, olin seal aastaid ainuke noor ja karvane, Mäks ja Iff tulid hiljem.»
Kui käima läheb meeldejäävate viiside meistri Sven Lõhmuse, kunstnikunimega Tommy Striky kantrilaul, puhkeb teletöötajate hulgas vaidlus. Mõjub nii tuttavlikult, aga mis laulu see meenutab? Operaator raiub, et ABBAt, assistent vaidleb tõsimeeli, et «Jambolayat». «Jaa-jaa, üldse ei imestaks,» vangutab Joala pead. Lõhmuse laulule võib ennustada kõige libedamaid võiduvõimalusi.
Pinge tõuseb haripunkti
Sisse marsib Padar, Gerli Padar. Vägevates saabastes, pika sammu ja suure kaaskonnaga — Gerli laulu on kirjutanud soome-rootsi sõbrad. Võistluse rahvusvahelisuses ei jää enam kahtlust, eesti keelt enam ei kosta. Tanel käib stuudios õde õpetamas ja kannab Inesele kakaod ette. Gerli esitus on nii vägev, et ei taha telepurki ära mahtuda. Too laul on eelviimane, Kotka laulu salvestusajani on jäänud viisteist minutit, aga tiimi koos «musta hobusega» pole ikka veel.
Esimesena jõuab kohale Pearu Paulus. Ujedalt uurib ta olulisemat: «Kus siin suitsu teha võib?» Veel viis minutit, ja sealt nad tulevad: koridoris hakkab paistma tekstiautori-stilisti Jana Hallase kohev karvamüts. Pikka kasvu Hallase kõrval sibab pisike tütarlaps. Koos pööravad nad joonelt grimmituppa. «Milline see eurolaulja oli, kas too pikk?» sööstab SL Õhtulehe fotograaf Jana Hallast pildistama.
Tanel ja Ines istuvad telemaja keldrikohvikus. Joala räägib anekdoote. Raadiost voogab maailmakuulsaid ballaade, üleval tümpsuvatest eurolauludest hoopis erinevat muusikat. «Tahad, tantsime?» küsib Tanel Ineselt. Siis tuuakse Tanelile telemajja saabunud post: ümbrikus Taanimaalt on pildid temast ja Dave’ist Kopenhaageni võiduhommikul. Teine ümbrik on Keskerakonnalt — sealsed noored üritavad Tanelit juba pikemat aega oma ridadesse värvata.
#p4v#Rootslanna astub stuudiosse ja tutvustab julgelt: «Tervist! Mina olen Anna, artistinimega Sahlene.» Jooksu pealt läheb salvestuseks. Kaamerad käivituvad, üks autoreid, Ilmar Laisaar tõstab laulja ette äsja maalitud plagu sõnadega. Tüdruk läheb mitu korda omadega sassi, vabandab armsalt. Alustatakse otsast. Aga selles pole kahtlust, et tüdrukul on sära, mis paneb end maksma. «Hästi armas tüdruk,» tunnustab Ines ekraani ees istudes. Küsimuse peale «Ega sa ei kahetse?» raputab Ines pead. Tundub, et siiralt.
Kui laul on salves, särab Kotka-tiimi nägudel võidurõõm: ära tegime, välja tulime!
«Kurat, me võiks kõik oma üheksa lugu, mis üle jäävad, jagada naaberriikidele. Tulgu ja võtku!» ütleb Joala, kelle arvates on sel aastal kõik laulud võrdselt head. Ta lahkub telemajast koos Inese ja Taneliga.
Publik näeb kümmet tänavust eurolaulu Eesti Televisioonis eeloleval laupäeval.
