«Punkariteta poleks Piccadilly väljak olnud pooltki see, mis ma ette kujutasin,» naerab Helgi Sallo (67). Meie klassikaliste operettide ning muusikalide esitäht tunnistab, et Londonit nägi ta oma silmaga palju hiljem, kui sellest laulis. Valsikuningate Straussi ja Lehári linna pole ta aga veel jõudnudki. Tütretütar Retiga (17) on neil nüüd aga aastaid kindel tava: igal suvel üks pikem reis!
«Oo, Piccadilly, oo Piccadilly...» Millisena te 1970. aastal laval sellest Londoni meelelahutuse tuiksoonest lauldes toda kuulsat väljakut endale ette kujutasite?
Ei, tookord ma ei teadnud sellest Pikka-dillist muud midagi, kui et kusagil Londonis on niisugune koht. Ridamisi lõbustusasutusi, varieteesid-kabareesid. Missugune see välja näeb, polnud õrna aimugi.
Alles tosin aastat hiljem sain kuidagi Nõukogude Liidu kultuuritöötajate gruppi, nädalase reisi Inglismaale. Londonis oli esimene asi: ma tahaks nüüd seda Pikka-dillit näha... Nii pisike väljak ja - punkarid, kellest meil polnud veel kuulda ööd ega mütsi. Pelgasin neid. Aga öeldi, et ei, nad ei tee midagi, kui te ei hakka neid vahtima või näpuga torkima.
Piccadilly meelelahutus oli jõudnud vahepeal teiseneda...
(Naerab.) Eks neid vanu meelelahutusasutusi jooksis seal piki kõiki neid tänavaid ka. Aga Vene ajal - meil raha polnud, midagi sisse vaatama minna ei saanud, nii käisime ja vahtisime afišše.
Lapsepõlveunistuste riik?
Island! Olin viiene, kui mu ema uuesti abiellus ja me kolisime Lillekülla. Vana puulobudik maja. Aga kasuisa - keda ma kutsusin terve elu isaks, tema vahetas üle ilma postkaarte. Kui ma hea laps olin, tohtisin pööningul tema albumeid lapata. Seal oli neid tõesti tervest ilmast. Ühe kaardi peal oli isemoodi rohuta maa ning selline eskimo moodi, sugereeriva pilguga mees. Tagant veerisin: I-c-e-l-a-n-d. Kuskilt olin kuulnud, et «itse» on jää. Mäletan tunnet: et ükskord, kui mina suureks saan - sinna maale ma lähen ja sellist meest ma kohtan!
#end#
Millal see kohtumine teoks sai?
Pole saanudki. Selleks suveks panime Retiga end gruppi kirja, aga... See oksendamiseni ajav «majanduskriis»! Igal hommikul, kui lahti raadio teed... Ühesõnaga, ju seda gruppi ei saadud täis. Aga kuna ma võtsin suveks ka töö vastu, siis järgmise grupiga minna enam ei saa. Aga oleme Retiga rahulikud inimesed. Otsustasime, et läheme seekord Ahvenamaale. Küll jõuame Islandile ka.
Elu esimene «välismaa»? Nõukogude Liidu avarused...
Kui ma veel kokaks õppisin, käisin miilitsakooli ansamblis Riias laulmas. Hiljem Moskva ja Leningrad ainult, aga Kesk-Aasia ja Kaug-Ida jäidki nägemata.
Esimene «päris» oli Helsingi. Üsna kohe, kui ma Estoniasse tulin, võeti mind ka telesse laulma. Ning Soome-Eesti mälumängusaatesse «Naapurivisa» pandi siis paar lauljat ka kaasa.
Oli kultuurišokk?
Palju ei puudunud, kui kõndisime õhtul mööda Helsingi tänavaid. Naisterahvas jääb ikka naisterahvaks! Kui ma akendel nägin esimest korda sealset kaubaküllust...! Telekat meil kodus polnud, Soome kanaleid ammugi mitte. Mäletan, et mul hakkas kuidagi endast nii kahju. Ei saa olla võimalik! Milles ma süüdi olen! Miks meil Eestis nii ei ole? Mis nemad paremad on kui meie? Kui palju ilusaid kingi! Mul on eluaeg olnud kõrvarõngad ja kingad, mille peale ma pöördesse lähen. See lõputu hulk ilusaid kingi seal - võttis nutma küll! Pime öö, mina kurvastasin seal poeakende najal. Poisid kõrval lohutasid ja naersid mind, et mis asja...!
Mida lõpuks tillukese Nõukogude taskuraha eest ära tõite?
Nagu esimesed reisid ikka - pisikesi asju emale, isale, õele... Ja kui veel raha jäi, siis endale ka, paki sidemeid või midagi niisugust. Kui ma nüüd oma lapselapsele räägin, ta ei saa õnneks üldse aru. Mul on hea meel, kui terves õhkkonnas tema kasvab. Kui haigeks olime meie peast tehtud - mida kõike sai kardetud!
(Nägu lööb naerule.) Ei, see Helsingi reis läks mul hästi. Meeldisin seal väga paljudele. (Lisab kelmilt.) Nagu ikka, ma olen ju väga meeldiv inimene! Mulle kingiti suur teokarbikujulise karbi täis väikseid seepe. Mida ma aastaid nuuskisin ööd ja päevad, kasutada ei raatsinud. Veel kingiti kingad - mingisugune suur boss oli - ja ka palitu. Viis kauplusse ja ütles: vali! Mäletan seda hirmusegast tunnet. Sest muidugi oli meid hoiatatud «provokaatorite» eest. Mõtlesin, kuidas ma tagasi lähen. Küsitakse: raha sul ju ei olnud, kust palitu said?! Aga ma võtsin selle vastu. Ja siis tuli kadunud Paul Ariste ja palus, kas ma ei paneks tema tütrele ostetud kasuka ka selga. Oli vaat et suvi. Aga astusin Tallinnas laevalt maha: kasukas seljas ja palitu kotis. Süda kloppis sees - issand, kui nüüd küsitakse... Aga parajalt ülbe ka juba. Mõtlesin, et vastan: mis see teie asi on, kannan kasukat, kui tahan!
Millisena kujutas Nõukogude noorlaulja 1965. aastal «West Side'i loo» Mariat mängides ette New Yorki?
(Naerab.) Õnneks ma siis peaaegu ei lugenudki meie ajalehti.
New Yorgist polnud mingit ettekujutust. Mäletan imestust, kui proovides pandi lavale see metallist redel, mida mööda Tony Maria juurde ronib... Teatris noor ja roheline, ei julgenud kelleltki küsida ka: kas neil seal New Yorgis ongi see ainus trepp, mida mööda nad tuppa käivad? Hiljem oli mul üks kallim, kes sai kusagilt ja kinkis mulle «West Side'i» filmimuusika plaadi. Uurisin siis neid ümbrise pilte ja sain rohkem ettekujutust.
Tollased Hollywoodi staarid: Audrey Hepburne, Elizabeth Taylor...?
Oi, need jõudsid mu teadvusse tükk maad hiljem. Teatrisse tulles olin mina 1930ndate filmitähtede lummuses. Jällegi, kasuisal oli köidetud kokku eestiaegne ajakiri Film ja Elu. Suured fotod ja elulood, ka klatšijutud-sosinad, kes kellega... Väiksena lubati mul seda sirvida ainult siis, kui haige olin. Nii ma siis õhtuti magama minnes palusin: «Kallis jeesuke, luba, et ma homme haigeks jään...» Hiljem meeldis mulle näitlejate pilte järele joonistada, vaadata, kas tuleb sarnane...
Euroopa suurlinnad...?
Liina sündis mul 1972, kevad varem mul jällegi vedas - sain Nõukogude kultuuritöötajate grupiga Belgiasse. Brüssel, Liège, Gent... Suurlinlik arhitektuur! Aga sattusime sinna maipühade ajal. Ja issand - seal ka paraad! Sotsiaaldemokraadid, roosid rinnas, lehvitasid lippe. Vabatahtlikult! Meile tehti sel puhul piduliku lõunasöök. Ropult palju nuge-kahvleid-lusikaid ees, silmanurgast katsusin vaadata, mida teised ees teevad.
Antwerpenis nägin siis ka litsimaja-tänavaid ja elus prostituute. Neisse suhtuti seal väga aupaklikult. Hiljuti oli süttinud Antwerpeni peakatedraal, aga nemad olid ju öösel tööl, nägid ja andsid õigel ajal tuletõrjele teada...
Seni ekstreemseim paik?
Vene ajal pääsesin ka Alžeeriasse. Jumal, sadu ja sadu kilomeetreid bussiga loksumist poolkõrbes! Veepuudus. Pole kohtagi, kuhu hädale minna - millegi taha kükitada pole. Voodipesu oli nii, et ma ei tea, mitu musta meest seal enne mind maganud oli. Mustad karvad vahtisid linadelt vastu. Ei midagi, tõmbasin aga magama heites sukad jalga ja rätiku mässisin pähe. Aga kuna ma seal nii kannatlikult olin ja veel laulda suutsin... Mida kõrgema noodi võtsin, seda suuremas vaimustuses mustad mehed vilistasid ja huilgasid. Pärast kuulsin küll ka, et tagantvalguses paistnud mu kleit läbi... Ühesõnaga, selle eest, et ma Alžeeria ekstreemsused kenasti välja kannatasin, sain ma pärast Norrasse. Päris põhja, Jäämere äärde!
Sajad etendused «Pipit» - Rootsi?
Päris õigele Pipi-, Lindgreni lapsepõlvemaale pole saanud. Stockholmis käisin esimest korda Estonia külalisetendustega. Vanalinn on nii hingenöörivalt kihvt. Eriti öösel. Jalutasin etenduselt nimme üksi laevale tagasi. Fantaasia hakkab tööle: kuidas võis elu olla siin sadu aastaid tagasi, kes kõik siin kõndisid, kes kõik on neil tänavatel tapetud... Jumal, mul süda nii kloppis! Nagu väike laps, iga nurga tagant kartsin vaimusid.
Sakslased, taanlased, rootslased, venelased... Millise valitsejarahva mõju eestlastes enim tunda annab?
Ehk ikka Rootsi. Nad on vaoshoitult tundeküllased. Sees võib mässata, aga ta suudab seda hoida. Aga kui see punn kord pealt lööb...! Korra rootslastega ühes seltskonnas olen seda näinud, kuidas kannatati-kannatati, ja siis... Eks alkohol aitas muidugi ka kaasa. Pluss see, et neil on kuningas. Mulle meeldib uskuda, et kui rootslased Eestist üle käsid, jäi järglasi palju maha.
Aga meie naljameel...?
Usun, see klapib meil šotlastega. Retiga Šotimaal, tundsin - vaat siin on mu kodu! Loodus on Eestiga sarnane, inimestes paras annus-oskus teist tögada. Aga, see ei tee haiget. Võib-olla meie naljameel on segastel aegadel läinud tigedaks kätte.
Aga Iirimaa...?
Dublinist ja Belfastist me palju välja ei jõudnud. Aga see nende usuvaen mõjus ängistavalt. Eriti Londonterrys oli õudne: purustatud aknad, seinad plätserdatud, traataiad üles tõmmatud, et keegi sulle öösel kodu kallale ei tuleks...
Aga vaat Barcelonas kukkusin meeleliigutusest nutma: «Pagan, vaat see siin on üks eestlaste kanti rahvas!» Sattusime sinna just pühapäeval, kui nad kogunevad katedraali ümber, võtavad ringi ja tantsivad, aga - mitte üks sõna ei räägi. Puhkpilliorkester mängib ja nad tantsivad välja oma iseolemist: Nad ei ole hispaanlased, nad on kataloonlased! Samal ajal tegi Malvius meiega Estonias kuulsa «Viiuldaja katusel» proove. Just Barcelonast sain ma selle õige rahvustunde mängimise noodi kätte!
Aga muidu tõmbavad pigem ikka põhjamaalased. Nad seal lõunas ju koristavad ka ja kähku. Aga see õudne sopp! Isuvad baaripukkidel põlvist saati selle sees ja kedagi ei häiri! Mitte et mina mingi pedantpuhas oleks, aga Hispaanias oleks küll kohe luuaga tahtnud sinna vahele kõhvitsema minna.
Millise maa filmid, kirjandus on kindel kvaliteedimärk?
Inglise filme-seriaale võin lõputult vaadata. Helen Mirreniga «Peamine kahtlusalune» ning Morse'i-filmid. Nüüd on lemmik «Elu meie kätes» Inglise külaelust.
Ameerikast vaimustavad vähesed. «Tantsib koos huntidega» - vaatan ikka nagu esimest korda ja läheb naha vahele.
Kuhu olete reisinud mõne raamatu või filmi mõjul?
Axel Munthe «San Michele raamat» tekitas põnevuse käia Itaalias kindlasti ära ka Capri saarel - näha ja kogeda ise seda taevast ja lõhnu. Oli. Kõik see vesi ja vaated - kes seda kiita jõuab...
Suurkuju, kelle haual olete tahtnud ära käia?
Vaat Mozarti juurde läheks, paneks Viinis lille küll, kuigi ta on seal ju maetud kuhugi vaeste ühishauda. Olen mõelnud, et kui must oleks õige laulja saanud, siis teda oleks rohkem laulda tahtnud.
Ootamatut imetlust ja aukartust tundsin Buckinghami palee ees kuninganna Victoria ausamba juures. Tema mees suri juba 42aastaselt ja ta jäigi üksi elama. Valitses 40 aastat tervet Inglismaad, nii et see aina õitses ja arenes. Imeline naine küll! Et ta suutis, et ta ei vajanud... Kas see oli tal tõesti nii suur armastus selle mehega, et ta ei tahtnudki enam kedagi teist kõrvale...?
Aga kuulus «vene hing»...?
Vaadake pühapäevaõhtuti nende «Tantsud tähtedega» ja seal te näete seda tänast «vene hinge» nii puhtalt ja ehedalt, et... Vaadake ainult üht saadet ja teil on pilt selge!
Millise linna pildis olete täheldanud enim ilusaid inimesi...?
(Paus.) Moskvas või Leningradis kõndides. Mis siin salata, vene tüdrukud on tõesti ilusad.
Ja see võib mul olla kujutluste kujutlus, aga seda peab ka ütlema, et ükskõik kui kole prantslanna ka poleks, aga neil kohe on seda kaasasündinud stiilitunnet. Retiga omapäi Champs Elysées'l vaatasime: kõnnivad järjest vastu nagu moekunstnikud või stilistid, või kuidas seda nüüd öeldakse. Ise ma niisuguseid värve ei julgekski kokku selga panna. Aga nemad kandsid need paganama hästi välja.
Ainult kaks päeva Pariisis. Tahame kindlasti veel tagasi minna. Reti õpib lütseumis ju prantsuse keelt!
Harmoonilisima elu paik. Kus kõik inimesed tuduvad häpid?Vaat Šotimaal ütles meile giid ühel õhtul - väga kihvt mees oli ja meie vist meeldisime talle ka -, et viib meid nüüd sinna, kuhu turiste tavaliselt ei viida. Edinburghi vanasse linnaossa, kus oli tohutult kohalikke ehedaid pubisid. Nakatav eufooria õhus, kõik kõigiga sõbrad. Vaat seal oli kohe niisugune tunne, et see giid võiks ka ära minna ja meid siia ööseks jätta. Et sulanduks ka massi ja tunneks ennast hästi.
Parim paik pulmareisiks?
(Paus. Ja siis hele naer.) Mina mingeid paradiisisaari siis küll ei otsiks. Kuskile Eestisse, vaiksesse kohta, kus saab oma armsa inimesega kahekesi olla.
Aga veel - üks suurim elamus oli eelmise suve reis Šveitsi ja Baierimaale. Enne tundsin ma Berliini ja Dresdeni järgi kogu Saksa arhitektuuri vastu tülgastust. (Žestikuleerides.) No niisugune suur ja lösutav ja laiutav - kõike kohe peab olema nii kohutavalt palju! Aga Baierimaal, Ludwigi lossid - kui filigraansed, väiksed ja armsad!
Millised maastikuvaated: künkad ja lõputult ilusad elumajad! Seintele on maalitud ammsutest aegadest, kes siin elab, tema elukutse - kes on kokk, kes sepp, rätsep. Kuidas on võimalik - ma küsisin vaikselt Reti käest ka -, et siit loodusest tuli Hitler? Et siinses looduses võib inimeses üldse olla mingit tigedust või komplekse...
Ei no, mis me räägime, sõitsime looduse vahelt välja ja - «maandusime» Münchenisse. No et vaja grupiga ikka sealsetesse õllesaalidesse ka jõuda. Issand, ma tagurdasin sealt välja. Mehed löristavad õlut, rasva tilgub lõugade vahelt ja see õudne mörin - laulavad. Räuskavad. Oi jeesus, ja siinsamas kõrval on ilus loodus! Kelluksed helisevad, lehmad lüpsavad ja linnukesed laulavad. Uskumatu kontrast!
Kohutav reisielamus või lausa eluohtlik hetk?
Ei ole mul midagi eluohtlikku olnud! (Naerab.) Aga tol samal reisil oli ka mu elu esimene mägedes käimine, Dolomiidi-Alpides. Ja need Trümmelbachi kosed, kohutav mürin! Issand, kuidas mulle seal meeldis, ja kuidas ma kartsin! Täpselt nagu Pipi Pikksukk - mul oli hirmus ja hea ühekorraga! Silmad pealuu seest välja kargamas. Reti naeris: «Mamma, kui sa praegu oma nägu näeks...» Isegi Niagaral ma nii ei kartnud - seal on kosk avaras looduses, Trümmelbachi oma on aga uuristanud end mägede vahele. Vägev!
Edasi sõitsime toreda raudteega veel kõrgemale mägedesse. Ja seal lasti meid lahti! Kabedamatele näidati kätte üks suund ja penskaritele teine, natuke laugjam. Oi, ma tundsin end nagu lasteaialaps seal! Vaatasin aga üle õla tagasi, kõik jäid ja jäid - kuni astusingi üksi. Udu oli ja eemalt ikka see koskedemürin. Mul on mingi helide foobia, võtab kohe kõhus naba ümbert keerama. Õudusunenägudes ma ka - aina kukun kuristikest alla. Aga ma läksin ja sain oma hirmust üle, nagu see Pipi. Lähed küll kõrgemale, aga taevas ka - läheks nagu eest ära. Oi, see mägede õhk ja lõhnad seal üleval! Iga natukese maa tagant puhas vesi, millega nägu pesin. Mustikaid leidsin, teisi marju süüa ei julgenud. Otsisin edelweisse, aga polnud näha... Ja nii jõudsingi välja järgmisse jaama. Hirmus õnnelik. Ja nii kahju, et üksi - et keegi mind seal ei pildistanud! Kahtlesin, kas ma julgen sedasama teed tagasi minna või ootan-hüppan rongi. Marssisin aga jala alla tagasi, teised alles ronisid poolel teel vastu....
Oi, see oli seda väärt! Raputas läbi. Mis isemoodi lõhn seal mägedes küll on, et võtab mõtted nii puhtaks! Alla tulles imestasin, milliste tühiasjade peale ma tavaliselt tõmblen. Sõidan Mustamäe trolliga koju ja lähen närvi, kui mõni vanamees mu selja taga oma tatti ninna tagasi tõmbab. Aga mägedes: Issand, milline õnn, ma elan! Mul on tundmisvõime, mul on mõtlemisvõime!
Paik, kuhu te minna ei tahaks? Tundub, et Aasia kant jätab külmaks. Tookord kultuurigrupiga Alžeerias... Olgu need poolkõrbed, see pealinn on ju neil koloniaalajast Prantsuse moodi. Aga seal tuli küll ängistus peale: näe, kust see sotsialismuse kord üle käib, on ainult üks laga järgi. Kole, kuidas kõik need prantslaste ehitatud villad ja teater olid puru. «Õnnega» saime Marokosse. See tekitas juba huvi. Ma tahaks Omaani saada, filmide ja reisusaadete järgi tundub midagi ehtsat. Aga noh, Reti mul pole huvitatud sellest maast.
Aga kui juba Aafrika mandril lennukist välja tuled, siis minu meelest on seal spetsiifiline lõhn. Nagu neegrihais või... Olen käinud seal ikka... Ma pole tegelikult päris «mustal» pool käinud, ikka araablaste aladel. Aga Lõuna-Aafrika Vabariiki tahaks ka jõuda. Päris mustade juurde ma pelgan minna.
Parim paik Eestis?
Pedassaare! Seal teatriliidu puhkekodus olen käinud kõvasi üle 20 suve. Mugavusi seal pole. Pumbaga kaev, peldik teisel pool õue peal. Aga muidu need kaks - MERI ühel ja METS teisel pool! Hommikul väiksesse randa, sest sealt tõuseb päike. Pärast lõunat suurde randa, siis paistab päike juba sealt poolt. Ja metsas... (Helgi hääldab «metsas» kolmandas vältes. Ta emaema on pärit on Kunda tagant, Viru rannikumurde alalt. - M.K.) Metsas on tõeline mõnu! Ütlen ikka: meri võib olla, aga mets peab olema!
Millises Eesti väikelinnas olete end tundnud nagu Mornas?
(Paus.) Õnnetuseks pole neid ju suurt näinud. Etendusteks sõidame bussiga kultuurimaja ette ja pärast kohe tagasi. Üheski väikeses Eesti linnas pole ma elanud. Aga Tallinnas on selline paik Lilleküla. Kasvasin seal viiendast eluaastast peale. Kõik need mutikesed seal, õhtuti röötsakil akende peal - teadsid täpselt, kes kellega on või koju tuli. Olin kuusteist, kui tulin koolipidust ja esimest korda noormees saatis koju. Oi, missugune peitus siis käis, kuidas jõuda koju, et vastasmaja mutid ei näeks! Äkki kipub veel musitama ja kuidas sa siis... Lilleküla oli just niisuke - ehtne Morna!
