"Nähtus nimega Evelin" | Evelin Ilves abielu lõpust Toomasega: ma ei saanud talt enam tähelepanu, sest teda ei olnud enam olemas

Vahur Kersna püüab oma suures portreesaates mõtestada ja mõista Eesti viimaste aegade suurima tähelepanumagneti Evelin Ilvese elu, saatust, saavutusi ning olemust. Kroonika annab ülevaate saate kõige huvitavamatest paljastustest.

Kasvatus ja noorus

Saade algab sellega, et Evelin räägib, kuidas möödus tema lapsepõlv maal. "Meil oli mitmeid mänge, nagu lastel ikka, aga põhiliselt aitasime vanavanemaid," rääkis Evelini onupoeg.

Evelin meenutab eriti koledat mälestust, kuidas armastatud perekonna koer jäi auto alla. "Käisin nädalaid nagu kuutõbine ringi. Meil oli selline suur armastus," meenutas Evelin.

Ilvese kodu oli Sakus, kuigi ta kodu oli terve lapsepõlve korrusmajas, siis ei pea ta neist väga lugu. "Mina otsustasin lasteaias, et erinen kõikidest teistest ja ei õpi lugema!"

Evelin huvitus noorena mehhaanikast ning oskas lahti võtta ja kokku panna veoauto mootorit.

Kui Evelin oli 12-aastane, siis ta vanemad läksid lahku. "Ma ei mäleta seda aega raskena. Kuna nad tülitsesid aastaid enne seda, siis oli see pigem kergendus, et need tülid nüüd saavad läbi!"

Pärast lahkuminekut oli Evelini emal raske, naine oli sunnitud töötama kolmel kohal.

Armumised ja ülikool

11. klassis tabas Evelini esimene armumine. "Mul ikka katus täiega sõitis. Kuna mina olin tubli viieline, poiss oli aga kaheline ja muusik. Vanemad ja õpetajad arvasid, et see on vale liit."

Evelin plaanis minna edasi õppima moeinstituuti, kuid lõpuks läks hoopis arstiteaduskonda. Alguses oli sinna sattumine tema jaoks uskumatu.

Tartu elu haaras Evelini täielikult, peagi töötas ta operatsiooniplokis sanitarina. Tema ülesandeks oli eemaldatud kehaosi jäätmetesse viia.

Evelini esimene kodu oli Tartus Filosoofi tänaval, tegemist oli äärmiselt räämas väikese korteriga, kuid naine osakas sellest teha väga hubase elamise. See oskus on teda saatnud läbi kogu elu.

Jesse sõnul avaldusid Evelini liidriomadused juba ülikoolis.

Ülikooliaeg toos ka uued armumised. Nende hulgas oli ka Kaarel Tarand, kes seda seika enda minevikust küll salgab. Evelini sõnul oli Tarand talle kauni soneti kirjutanud.

Mingi aeg tuli armumine Karli Lambotisse, kellega ka peagi igavene liit sõlmiti.

"Kuklas oli see, et ma olen varsti 25, peaks abielluma ja lapsi saama. Minu elus on olnud ka selliseid kaaslasi, kellega pidin tegema kompromisse. Toomasega oli kõik pilla-palla. Kõik sokid mööda elamist ja nii edasi. Karlaga oli ikka korras, ta pani ikka oma sokid kappi."

Tööle läks Evelin hoopis Eesti Päevalehte

Evelini esimene tähtsam töökoht oli Eesti Päevalehe reklaamitoimetuses. Ta võttis tööd väga tõsiselt. "Sellest tulid minu abiellu esimesed lahkhelid. Ta kehtestas mulle korra, et kell 6 tuleb koju tulla ja lehest rääkida ei tohi."

Hans H. Luik sõnas, et tegemist oli väga tööka inimesega. "Meie maksime ja tasusime talle nagu saime. Ta sõitis näiteks väikse, kuid tulipunase Audiga."

Evelin diagnoosis endale depressiooni Eesti Päevalehes töötades. Selleni viis üks tema alluv, kes narkootikume tarvitades oli tekitanud suure miinuse. Doktor Jüri Ennet ütles Evelinile, et tal pole depressiooni, ta on lihtsalt üleöötanud.

Kohtumine Toomasega

1997. aasta volbripäeval kohtus Evelin Toomas Hendrik Ilvesega. "Me tantsisime hommikuni. Meie 18 aastast kestnud kooselu jooksul me tantsisime veel ainult kolm korda. Seda hommikut ma mäletan, ta pidi Tallinna Sadamasse midagi avama minema. Mina kohtusin Toomemäel oma parima sõbrannaga Maris Jessega, kes sõnas mulle, et Toomas on kõva naistemees."

"Minul oli täiesti savi sellest. Ma olin ju ise ka abielus," tõdes Evelin.

Mingil hetkel mõistis Evelin, et ta peab tekkinud tunnetest rääkima enda abikaasale Karlale. Mees aga sõnas täpselt samal õhtul, et hoopis temal on keegi teine.

Esimese pildi sai paarist Kroonika. "See oli ikka lõbus aeg, mingit ängi ei olnud. Mina teadsin, et Toomase kooselu oli läbi. Ma ei mõelnud sellele, et kas mina olen üks järjekordne silmarõõm või mitte. Mina olin lihtsalt leidnud enda unistuste mehe. Mind ei huvitanud staatus."

Welcome To Estonia

"Alates sellest ajast pole mitte midagi paremat Eesti tutvustamiseks tehtud," lajatab Evelin "Welcome To Estonia" brändist rääkides.

"Mul ei olnud hetkegi tunnet, et ma loobun selle vedamisest," rääkis Evelin, kuigi ta sai avalikkuselt ja meedialt palju kriitikat.

"Eestis oleks selle projektijuhiks panema kiilaneva, tüseneva ja hallipäise mehe. Kui sa oled noor naine, siis sa oled alati sihtmärk."

Pulmad

2004. aastal abiellusid Toomas ja Evelin. "Me olime kahekesi. Me läksime hommikul Viljandisse perekonnaametisse. Läksime hommikul vara kohale. Mingi proua pani tuled põlema, pani makilt muusika mängima. Pani meid paari. See oli üsna naljakas. Siis sõitsime Selverisse, ostsime süüa, tegime endale ise viiekäigulise õhtusöögi. Ostsime ka šampanja, läksime seda õue avama, siis hakkas lund sadama. Oli 9. oktoober," meenutas Evelin pulmapäeva.

Evelin tunnistas, et Toomas ei arutanud temaga presidendiks kandideerimist, kuid tüli sellest ei tekkinud. Naise sõnul ei olnud Toomasega võimalik tülitseda, kuna mees lihtsalt läks minema, kui asi tüliks kiskus.

"Ma ei ole kunagi isegi mõelnud, et ma tahan mingi proua olla," tunnistas Evelin esileediks saamisest rääkides.

Avalik kriitika välimuse ja riietuse kohta

Esimesed suured katsumused olid kiired tulema. Kuninganna Elizabethiga kohtudes kandis Evelin lillat kostüümi, mis mõisteti koheselt hukka. "See oli ikka uskumatu, milline ma siis välja nägin. Ma ei saa aru, kuidas ma ise lasin sellel kõigel juhtuda. Kui ma Kadriorgu läksin, siis ma kuulasin kõiki teisi. See oli ju välk selgest taevast."

"Ma olin täiesti šokis, ma ei nutnud. Ma ei kujutanud ette, et see nii hull oli," rääkis Evelin meedia reaktsioonist.

"Ma olin Kadri-Keiut oodates võtnud juurde 30 kilo. Mind Ärmal olles ei huvitanud see, ma panin kõik oma energia selle talu ehitamisse. Kuid siis ma võtsin ennast käsile, sest esileedi välimus on oluline!"

Tähelepanu

Evelin tunnistab, et tähelepanu ta naudib, kuid sellega toime tulemine ei ole kerge. "Massiivse tähelepanu ja ootustega toimet tulek on raske."

"Ma ei uskunud seda, kui palju saab selle tähelepanuga teha. Ma ei osanud aimatagi, kuidas see mõjub. Tegelikult ongi see kõige suurem valuuta loomariigis. Kui sinule on seda palju antud, siis pead seda ka teistega jagama."

"Ma mingil juhul ei tahtnud seda teist ametiaega. See oli ülimalt inetu kampaania, see oli ebameeldiv. Ma ei käinud kuskil kaasas. Ma olin kuus nädalat Ärmal, tegin maatööd ja käisin metsas seenel. Lõpuks oli meie perekonnal valida kahe halva vahel. Otsustasin, et Eestile on ikka parem, kui Toomas saab presidendiks," sõnas Evelin.

Abielu Toomasega kisub karile

"Tal hakkas tähelepanu kodu jaoks aina vähemaks jääma, see oli mõistetav. Mulle muutus minu osa aina raskemaks ja raskemaks. Selline kõrgetel pööretel töötav masinavärk, nagu meie seda olime, suudab seda teha ainult siis, kui me üksteisele anname energiat. Kui meie ühine energiaring hakkas lagunema, siis ma ei jaksanud enam. Ma ei saanud talt enam tähelepanu, sest teda ei olnud enam olemas," sõnas Evelin.

"Mina sain Ievast teada meediast. Mulle pole sellel teemal midagi öelda. Pärast seda, kui meie plahvatused ja jamad olid toimunud, mina ei teadnud. Ma ei ole siiani veendunud, et ta seal oli üldse varem."

Suudlus Komeedi terrassil oli Evelini sõnul tähelepanuta naise appikarje. "Igal juhul oli see meeleheide!"

"Need päevad olid jubedad. Kuni lahutuseni oli see õudusunenägu. Ilma detailidesse laskumata. Ma pole siiani aru saanud, et kuidas ma selle üle elasin. Ma tunnen kohustust see enda jaoks kuidagi sõnastada. Esimene asi on see, et kui kaks inimest millegi selliseni jõuavad, siis neil mõlemal on selles roll. Enne sa sellest välja ei tule, kui sa tunnistad endale, et teised pole süüdi. Kõik hakkab pihta endast. Ma mäletan selgelt ka seda, et andsin ühel hetkel alla. Ma ei üritanud midagi päästa. Seda kõike oli liialt palju. Las ta läheb nii, nagu ta läheb. Ma võtan kõik vastu. Üritan võtta rahulikult ja keskenduda sellele, mis mul on," rääkis Evelin.

Abielu lahutati 2015. aastal. Naine sõnas, et tema ei soovinud teha mingit näitemängu ja abikaasa kõrval ametiaja lõpuni esileedi rolli kanda. "Kuigi see võis olla avalikkuse ootus, siis see ei oleks olnud aus ei enda ega avalikkuse ees."

"Ma ei mäleta kõike seda, mis ettepanekuid ja asju seal lõpus arutati. See meeleolu ei olnud selline läbirääkimiste meeleolu. Ma tajusin, et kõige targem on kõigel minna lasta."