Draakonitätoveering ihult maha pestud, vallutab Rootsi kaunitar Noomi Rapace Hollywoodi.
«Draakonitätoveeringuga tüdruku» originaalfilmides südameid vallutanud rootslanna Noomi Rapace (31) ei osanud veel paar aastat tagasi inglise keelt. Nüüd on ta valmis Hollywoodi jalust niitma. Ta teebki seda juba Guy Ritchie lavastatud filmis Sherlock Holmes: A Game of Shadows. Järgmisena võtab ta ette Ridley Scotti Alieni eelloo Prometheuse.
Mõni aasta tagasi ei osanud sa veel inglise keelt rääkida.
Tõsi. 16-, 17- ja 18aastaselt reisisin palju koos oma tolleaegse poiss-sõbraga. Käisime Vietnamis ja Tais ja Costa Ricas ja Kuubal. Olin alati koos temaga. Ma sain aru, aga rääkida ei osanud.
Nüüd räägid hästi.
Varsti hakkan rääkima.
«Draakonitätoveeringuga tüdrukus» mängisid sa naist, kes suudab enda eest seista. «Sherlock Holmesis» oled taas naine, kes on valmis võitlema. Kas sulle meeldib neid märulinaisi mängida?
Simza tegelaskujus on palju meeldivat. Ta on tänavakakleja. Tema käest võib peksa saada – ja ta oskab nuga käsitseda. Ohtlikus olukorras haarab ta esimese ettejuhtuva asja ja kasutab seda relvana. Ta on pidevas liikumises. Kuhu iganes ta ka ei läheks, teda ei kohelda hästi. Ta on õppinud ennast kaitsma. Ta on harjunud äärmuslikus olukorras ellu jääma. Ta esindab inimlikkuse tumedamat poolust.
{poolik}
Guy Ritchie maailm on väga meestekeskne. See on märuli ja ohtude maailm. Kuidas sa tüdrukuna sellesse sobid?
Nad olid väga külalislahked. Mind võeti kohe perekonnaliikmeks. Mul polnud aega mõelda, kuidas mind vastu võetakse.
Miks sulle kogu aeg märulirolle antakse?
Mulle meeldivad märulistseenid. Ma püüan neist nii palju ise ära teha kui mul lubatakse. Mul on seda kerge teha, ma haaran härjal sarvist ja teen ära. Mõnikord võin ma viga saada, aga see käib asja juurde.
Isiklikumaid ja emotsionaalsemaid stseene on mul palju raskem teha. Mulle ei meeldi teeselda, ma ei taha kunagi teeselda. Ma pean endast midagi välja koukima, et neid stseene teha. Sellistel hetkedel tahaksin ma ennast hoopis ära peita.
Kas õppisid Tarot-kaarte panema nagu sinu tegelaskuju?
Õppisin küll. Käisin õppimas ühe naise juures Stockholmis ja hiljem ka Londonis. See on peaaegu nagu religioon. Õppisin erinevaid kaarte tundma ja neid tõlgendama. Igal ennustajal on oma stiil ja kõik sõltub keemiast, karmast ja energiast. Mul on need kivid ja spetsiaalsed asjad, mis peavad looma ruumis õige energia, et kaardid saaksid öelda, mida neil öelda on. See on täiesti teine maailm. Mul oli valmistumiseks aega ainult kolm nädalat. «Draakonitätoveeringuga tüdrukuks» valmistusin ma seitse kuud. See oli tõeliselt intensiivne.
Kas pole imelik, et «Draakonitätoveeringuga tüdrukust» on tehtud Ameerika versioon?
Tegelikult mitte. Kui ma lõpetasin, elas Lisbeth minus veel poolteist aastat. Ta võttis mu elu kontrolli alla. Ta muutis mind ja ma arvan, et kõik inimesed minu ümber ootasid, et ma tagasi tuleksin. See oli brutaalne. Mäletan viimast võttepäeva. Produtsendid tulid šampanjaga ja tahtsid toosti öelda. Ütlesin, et pean WC-sse minema. Läksin ja hakkasin oksele. Oksendasin 45 minutit, kuni ma ei suutnud enam seista. Ja ma ei oksenda kunagi! Tundus, et mu keha püüab teda endast välja heita. Mulle tundus, et ma olen temaga lõpetanud ja ma ei taha kunagi ennast korrata. Seega ei näe ma selles midagi imelikku, et teda mängib keegi teine. Aga inimesed on selle pärast endast väljas. Nad tulevad minu juurde, et seda Ameerika versiooni kiruda.
Ameerika Lisbethil on tätoveering abaluul. Sinul oli see tervel seljal.
Jah, tervel seljal kuni tuharateni välja. Ma osalesin terve selle tätoveeringu loomisel. Ma tahtsin, et see oleks tõeliselt suur. See ei ole mingi väike armas asjake. See on nagu must deemon, mis sind kaitseb.
Kas Noomi on Rootsis levinud nimi?
Ei ole. Minu teada olen ma ainus Noomi. Ma kasvasin üles nimega, mida keegi ei suutnud hääldada. Ma ei tea, mu ema oli lillelaps, küllap ta kuulis seda kuskil või mõtles selle välja.
