Nii nagu Jack Nicholsonil tänaseni ekraanil, pole tema eakaaslasel JAAN RUUSil vastast Eesti filmielus - viimne härrasmees lasnamäel! Novembris seitsmekümneseks saanud maestro teenis auga seegikord aasta filmikriitiku tiitli.
Millist kolme filmi näitaksid väliskülalisele, kes eestlastest suurt midagi ei tea?
Kohe tekib küsimus, kas tuleks anda idealistlik-soovituslik või siis tõepärane pilt. Romantiliseks Eestiks sobib «Nipernaadi». Ja «Sügisball» tänapäeva Eestiks.
Aga parimad eestlaste portreed - ja veel omas ajas, aga mis siis, oleme tänapäeval samad tüübid - on Andres Söödi filmides «Jaanipäev» (1978) ja «511 paremat fotot Marsist» (1968). Näitavad, missugused me oleme, ja ka seda, mis tingimustes me olime sunnitud elama.
Ja eestlasi iseloomustab ka animafilm. Rein Raamatu «Suur Tõll» on eestlaste kangelaspool, tema «Põld» talupoja nürimeelsus. Raamatu filmides on seda talupoja-eestlase mõtlemist. Priit Pärna filmides jälle tänapäevase linnastunud eestlase mõttemaailma. «Kas maakera on ümmargune?» (1977) ja «Hotell E» (1992) on ka energilise ja kohanemisvõimelise eestlase portreed. Pluss režissööri huumoritaju - kes on ka eestlane!
Restaureeritud on «Viimne reliikvia», «Kevade», «Nipernaadi» ja «Ideaalmaastik». Millised peaks olema sinu hinnangul järgmised neli?
Mõtled kindlasti mängufilme? Näiteks Jaan Toominga «Lõppematu päev» (1971). Avangardne teles tehtud film, mis kohe ära keelati. Või Grigori Kromanovi ja Jüri Müüri «Põrgupõhja uus Vanapagan» - peaaegu eesti Bergman!
Ka nuku- ja joonisfilme on meil restaureeritud. Kui võtaks nüüd hoopis dokumentaale, Andres Söödi eelnimetatuid ja Lennart Mere omi näiteks.
Muide, Harry Egipti reklaamfilmid annavad hea ettekujutuse vene ajast, aga tema filmid olid vaid kaduv-väike murdosa Eesti Reklaamfilmi tehtust. Kõik operaatorid teenisid seal raha, ka Andres Sööt, kes kahetseb, et tema seal filmitu on hävinud. Mäletan, olin ka ise ühe esimese reklaamfilmi «Salvo aknahari» stsenarist, Harry Rehe oli režissöör-operaator. Neid muidugi ei pea restaureerima, need tuleks üles otsida.
#end#
Üle aegade sind ennast enim puudutanud Eesti filmid?
Kõigepealt «Perekond Männardid», Tallinnfilm aastast 1960. Konjunktuurne ja andetu propagandafilm muidugi. Kuid ülikooli filmiklubi korraldas selle näitamise Vanemuise tänava suures ringauditooriumis. Ja läks lahti äge diskussioon. Paul-Eerik Rummo, Peet Lepik ja Aigar Vahemetsa arvustasid filmi teravalt. Ka Artur Alliksaar, kes lahkus tagareast esimesena uksi paugutades. Eest laua tagant hakkasid järjekorras demonstratiivselt lahkuma filmi autorid. Lõpuks jäi ette istuma ainult helilooja Boris Kõrver, kes ütles umbes nii: mina olen süütu, mina tegin muusika «Internatsionaali» motiividel. See oli siis minu esimene opositsioon valitsevale eesti filmile.
Seejärel muidugi filmid, milles olen ise toimetajana äge osaline olnud. Seesama «511 paremat fotot Marsist» tõi ootamatuid keerdkäigulisi ideid selle valmimise protsessis osalenud inimestelt. Vaimukas nimi pärineb Marju Lauristinilt. Võim võttis filmi normaalselt vastu: kohvikus võib ju igasuguseid asju juhtuda ja «õigesti näidatakse noortele nende koht kätte», nagu otsustas Tallinnfilmi peainsener.
Ning muidugi Tambeki dokumentaal «Talupojad» - esimene Tallinnfilmi film, mis pandi riiulile (1968). Hando Runneli valitud kollaažteksti pidas seesama peainsener mingist poliitilisest brošüürist võetuks (tegelikult oli tolleaegsest ametlikust filosoofia leksikonist). Aga see on pikem lugu.
Sinu viimase aasta üllatusfilm?
Mulle Rumeenia «4 kuud, 3 nädalat, 2 päeva». Tehtud väga lihtsalt, isegi elementaarselt. Palju oli pikki kaadreid, sageli üldplaanis, aga need kõik olid pingestatud, näitlejad, sageli isetegevuslased, mängisid! Filmil oli ühtne stiil. Kui vaatad, polegi justkui midagi, näiteks «Pimeduse rüütli» või «Ei ole maad vanadele meestele» kõrval... Aga rumeenlane tõestas, et lavastaja provintsist võib särada maailma ekraanidel! Päris ameerikalik edulugu.
Eesti film aastaks 2009, võrreldes naabrite - soomlaste, lätlastega...? Kuhu kipume ja kelle moodi tegelikult oleme?
Kellele filme teeme? Endile? Publikule? Rahvale? Kipume olema eurooplased, aga meid on lihtsalt vähe ja film maksab palju. Soomlastel on suured filmitraditsioonid, enne sõda oli neil päris oma Hollywood.
Suurelt Venemaalt tuleb igal aastal neli-viis üliandekat mängufilmi debüüti. Lätlased on meist halvemas olukorras, nad pole suutnud oma kinorahastamise masinavärki õieti käivitada. Aga kui lätlased on veidi vene hingega sakslased, siis meie veidi vene hingega soomlased. Meie kinotegijad on oma hariduse läbi olnud mõjustatud vene filmikunstist, ja ega see pole teinud paha: vene kunst on tugev ja vänge ja vene filmid väga kujundlikud. Eestlase tuimus tahab permanentset lahtisaamist sellest.
Aga oleme oma eesti filmiga jõudnud normaalsesse seisu: mullu viiest mängufilmist kolm debüüti, pluss ühe filmi režissöör postuumne - mõtlen Theodor Lutsu «Noori kotkaid».
Polnud Tallinnfilmi ilma Kargi ja Kukuta... Kelles meie noorema põlve näitlejatest filmitähte näed?
Taavi Eelmaa on kahtlemata filmitäht. Ta oskab ekraanil olla ja iga tema liigutus, žest ja miimika köidab. Mäletan, nägin kunagi Karlovy Vary filmifestivalil «Tühiranna» seanssi. Iga kord, kui Eelmaa ekraanile ilmus, käis saalist kahin läbi.
Ja Rasmus Kaljujärv suudab end ekraanil vaatama panna. Ja Malmsten on igatahes kõikide kategooriate järgi professionaalne filminäitleja.
Aga daamid...? Maarja Jakobson on hea just filmis. Ega's Isabelle Huppert teatris läbi löökski. Aga Katariina Lauk saab edukalt hakkama mõlemas kunstis!
Kui oleks piirid lahti olnud... Kes meie näitlejatest oleks tõesti maailmas läbi löönud?
Lembit Ulfsak kindlasti. Eks ta ka lõi, tollaste võimaluste piirides. Mängis üle tollase Liidu arvukate stuudiote filmides. Lõpuks ka veel Mosfilmis Thyl Ulenspiegelit ennast. Tema on tõeline filminäitleja, nagu oli seda Alain Delon või Marcello Mastroianni ja noored Ameerika staarid - ei tee õieti midagi, lihtsalt on. On selline anne.
Ja Kark muidugi. Temas on improvisatsiooni, nakatavust ja jõudu. Olen teda ikka võrrelnud Marlon Brandoga. Vaadake või «Detsembrikuumust». Kark teeb selles filmis, mis tahab. Kui oleks veel film ja režissöör, kes vilunult juhendaks!
Aga staariks olemine nõuab, et sul tuleb aastas välja vähemalt üks film. Ja staaritüüp ka muutub ajaga. Näiteks Gene Hackman tahtis väga olla staar, aga kõik produtsendid ütlesid talle, et sa pole mingi esimene armastaja, oled hoopis karakterrolli mängija.
Üle aegade kõige-kõige nais- ja meesfilminäitleja?
Vastasin 1995. aastal Inglise ajalehe The Guardian samale küsimusele. Oli selline ülemaailmne küsitelu. Mäletan, et nimetasin maailma parima filminäitlejana Chaplini. Ja naistest vist Katharine Hepburni. Tema on naiselik, universaalne ja sugestiivne, isegi jõuline. Aga tänapäeval on nii palju filme juurde tehtud, et pead parimat otsima juba helifilmist. Ja see oleks Jack Nicholson. Ta on mees, kes oskab anda karakterit mõne imepisikese detailiga. Ega sa filmis laiata saagi. Muidugi, praegu on Nicholson 71 ja läheb üha enam teatraalseks kätte. Aga sellest hoolimata.
Millal viimati kinos vihastasid?
Kui vaatasin «Radikaali».
Milliseid teleseriaale vahele ei jäta?
Üritan neid - oma töö huvides - vaadata kõiki. Väljavõtteliselt. Et esimene tuleks ära vaadata ja siis juba pisteliselt. Pole neist vaimustuses, see toit tundub liiga lahjana. Vähe kontsentraati.
Kõige-kõigem glamuurihetk. Kus oled tundnud end tõesti kesk tähesära?
Minu lemmikkunst on tsirkus ja lemmikteatrižanr operett. Aga armastan end vaadata distantseeritult. Teletöö on seda õpetanud. Cannes'i (Berliini, Karlovy Vary) festivalid pakuvad piisavalt tähtede nägemisi ja vahel ka intervjuusid nendega.
Aga viimati tundsin ennast hästi, kui mind äsja pärjati aasta kriitikuks. Esiteks tegid seda kolleegid ja teiseks tunnen end alati hästi eesti kinoinimeste keskel. Olen pidanud kriitikut osaks kinomaailmast ja kinomaailma koduks.
Ja veel - parafraseerides soome humoristi Marti Larnit: maailmas ei ole kunagi küllalt alasti naiste pilte! Jaan Ruusi pilte peaks nüüd maailmas juba küllalt olema.
