Uued näod ja värske lavaveri, võistlus on tänavu teinud läbi enneolematu noorenduskuuri.

Üha uute plikade tulv eurolaulu salvestusele telemajja ajas segadusse kõikenäinud ajakirjanikud ja kaameramehed: milline neist nüüd siis laulab…? Ja mis võiks on selle bändi nimi…? Hot Chicks, keegi vastuseks.

1.

Puusapatsud niudevööl

Pole ummamuudu, künnab hoopis Inese-Sahlene’i rammusat vagu. Vahepeal emaks saanud eks-Sarah on suusarajal tagasi ja endises vormis. Kui Koit on vahepeal peajagu pikemaks kasvanud, siis Sarah on sama nääpsuke. Ja ahvatleva suujoone peidab eestlanna targu ikka mikrofoni taha.

Korralik tarbemuusika: ei häiri ega haagi ainsa kuulamiskorraga. Kui ka kidrakäigud ja ai-ai-ais-koor kaasa patsutama haaravad, siis vahe paa-paa-pap ehmatab valvsusele ja paneb kella kontrollima: kas ületab lubatud kolm minutit?!

2.

Valssiv matilda headuse saarelt

Aga armas laps Julia ei valsi, vaid istub malbelt kitarri taga. Naelutab see pärast Ruslanat Euroopa veel ekraani ette?! Õõtsuma haaravas viisis on marssalikepina paunas alati eduka isla bonita, Malta laulude südant soojendavat nunnulikkust. Ses igatsuses on Kiievisse sobivat slaavi hõngu ja arhailisi vilespille nagu mullu Serbia hõbemedalile viinud rahvalaulus. Kui paitaks kõrva kõrval rohkem ka silma… pildile mõned mustlaslõkked?!

*Õed Tihedad Taustalauljad Ly ja Jaanika saputasid duublite vahel sünkroonis õlapaelu korrastada ning püsisid ka lava taga siiami kaksikutena koos.

3.Svenska flickad

Tugev rootsi tükk! Svenssonite hääled oleks tagatud?

Plaadilt kõlab lugu lihvitult otsekui Stockholmi vabrikust. Esiema, Roxette’i Marie vägimehelik look on Glow’l juba täitsa olemas. (Kitarrist ja trummar lõnguvad pildis täiega.) Kui ka live’is saaks väge täis dueti hääled plaadikvaliteedis rajult kraapima saaks… Aga iga duubliga läks üha paremaks.

*Glow’ seljakiri Girls Don’t Cry.

4. Unenägu lauantai-tantsudest Muusikaline tervitus meie põhjanaabritele: kirglised kitarrid, lopsakas blondiin — kuulume kokku, hoiame ühte! Ainus solist, kelle ajakirjanike parv tänavustest esitajatest eksimatult ära tundis. Mullune kostüümidraama-queen, sedakorda otse nõelasilmast tulnud oranžis kellukas! Ikka vägeval häälel, huulil sedakorda passioon à la Barcelona.

5. Euroliidu marss Indiasse

Oo, võimas kannapööre! Profitandem Pajusaar & Pilvre sügab kukla tagant igal aastal uue üllatuse välja, nagu saksa maestro Ralf Siegel. Võro-koekirjas «Tii» järel haarab tänavune projekt Türgistki kaugemale — Indiani välja! Kes-aias-ringi ülevas harmoonias katoliiklased ja krišnaiidid. Saaks vaid sama lihtsalt ristata Cardinalsi laulupoisse Soul Militia kehameistritega! Seljad sirgu, õlad trimmi, pole ju Eurovisioon ajalooline kostüümidraama lodevate munkade lihahimust, vaid ilusate noorte inimeste paraad. Õnneks jagub solistil kõvasti võhma krišna-kükkide kõrvalt ka laulda!

Gregoriaani koori ülevus segiläbi nabatantsu põntsuga võtaks eurotribüünid tatsuma küll. Huvitav, kuidas eestlased sesse suhtuvad?! Aga ei hullu, on ju Sharm el Sheikhist saanud eestlaste talvepealinn ning väike nabatants mõjub koduselt.

*Töölised ja kolhoositar Finaal nagu Mosfilmi avakaadrist.

*Kohe näha, et vanad sõbrad Pajusaar & Pilve salvestused tõid tänavusele «laulukarussellile» vanameistrite rahulik-rahuloleva meeleolu.

6. Rollib ja rullib

Oksjonil Glow — teist korda! Lugu, muide, tunamulluse Viienda Elemendi tuumiku sulest! Eesti girl-powerile praegu jõukohasem kui esimene laul. Täidab tänavuses valikus lahtri: pop ja noortepärane. Konkurentsis teise «lastepeo» Suntribe’iga saavad kaalukeeluks ontlike vanainimeste hääled. Tundub, et eelis on neil, kes rohkem «pestud-kammitud»…

 

7. Närvirahustuseks peenemale maitsele

Jätkab Vaiko ja Ewerti liini: midagi hõrgumat nn briti valitud maitsele! Salmiosa jääb eriti mõjusalt painama, refrään hajub atmosfääridesse. Igal juhul on selles palas harmooniat, mida iga mats järele ei jorise! On tunda, et autor tudeerib muusikaakadeemias.

*Enesekindlus ise Paljulapselises peres karastunud Rebecca teab ja tunneb juba oma täheõigusi. Kulm kortsus, patsustas ta, tossudes jalad harkis, kuulilt lavalaudu: «Õu, jess! Kušt, kurat, šee kaja tuleb?!»

8. Väike staadionimuusika

Pajusaare ja Pilvre kappavad tänavu teisele üllatuskatsele põlise konkurendi Alar Kotka sõjaratsuga. Tantsutümpsuga. Ithaka-Maria asemik on otse LAst, all ka kaks meetrit jalgu nagu Zone’i Vaikel. Lisaks supermodellile loomupärast rauget pilku, lavalist nõtkust ja … dalida’likku küpust. Aksessuaaridena täiendavad komplekti robotpoisid ja kombineekleidikeste koor. Puudub vaid viimane vint — kobamisest prii elegants!

*Otse LAst «Nii ilusat naist pole Eesti eurolaval veel onud,» õhkas kunstnik.

*Eksinud uustulnuk «Kus siinmaja WC on,» uuris LAst Tallinna eesti eurokarussellile saabunud supermodell Eha Urbsalu häbelikult.

*Sedakorda tagareas Tänavuses koosseisus kõrgub väike Kadi Toom vaat et Kaire Vilgatsina — kõik on suhteline. Neidude tornide väljaku koreograafia on sama, mis tunamullu Kadi Toomi «postikana» soolonumbris «We Are Not Done».

9. Lihtsuse võlu Siit kostab meloodiameister Sven «17» Lõhmus! Kuulanud detsembris üle kõik sadakond tänavust laulu, oli too ainus refrään, mis koduteel kummitama jäi. See «kuul kõndimine» teritab kõrva kui sosin müra vahel. Muusikal «Grease» kodustas Eesti publikule 1950ndad. Nõtke rumba-retro-number on napilt, aga stiilipuhtalt välja peetud. (Stilist Reet Aus-Ulfsak!) Pärani kohkunud pruun silm tuka alt piilumas, kumab Laura veel puisevõitu lavasulnidusest tulevikuga tähe sarmi. Kui mõni rumbaõpetaja treeniks tema seelikuvahust ka paar kerget jalaviibutust välja… Aga praeguses viieses koosseisus on üks koht veel tantsijale vaba. Sky Plusi hääletuse nõelasilmast on see laul juba läbi tulnud, nii et…

* “Elvised on kohal!” …ja tšello ja bongod kanti sisse.

10. Rõõm puhtast tsirkusest

Pahade Pipide uljus toob naeratused näole. Naelutab telepildi ette ehk sellegi publiku, kes raadiod sellise huilgamise peale vaiksemaks keeraks.

Lavapilt üllatab. Puldid nelja plaadimängijaga ja värvikirev plikade nelik pluss stilist Gerly Tinn! Lõhmuse «hei hopsti!»-lihtsus tabab märki! Usutav, et ta võtab neo-ninjadega revanši tunamulluste päris-vanillade eest!

* Sven Lõhmus pärast Laura soolot: «Lähen karjatan oma baabade kamba ära!»

«Ei sädista!» pani ka stilist Gerly Tinn isepäised plikasid patsti! paika. Mida duubel edasi, seda vabamaks neiud laval läksid.

«Proovige plaatidega ka rohkem mäsada!»

  Kiievisse kastaneid tooma!   1. Maarja-Liis Ilus, laulja

Selgelt parimat pole: kellel hea lugu, polnud tugevat esitust ja vastupidi. Äraehmatanud noortest suhteliselt vabam oli Rebecca, laul aga kehvapoolne. Euroopasse saadaks «Gotta Go» — esitus on aga’dega, ent kõige moodsam, eks ta üks Kylie Minogue’ plagiaat ole… «Moonwalk» oli armas: tüdruk, tukk silmil, natuke krampis. Tean, et Laura on võimeline paremaks.

Glow kõlas eelvoorus plaadilt päris lahedalt, aga telepilt tekitas soovi nende lood kohe edasi kerida. Kui juba, peaks seda mehelikkust rohkem rõhutama, meik oli neil samas ülinaiselik.

Cardinalsi fänn ma muidu pole, aga professionaalses tiimis Arne Lauri ja Pajusaare & Pilvrega on nad läbi mõelnud terviku. Eks see natuke lihtlabane ole, aga just õige asi, millega Eurovisioonile võistlema minna!

2.

Maarja Kivi, eksninja Pole õiget lugu, mis hoobilt silma-kõrva jääks. Meelib Julia küps hääl ja see, et ta mängib kitarri. Cardinals võib rahvale meelde jääda, aga lõpp vajus ära. Aga see Suntribe… tundus nagu liiga lapselik. Nii üks-ühele meie eurolugu järele teha — imelik!

 

3.

Maria Rahula, laulja

Näen kolme liidrit, teistel suurt vahet pole. Rebecca — seda lugu kuulaks ka raadiost ja sellest tüdrukust jäi kartmatu mulje.

Laurat oli sümpaatne vaadata: lugu oli armas ja pilt puhas, ei mingeid vigureid-veidrusi. Küsitava väärtusega show’d on Eestist niigi küllaga! Ka proua Urbsalu numbris, parem võiks ta ise rohkem laulu lustida.

Glow oli raadios hea. Hääled kihvtid. Häiris nende ülimehelik look… Aga Suntribe… Lõhmus on tubli, tema kohe oskab tüdrukutebände teha, lahe!

4.

Astrid Böning, rahvamuusik, neiokõnõ

Rebecca tundus kõige sobivam, rahulikum. Pajusaare lood eristuvad tänavugi, aga minule ei meeldi, kui on väga palju show’d, hindan rohkem loomulikkust.

Glow’ tekstid ei meeldinud. Minu maitsega ei sobinud kogu nende olek, meenutas t.A.T.u’d. Kahju, et polnud ühtegi eestikeelset lugu!

  5. Anne Veesaar, näitleja, produtsent

Mõtlesin juba: appi, kas ei tule ühtegi normaalset laulu?! Ei erksust ega vaimukat sõnumit! Aga lõpuks see Suntribe’i lastepeonumber töötas! Tüdrukute silmad säravad, hoogne lavaesitus jääb meelde. Olgu nad siis pealegi Vanilla Ninja kloon! Glow laulab küll, et naisi surutakse alla, aga nende väline look on naiselikkusest kaugel!

«Gotta Go» — ööklubitümps, mida hetke pärast ei mäleta. Cardinalsi lugu meenutas vesipiibuõhtuid Egiptuse teemajades. Mingi veider usupropageerimise somnambuul, aga jääb meelde! Silma torkas ka Airi Ojamets — natuke naeruväärne, püüdes manada hispaania temperamenti.

6.

Tõnu Kaljuste, dirigent:

Halb spikerdamise mekk jäi manu. Maa esimene tunnus on keel, ja emakeeles lauldes on inimene kõige loomulikum. Häirib maneeritsemine — kui minu maad esindatakse amatöörlikus inglise keeles. Nagu vanasti oli Viini klassikutel kombeks minna ooperiturule itaaliakeelse teosega, siis nüüd popkultuuris inglise keelega. Aga kui ka tekst on kehv, peab seda miski muu korvama... Mõttekam oleks sünnitada ivakesega emakeelseid laule, nagu mullu Maarja «Homme». Tõlkida saab alati, kui vaja…

Üle kolme loo ei suuda kuidagi ritta panna: Glow’ ja Suntribe’i numbrites oli enam-vähem mingi muusikalise energia alge, aga esitusi tuleks kõvasti vabamaks ja loomulikumaks trennida. Ma pole suurt popestraadi austaja, rohkem rockimees.

7.

Lauri Laubre, produtsent

Lihtsasti haaratavuse kõrval peaks loos olema siiski mingi oma konks. Sellepärast «Moonwalk». Solist on küll veel noor ja toores, aga kõige terviklikum, kõige kiiremini pärale jõudev lugu. Refrään oli tugev, aga võiks veel sättida, et salmist paremini eristuks.

Ei pea õigeks, et Eestit esindaks hoopis teine kultuur, aga tuleb tunnistada, et too krišna-lugu paistis välja. Professionaalselt teostatud, euromalli järgi peaks küll refrään lõpuni helisema jääma, mitte ära hajuma… Ja too vahemonoloog «open your heart» läks küll läilaks kätte! Igal aastal tõdeme, et Ojamets on ülihea laulja, aga ikka jälle mingis veidras paketis.

Tore, et noori tuleb peale, aga näiteks Glow’ puhul on tunda, et natuke juhuslik on see kõik — ei näinud laval hea välja. Show’ peaks laulule juurde andma, aga neil oli vastupidi. Aga Suntribe ei jätnud just raadiost muljet — kolme-tuuri-hei!-hei! Alles kui neid pildis nägin… Samas, otse ninjade jälgedes… Kõik see on juba olnud ja mitte ainult Eestis. Kardan, et suurel laval sellega kaugele ei sõua!

Artistiarendamisega on Eestis üldse lood halvad. Klopsitakse üks-kaks lugu valmis ja kõik! Enne kui suurema publiku ette astuda, võiks artistiga kauem stuudios tööd, lavaesinemist lihvida.

Meile on nad uued üllatavad näod, aga kaugemal jäävad profitasemele alla. Nii et oleks tahtnud finaalis näha ka mõnd meie väljaarendatud lauljat. Uutest on Rebecca tugevaim, kui ta ainult leiaks õige inimese, kes temaga edasi tegeleks ja kelle nõu ta ka kuulda võtaks.

  8. Vaiko Eplik, laulja

One point to Glow. Kas just antipaatia, aga neid inimesi pole hea kuulata–vaadata. Tore, kui TopTen noortele tüdrukutele taskuraha teenimist võimaldab, aga eurofinaalis ootaks nagu tugevamat taset.

Kahju, et nii hea häälega Airi Ojamets ei leia kuidagi meie oludes endale väärilisemat rakendust. Kuigi ta tänavune lugu on parem kui eelmisel aastal.

Lõhmuse lood ei ärrita ega vaimusta, jätavad üllatavalt külmaks.

Pajusaarel on juba traditsiooniks teha igal aastal üks lugu maailmamuusikast. Aga ma ei suuda tõsiseks jääda ja vaadata säärast isetegevust, kuidas täismehed, kapuutsid peas, aegluubis liiguvad ja lõpuks kätest kinni võtavad. Üle mõistuse! Aga Kiievis oleks sihukesel universaalsusel ilmselt kõige paremad šansid.

Sobe laul on muidu päris hea, aga solist tundub leitud viimasel minutil: lugu on talle ilmselgelt madal ja ta tunneb end laval ebamugavalt.

Julia on sümpaatne ja mängib kitarri väga hästi. Loodan, et ta ka pärast eurolaulu meinstriimis midagi ette võtab ega jää kitsa jazziringkonna imelapseks.

«Gotta Go» — õnnestunud lugu ja esitajavalik, kuigi kohati oli kuulda rohkem taustalaulja Kadi Toomi häält… Aga minu sõber Joel Juht tantsib ka seal. Nii et mul poleks midagi selle vastu, kui see lugu võidaks.

Küll ei tahaks ma, et Rebecca lugu võidaks. Sest pahatihti jäävad edasipääsejad üheööprojektideks. Aga sm Kattai näol tundub olevat tegemist ammuoodatud noore eesti heliloojaga, kel aimu ka jazzharmooniast. Mulle väga meeldib salmi tsirkuleeriv kooskõla ja mõnusalt puänteeritud refrään. Ise poleks ka seda teistmoodi teinud.

Eurolauluga on nagu vana-aastaõhtu teleprogrammidega. Kui nad lõpuks tulevad, kirutakse, et sitem kui kunagi varem. Järgmisel aastal, kui uus ports kätte antakse, meenutavad kõik mullust: oi, kurat, kuidas siis oli päris tore — tiu-tiu ja teisiti…

9.

Paavo Nõgene, produtsent

Välja võiks anda ainult kohad 5.-10. Viimaste aastate nõrgim valik. Sean kahtluse alla need lood finaali lasknud žürii maitse. Ukse taha jäi normaalsemaid, näiteks üks Rolf Roosalu ballaad. Eurolaul peaks haarama, refrään kummitama jääma, see ei saa olla miljonitele arusaamatu kunst!

Suntribe — ainus vähegi meelde jääv, eurolik lugu. Ja Laura — sel tüdrukul on solistina tulevikku!

 

10.

Aldo Järvsoo, moekunstnik

Stilistika ja laulu kokkusobivuselt Laura ja Urbsalu lood. Rebeccal on laul ilus — loomulik ja ülepakkumisteta —, aga see hirmus lips, «ruutulippu», mis pole kunagi moes olnud ega tule ka!

«Moonwalk» mõjus hästi lihtsalt — ilmselt õhtu ainus spetsiaalselt õmmeldud kleit ja ka taustapoiste hea stilistika!

Urbsalu — «vaese mehe Kylie». Kõik maha pekstud: lugu, välimus, liikumine. Midagigi oleks võinud ju omalt poolt lisada. Meil koolis võisteldi: kes teeb üht või teist showtegelast kõige paremini järele?! Aga Eurovisioonile on mõttetu minna eputama, et näete, meil on oma Kylie või gregoriaanikoor… Selles prohvetlikus krišnaiitide ja kristlaste kapsasupis oli too Deva Dance’i tantsupoiss ju päris hea, aga… Cardinalsi ringutamist olen juba näinud… Julia oli ilusti riides, aga tervikpilt igavavõitu. Suntribe’i stilistika oli ju hea, aga lugu oli küll ninjadest, küll spice’idest kokku klopsitud, aga rocktšikid nägid lõbusad välja — Viru Keskuse ees seisab sihukesi sadade kaupa!

Ojamets on igal aastal üha suurem üllatus... Aga kokkuvõttes võrreldes eelmise aastaga: kõva allakäik. Ewert Sundja oli lahedaim, mida mina eesti finaalis üldse olen näinud.