«Must luik» on toonud Natalie Portmani ellu peadpööritava edu ja isikliku õnne.

 

Natalie Portmani (29) elus on väga põnev aeg. Aasta menufilm «Must luik» (Black Swan) on toonud talle hunniku auhindu ja ta ootab last mehelt, kellega tutvus tänu filmile — Benjamin Millepied oli nimelt tema koreograaf.

«Olen oma eraelu alati endale hoidnud, kuid ma ütlen, et olen kirjeldamatult õnnelik ja väga tänulik, et olen saanud selle kogemuse,» ütles ta, kui uudispomm plahvatas.

Natalie pidi baleriini kehastamiseks kümme kilo alla võtma ja harjutas balletti kaheksa tundi päevas. Nüüd võib ta südametunnistuspiinadeta jälle süsivesikutega maiustada, sest lähikuudel on tema prioriteediks lapse ootamine.

Kuidas sai sinust balletistaar?

See oli ränk töö. Hakkasin trenni tegema aasta enne võtete algust. Kolm tundi balletti, tund ujumist ja tund toningut päevas. Kaks kuud enne võtteid alustasin koreograafiaga, mis pikendas igapäevast trenni veel kolme tunni võrra. Võtetega kasvasid tööpäevad 16 tunni pikkuseks. Kukkusin voodisse, et viis tundi magada, ja algaski jälle uus päev. Ainult töö, töö, töö. Lisaks olin väga rangel dieedil, et olla tantsijale kohaselt kõhn.

{poolik}

Näitlejatarid pole niikuinii eriti paksud.

Näitlejatarid on saledad, aga mitte ülikõhnad. Tantsija norm on küllaltki ebatervislik, aga ma pidin sellest kinni pidama. Sõin hästi väikeste portsude kaupa, mida mulle valmistati. Ma ei joonud üldse. Elasin aasta aega nagu kloostris. Ma olen nautleja — ma armastan toitu. Pärast võtteid ei tahtnud ma muud kui leiba, pastat, jäätist.

Kuidas sa oma akut laed?

Enamasti magades. Dieet oli hull, aga just unepuudus oli see, mis mind jalust niitis. Töötada on tore, aga kodus olla, inimestega rääkida, reisida ja olla mina ise — see kõik on veel parem.

Kus on konkurents tihedam — tantsijate või näitlejate maailmas?

Tantsijatel on raskem, sest nende maailm on palju väiksem ja võimalusi napib. Ma ei tunne filmimaailmas üldse mingit konkurentsi. Alles hiljaaegu istusin The Hollywood Reporteri intervjuulaua taga koos Nicole Kidmani, Annette Beningi ja Helena Bonham Carteriga ja see oli väga lõbus! Ma soovin, et võiksime mõnes filmis koos töötada. Andekad naised inspireerivad mind.

Nii et ei mingit konkurentsi?

Mida vanemaks ma saan, seda enesekindlam olen. Noorena vaatasin teisi näitlejatare, kes olid sama vanad kui mina ja nägid samasugused välja ja mõtlesin: «Hmmm...» Nüüd olen peaaegu 30aastane ja saan aru, et me oleme väga erinevad. Ma ei oska teha seda, mida mõned teised oskavad, aga nemad ei oska mõningaid asju, mida mina oskan. Olgem ausad, inimene ei saa inimesega võistelda.

Kas oled eraelus sama glamuurne, nagu sa kinolinal paistad?

Ei. Ma võin end avalikuks ürituseks üles lüüa ja hakata uskuma, et ma olengi glamuurne. Aga siis lähen koju ja märkan, et kannan dressipükse ja olen jumestamata ja salkus juustega. Siis saan aru, kes ma selline olen. Ma nimetan seda Tuhkatriinu-efektiks.

Said kuulsaks 13aastaselt, kui mängisid filmis Leon. Kes aitab sul jalgu maas hoida?

Minu vanemad. Nad pole ikka veel selles Hollywoodi-värgis kindlad. Õppisin Harvardi Ülikoolis psühholoogiat. Mu arstist isa ütleb ikka veel: «See näitlemise asi on armas, aga kas sa ei arva, et peaksid kooli minema?» Nad on fantastilised vanemad, kes kuulavad mind ja peavad minust lugu. Tänu neile ei ole ma veel täiesti hulluks läinud. Ma tean, et nad on kodus, õnnelikud, armastavad mind ja on minu üle uhked, ükskõik kui hullusti ma ka läbi ei põruks. Kui su elus on midagi sellist, võid teha mida iganes.

Peale Benjamini on su elus veel üks tähtis mees.

Mul on vaimustav koer, kelle nimi on Whiz, must-pruun Yorkshire'i terjer. Ta sai sügisel nelja-aastaseks. Tal on meeletult hea intuitsioon. Ta teab, mida inimesed arvavad. Kui ta on inimeste keskel, läheb ja istub ta selle inimese juurde, kellele koerad ei meeldi. Ja siis ta keerab end selili ja näitab oma kõhtu. Ta on nagu väike liikuv kaisukaru. Ta on nii armas!