Briti suursaadiku NIGEL HAYWOODi neli aastat ametiaega sai täis. Diplomaat asub suahiili ja eesti keele järel õppima araabia keelt. Ees ootab Iraagi ülesehitamine!
Rõske novembrihommik Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi suursaadiku T. E. Nigel Haywoodi (52) residentsiõuel Tabasalu pankrannikul. Päike taevas näib pigem kui «vaese mehe kuu». Briti trikoloor kuuse kõrval mastis on lontis.
«Hello!» avab ukse lahkelt naeratav inglisekeelne virtin. «Nigel on ka kohe Tallinnast kohal.»
Tubades haigutavad tumedalt tühjad raamaturiiulid, heledate sohvade vahel suured sumadanid. «Need on viimased, aga terve eelmine nädal oli maja kogu aeg pakkijaid täis!» Naine vuristab elavate žestidega saatel nagu koduperenaised briti parimates komöödiates. Saabub Nigel ja annab talle põsemusi. Virtin osutub proua suursaadikuks… Ülakorrusel klõbistab kohvrite otsas arvutil noorim perepoeg. Temagi on Inglismaalt siin abis pakkimas.
Saun pühkis hirmu meelest Mister Haywood avab uhkelt palkoniukse. Pankrannikult, läbi raagus metsavõsa avaneb vaade hallile merele. «Kõige britilikum paik Eestis!» kiidab ta. Koduse Cornwalli krahvkonna kaljust rannikut aitas tal Eestis silme ette manada ka ehk Saaremaa. «Aga Cornwallis on kõvasti rohkem maju ja inimesi.»
Oma Tabasalu naabreid Haywoodid eriti tundma ei saanud. «Aga kutsusin nad alati meie igasuvistele «kübarapidudele» kuninganna sünnipäeva auks.» Briti huumor põimub briti ettevaatlikkusega: «Las lustivad parem ise kaasa, kui et müra pärast kaebavad!»
Rõdul läheb jahedaks. Nigel sulgeb ukse, ja tõstab sohval istet võttes elegantsiga jala üle põlve. Samsist saabas kõneleb Briti leebetest talvedest….
«Külmem siin on, aga koduselt hall ja rõske,» võtab Briti saadik muheles kokku oma Eesti-aastad. «Tuleme perega siia tagasi, nii palju kohti jäi veel käimata. Just nüüd nägime metsas esimest korda hunte!» Londonis tuleks selleks, et vabasse loodusesse sõita, varuda terve nädal.
Haywoodi lemmikud on saared: «Kihnusse jõudsin esimest korda kahjuks alles nüüd enne lahkumist. Ja põhjaranniku jõed…» Haywood on kirglik kalamees. Ehk reedab ta enne lahkumist meie parima kalapaiga. «Neli aastat otsisin siin parimat kalapaika,» muheleb mees. Suuremate kalade õnneta. «Aga teate küll, kala kätte saamine on väike osa kalalkäigurõõmust. Pikad matkad selle õige paigani. Vaikus, sel suvel nägin isegi kopraid. See loeb!»
Loeb ka õige seltskond. «Jah, et kalu eemale ei peletaks!» Õiged kaaslased leidis ta Eesti kalastussaidilt www.flyfishing.ee. Kord võtnud Norra saadik ta kaasa Pärnu lahele, et jääpüüki näidata. «Esimest korda merejääl, kartsin kohutavalt ja külmusin tuule kätte ära.» Aga õnneks võõrustas peenikest seltskonda tollane Pärnu linnapea. Lõpetasime hea kehakosutusega — saun, söögid-joogid. «See pühkis hirmu kiiresti meelest. Nojah, aga Norra saadikule jäin ma alla,» tunnistab ta. Kellega Haywoodid siinsetest suursaadikutest perekondlikult lävisid, seda diplomaat ei reeda. «Eelistasime rohkem isekeskis perega Eestis ringi reisida.» Pealegi, õige saadik leiab poliitilise bisnise kõrvale midagi, et kohtuda-rääkida inimestega. «Olgu see siis margikogumine või õllejoomine, juustusöömine…» Kui Dag Hartelius tantsis, siis maratonist Haywood on jooksnud end rahva hulka Tallinnas ja, mille üle ta on eriti uhke, esindanud Eestit ka Stockholmis ja Helsingis.
Eesti huumor sarnaneb briti omaga
Saadiku väljapeetud briti inglise keele sünonüümirikkast sõnavarast peegeldub ilmselgelt tema huvi klassikalise kirjanduse ja luule vastu. Eesti raamatutest on ta lubanud oma koduriiuli esireale Marie Underi luulekogumiku. Ta esimene eesti keele õpetaja Saaremaal kinkis «Kalevipoja» lasteväljaande. «Sest kui ma seda päris õiget paksu vaatan, kardan, et… «Rehepapp» on mul ka veel pooleli, selle lopsakas sõnavara on minu jaoks veel raske.»
Küll aga olevat eesti huumor väga britilikult «dry». See tähendab, et eestlased nagu britid ei naervat ka suu laiali ette, kui nalja teevad. «Kui ma Eestisse tulin, jutustas mu eraautojuht mulle loo ühest Eesti juhtpoliitikust…» Haywood jäänud mõtlema: see ei saa olla tõsi! «Was it a joke?» «Yes,» vastanud autojuht silmagi pilgutamata. «Mõtlesin: tore, Eestis peab ettevaatlik olema! Isegi enam kui Suurbritannias. Mõlemal rahval on irooniameelt, me ei võta maailma liiga tõsiselt.» Eestlased ise kalduvad end küll samastama end pigem iirlastega. Selle jutu peale kergitab suursaadik kulmu. «Ma ei näe küll suurt sarnasust. Nojah, olete elanud väikerahvana võimsa naabri kõrval. Pluss nüüdne kiire majanduskasv…» Jah, ja iiri huumor olevat ka «dry». «Aga rahvas ise häälekam. Iirlased löövad laulu-tantsu kõvasti rohkem, kui eestlased või britid.» (Suursaadik ei kasuta oma intervjuus kordagi sõna «inglased», ikka ainult «britid».)
Eestlaste ja inglaste suurim erinevus
«Meie, britid, räägime rohkem,» muheleb Haywood. «Räägime palju, sest kardame paaniliselt piinlikku vaikust. Aga vahel on targem olla vait nagu eestlased.»
Meie, eestlased, oleme aga nigelad just seltskondlikus small-talki kunstis: tiba lobedat juttu siin, kannapööre — törts teisega seal... Haywood lohutab: «Tervitustseremoonial kulub see oskus ära. Aga näen kõrvalt, et saate «äri aetud» ka teisel moel.»
Eestlased ei saa vedama ega siis pidama. Ilmselt on ka härra saadikul olnud raske mõnel tseremoonial «käima läinud» eestlase jutu haardest pääseda.
«Aga britid on samamoodi, eestlastest isegi häbelikumad. Eestlased on lihtsalt loomupäraselt enesessetõmbunud. Meie kardame teisi, kardame saada tõrjutud, tagasilükatud. Teie, tundub, ei põe selle pärast üldse.» Imestusega on Haywood vaadanud, kuidas meie verivastased poliitikud erinevatest parteidest mõneks peoõhtuks silmapilk vennastudes «ühise keele» leiavad.
Suahiili keele järel eesti
Eesti avastas Nigel poisikesena salaja üheksa aastat vanema suure venna margialbumit uurides. «Estland. Reval — oi, mis kohad need veel on!» Ilmselt pärinesid need margid veel Saksa okupatsiooniajast. Poiss uuris siis entsüklopeediast ning avastas: Estonia/USSR. «Mäletan, jäin siis esimest korda mõtlema, kuidas saab nii olla, et riigid kaovad poliitiliselt kaardilt. Et oli riik ja korraga enam pole! Nii et mõneti sai nendest markidest alguse mu ajaloo- ja poliitikahuvi.»
Mingeid hirme Eesti-lähetuse ees polnud. «Viinis töötades tutvusin ka mitme eesti diplomaadiga. Pigem kartsin esimest korda suursaadikuks saada.»
Kõige harjumatum oli siin eesti keel. «Ega ma seda päriselt selgeks ei saanud.» Polnud suurt kellega praktiseerida. «Meil kodus koristaja ja ka töömees ei osanud inglise keelt. Aga enamik inimesi siin oskavad… Ainult maakondade tasemel on siin poliitikuid, kellega tuli vastastikku purssida saksa keelt.»
Kuulsuste topis kuninganna
Suurbritannias on tuntuim eestlane ikka Mart Poom, oletab Haywood. «Nüüd veel eriti, kui ta Londonis Briti–Eesti matšis seisis vastase väravas, seostatakse teda ka Eestiga.» Muidugi ka kultuurinimed Oks ja Edur, Pärt ja Tüür. «Aga kui laialt neid nüüd eestlaseks peetakse,» kahtleb Haywood.
Nelja aastaga Eestis tundma õpitud eestlastest kiidab Haywood ennekõike just Erkki-Sven Tüüri ja Paul-Eerik Rummot kui nauditavaid vestluskaaslasi. «Ja muidugi, kõigi lemmikeestlane president Lennart Meri. Igaüks, kes teda tundis, hakkas Eestist palju rohkem pidama.»
Ent kellega Briti tuntud inimestest on olnud eriti huvitav kohtuda?
«Your top famous friends…» pareerib diplomaat irooniaga banaalse küsimuse. Ta annab mõista, et arvukad saatkonnatöötajad pole Suurbritannias iseenesest veel tipp ja lagi. Diplomaat Haywoodi senine tipphetk oli mõistagi Tema Majesteedi võõrustamine tema riigivisiidil Eestisse. Aastate eest, kui kuninganna külastas Lõuna-Aafrika Vabariiki, töötas Haywood asepeakonsulina Johannesburgis. «Nüüd suursaadikuna teda vastu võtta oli muidugi suurem ja närvenõudvam väljakutse.»
Ei midagi üllatavat, aga erilist. «Ta oli lihtsalt nii uskumatult positiivne, kõigest huvitatud: näitustest, kontsertidest, vanalinnast. Hiljem kuulsime imestusega, et ta kannatas siin seljavalu. Tagasi Londonis tühistas ta kohtumised Buckinghami palees. Aga meie siin ei osanud aimatagi…!»
Pärin mõnd eriti vahvat kommentaari, mis pudenes siin kuninganna huulilt. «Nõu-nõu,» vangutab Haywood pead. «Kunagi ei tohi rääkida, millest kuninganna nelja silma all rääkis!» Ja ajakirjanik punastab: meil eestlastel oli vist ka kaheksasada aastat neli kuningat, aga neilgi löödi kohe pead maha. Haywood naeratab seepeale armuliselt.
Üritan uuesti: Briti pikas kroonitud peade reas on enim raamatuid-filme Henry VIII ja Elizabeth I.
Haywood ütleb, et tema imetlus kuulub kuninganna Victoriale. «Kui palju toimus just tema pikal valitsemisajal (1837–1901)! Tööstusrevolutsioon. Just siis laines Briti impeerium oma haripunkti!» Põnevamad on muidugi keskaja hukkamised, verised usuvõitlused, Victoria eraelulised tagamaad jäid varju. «Ta sünnitas küll üheksa last, aga tema abikaasa, prints Albert, suri üsna noorelt. Ning Victoria kandis oma surmani 81aastaselt musta leinaloori!»
Leitnant nais kapteni Haywoodid abiellusid 28 aastat tagasi. Pulmareisiks valis ta ikka saare — Jersay Põhja-Prantsusmaa rannikul. «Natuke väiksem ning kaljune variant Saaremaast.»
«Me kohtusime Louise’iga sõjaväes,» poetab Haywood siis elegantselt. Ja rõõmustab ajakirjaniku reaktsiooni üle: «Näe, ehmatasingi eestlase vait!» Haywood jutustab, et nad mõlemad astusid Briti armeesse pärast ülikooli. «Vabatahtlikult! Ja Louise lõi mu auastmelt üle!» Abielludes olid mõlemad leitnandid. Aga aasta pärast oli naine saanud kapteniks. See šokeeris ka Haywoodi ema. «Ta sai vaat et südamerabanduse, kui leidis lõpulõunale kutsutute listist nime Captain L. Haywood.» Sest kunagi kandis seda nime Nigeli isa. «Tema oli Nottingham-Leicesteri krahvkonnast, mitmendat põlve põllutööline. Surres müügimees. Sõja läbi teinud, sai ta 51aastaselt südameataki. Nooremana kui mina praegu. Ja ema oli sunnitud tööle minema, lihtsaks riigiametnikuks. Nii et ei mingit siniverd!»
Kuidas on aga mõjutanud Eesti-aastad teismelise-east välja sirgunud poegi?
«Kõik kolm läksid 9aastaselt internaatkooli, käisid ainult pühadeks koju. Aga nüüd tudengitena olevat nad ka ise rahul, et kasvasid tänu sellele kohanemisvõimeliseks. «Nad tunnevad end eri kultuurides koduselt. Ja Eesti näol oli neil tore paik, kuhu koolivaheajal sõpru kaasa kutsuda.» Eriti keskmine — Tom —, kes nüüdki kodus. «Ja ei mäletagi, mitu eesti pruuti tal siin on olnud. Üks neist oli väga tore,» kõneleb Haywoodis isauhkus. Ta oleks valmis ka vanaisastaatuseks. «Aga veel pole vist sedamoodi.» Noored Inglismaalgi ei kiirusta enne abielluma, kui kool läbi ja tulus amet tagataskus.
Lint-trenažööriga Iraaki
Diplomaat Haywoodi ootab Iraagi ülesehitamine. «Eestiga võrreldes saab see, jah, olema hoopis teistsugune paik! Aga seda tööd peab ka keegi tegema.»
Ikkagi kõlab see nagu karistus. Palju saab diplomaat üldse paika valida? Või helises ühel päeval lihtsalt telefon: mister Haywood, teie aeg seal sanatooriumis hakkab läbi saama, järgmiseks on meil teile plaanis midagi muud….
«Ei, sain esitada nimekirja kohtadest, kuhu minna soovinuks. Olin huvitatud Afganistani Helmandi provintsist.» Paraku vabaneb sinna koht alles aasta pärast. Nii pakutigi: kas olete nõus minema Iraaki? Haywood võttis mõtlemisaega. Briti rahuvalve direktoriks sai seal just ta vana sõber, teine Briti uueks saadikuks Bagdadis. «Osalen rõõmuga selles tiimis!»
Inglane Eestis on olla uhke ja hea. Aga siingi piiravad Briti saatkonda Wismari tänaval ning ka residentsi Tabasalus raudaiad valvuriputkaga. Iraagi rahva jaoks on vist iga britt aga okupant. Haywoodil on vastus valmis: «Esmatähtis on seal anda enesekindlust Iraagi valitsusele. Me pole seal sissetungijad, vaid selleks, et rahu ja kord majja saada...»
Louise on seni käinud Nigeliga kaasas Johannesburgis, Viinis, Tallinnas. Kuidas naine Iraagi uudisesse suhtus? Taas on vastus kiire, aga muhedam: «Ei, ta oli küllaltki rõõmus. Et saab jälle kapten olla.» Tõsines lisab mees: «Muidugi on seal ohtlik. Just lugesin mitmest rünnakust päevas. Turvameetmeid tuleb tõsiselt võtta.»
Enam ei kalaretki ega maanteesörki? «Ei, mul on lint-trenažöör. Kuidas ma oleks Eesti talvedestki selleta läbi saanud?!»
***
NIGEL HAYWOOD Sündinud:
Lõpetanud:
Diplomaadikarjäär: Alustas tööd 1983 välisministeeriumis Londonis. Edasi Briti saatkonnas Budapestis, asepeakonsulina Johannesburgis ja Brti esinduse asejuhina Viinis Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) juures.
Välislähetused: Budapest, Johannesburg, Viin.
November 2003 – November 2007 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi suursaadik Eestis.
Pere: abikaasa Louise (?), pojad Christopher(23), Thomas(21) ja Peter(16)
