«Vanu mehi kuulates õppisin ma palju elutarkust, olin juba 17aastaselt väike vana mees,» ütleb ARVO KUKUMÄGI. Pesamuna teatrikooli vägevast üheksandast lennust, kes nüüd kursakaaslastest viimasena viiekümneseks sai.



Piiripealne, nagu sa paljus isegi, oli juba su sünnipaik: Saatse või Satserinna küla…

Küla on Saatse, aga kaheksaklassilise kooli nimi oli vanade setode moodi — Satserinna.

Sündisin aga täitsa Petseri linnas. Kaks kuud varem, seitsmekuusena. Ema ei viitsinud sigu söötes aediku ust lahti teha ja — veoautoga viidi kähku Petserisse. Ma olin tol päeval ainuke poiss 28 tüdruku hulgas. Kaalusin kilo nelisada. Ja kõik need vene naised seal olid soovitanud mulle Sergei nimeks panna. Arvo nimi tuli läbi suurte vaidluste. Isa tahtis Heino panna.

Ristitud oled setu tavade järgi vene õigeusku?

Mul oli ristinimi, aga olen unustanud, oli see Inokenti või mis. Mul pole vene vastu kunagi midagi old, kuni see pole pealesuruv, vägivaldne. (Naerab.) Loen Dostojevskit parema meelega kui Kerttu Rakket.

Saatse kiriku põhipühak on Paraskeva Pjatnitsa (Kannataja Paraskovja) ja seda kirikupüha, pjatnitsapäeva ei ületa sealtkandi inimestele ükski vabariigi aastapäev ega miski. Kohtasin just üht Värska kandi meest, kes ajas mulle pähe mingit oma maausku. Vastasin, et minu maausk on püksis. Loomulikult on mul iseoma pühad paigad.

Vene ja Läti piir olid kiviga visata…

Lätti on Saatsest kilomeetrit 35. Vene piir laiub kohe aknast. Nüüd sõidan koju läbi „Setu saapa“ (maatükk Värska külje all, kilomeeter lai ja poolteist pikk. Näide Euroopa ümberlõikamisest, kui NSV Liitu kistud Eesti jäi ilma Petserimaast. – M.K.) Sealt läbi läheb Saatsesse ainuke kruusatee. Autot seal peatada ei tohi, aga pääseb läbi ilma Vene viisata.

Mängisid end noore näitlejana üleliiduliselt tuntuks filmides «Metskannikesed» ja «Ideaalmaastik». Põrgupõhja külade metsavendluse-aines oli sulle kodukandist tuttav.

Kümneaastaste tatikatena käisid meil igasugu kaevikukaevamised — põhjalikult, nagu päris. Riigimetsast varastasime palke, Vene ajal muud moodi ju ei saanud. Tegime parvesid-mõrdasid, kalastasime tugevalt. Kevaditi ainult oja ääres elu keeski. Pattina paisjärvele hakkasime ehitama laeva. Kardinatega, et oleks tüdrukutega hea sõita. Ei saanudki seda vette, enne pandi see põlema.

#end#

Su vanemate lugu — kuidas nemad tutvusid?

Suht juhuslikult, rongis. Pärast sõda toimus ju tohutu väljaränne: kogu Eesti on praegu setusid täis, Tallinki eesotsaski puha setu maffia. Siis aga rändasid paljud sulasteks Järvamaale ja mujale, kus viljakamat maad. Kosisid mõne rikka peretütre, said jalad alla.

Minu isal aga oli kodus seitse venda ja õde. Kui vanaisa suri 1953ndal, siis minu isa pidi kogu selle lastekarja eest hoolitsema. Liiva-savimaa suurt midagi ei andnud, nii oligi ta «spekulant». Tallinna hipodroomil olid puha setud hobusemeesteks tallis. Tallinn-Väikses oli terve setu voorimeeste koloonia. Odava raha eest sai isa mahakantud traavlid kätte ja äris siis Venemaale maha. Gorki, nüüd Nižni Novgorodi linna — kolhoosiesimeestele, kel oli pappi. Vägeva kasumiprotsendiga — suur pere sai toidetud!

Ema oli ka paljulapselisest perest. Neil käis lõngaspekulatsioon: Viljandimaalt osteti villa kokku, kedrati lõngaks — ja siis, mitukümmend kilo kotiga seljas, rongiga Venemaale. Nii nad rongis tagasiteel tutvusid. Isa aitas emal Petseri jaamast koduni kotti tassida. Mõlemad lähenesid juba kolmekümnele, kui abiellusid. Mul on õde Ilme, kolm aastat minust vanem. Kolhoosi astus isa alles 1959. aastal, kui ma olin juba sündinud.

Mis ametite peale su vanemad kolhoosis said?

Isa oli ehitusel, siis karjalaudas brigadir — kohalik juhtivtöötaja. Tilpnesin tal sabas. Isa oli mu elu kõige suurem sõber. Võttis igale poole kaasa, õpetas töid-tegemisi. Ema tegeles põllumajandusega kodus, oli tänases mõistes FIE. Tegi ka õmblustööd, tal oli vägev Singeri õmblusmasin, millega sai isegi lambanahast kasukaid teha. Nooremana, kus iganes Põlvamaal õmblustööd vajati, ema õmbles külade kaupa naistele kleidid selga. Selle kõrvalt loomad. Ema teenis tegelikult tükk maad rohkem kui isa, aga keegi pidi igast perest ju päris tööl ka käima.

Tänu isa õpetustele saad sa täna uhkelt ka vabakutseline näitleja olla?

Jah, võin kas või ahju oma kätega üles laduda!

Karjalauda traktori peal töötasin suvevaheaegadel, sain kõva palka. Maksti väljalüpsi pealt, aga see oli suviti kõrge. Hommikul kell kuus tuli tööl olla, jahu ette anda. Laupäeviti tuli külapeolt otse tööle jõuda.

Harjusid maast-madalast tööga enda eest väljas olema.

Satserinna kaheksaklassilises olin nelja-viie-mees, ei pidanud lõpueksameid tegema. Koolidirektor oli meil legendaarne Viktor Veeber, ajalooõpetaja. Mina teretasin teda: «Hail, Veeber!» Teised tegid eksameid, mina tööd kooliaias. See polnud mingi katselapp, vaid terve kooli talvekartulid. Hästi hea kokatädi oli meil — puha kolmekäigulised, saime jõle hästi süüa! Oli kombeks, et iga õpilane tõi sügisel kooli mõne kilo marju moosiks.

Kolmeteist-neljateistkümneselt käisin Leningradis kurke müümas. Ikka tonne oli peal — külarahvaga sõitsin koorma otsas kohale. Elasime kolhoosnike kodus, nii-öelda hotellis. Turg lõppes päeval kella kaheks, sain linna peal hulkuda ja — täitsa iseseisvalt juba hakkama. Kui keegi koju sõitis, saatsin suurema summa raha vanematele ära. Aga elasin ise ka vinget elu, võisin endale kõike lubada — jäätist niipalju kui tahes! Otsin välismaa punased dressid, eest lukuga ja puha. Tihtipeale tuli seal Leningradis pikalt olla, sest kodust saadeti järgmiste vooridega kurke juurde.

Kuidas kolhoosielu Saatses sulle sobis?

Kolhoosi- ja hiljem sovhoosielu. Esimehed vahetusid, midagi ei muutnud. Algul oli kolhoos Zarja. Sõjaveteranist vene esimees sõitis ringi, mauser puukabuuriga tolknes puusa peal. Aga raamatupidaja oli vana kooli härra. Temalt tahtsin saada suurt kirjakuivatuspressi. Palusin: «Kui sa kunagi ära sured, kas sa siis pärandad mulle?» Ja laual oli tal ka paariliitrine karahvin. Mitte vesi sees, vaid midagi muud. Pani mees sealt väikse törtsu: «Äh, küll om hää!» Tänaseni meeldivad mulle karahvinid. Kui kuskil näen, siis kohe ostan.

Sinu esimene linnaskäik?

Ronisin redelit pidi katusele vaatama Petseri ja Pihkva linnakuma. Augustiöödel oli see hästi näha. Kui väike ma siis olin… Aga hing igatses suurlinnade järele. Nüüd ka: hea on olla mõned päevad üksinduses, aga siis vajan jälle suhtlust-tegevust.

Ometi pole mul endaga kunagi igav. Olin siin kolmveerand aastat täielikus üksinduses-tsölibaadis. Tegelesin äraminekuga, ei tahtnud enam elada. Lugesin järjest, mis kätte juhtus. Sõbrad tõid. Salastatud koht Tallinnas, ainult kolm inimest teadsid. Üks abielu oli mul just lõhki läinud ja raha oli piisavalt, väljas rohkem ei käinud kui õhtuti poes. Kosutav aasta, sain end korda.

Mis sa raamatutest välja lugesid?

Milleks edasi elada. Mediteerisin ja tegin joogat ka. Nüüd ka, et mitte jälle alkoholiteele minna. Minu elu tsistern on täis joodud. Aga nagu statistika näitab: su vanemad ega vanavanemad ei pruugi, aga kümnel protsendil maailma elanikkonnast on see geen sees. Põhja-rahvastel eriti. Nõelravid ja mis ma kõik olen ära proovinud, pidevalt katsetuste teel. Olen väga riskialdis. (Naerab.) Naistele ma ütlen ikka, et ma ei ole eriti ilus, aga näe — see-eest hästi julge!

Esimene alkoholiproov oli setu hansa?

Ju mingi koduõlu, õllepunsu oli ju avalik mis tahes kirikupühade ajal. Ei ma mäleta, kui vanalt. Lihtsalt uudishimust. Aga 20. eluaastani tegin sporti, tahtsin maailmameistriks tulla. Mul olid kõik eeldused: kõvad kopsud ja head kõõlused…

Mis sporti?

Kõike, mida maal teha sai. Suusatamine ja kergejõustik, pallimängud, orienteerumine, kesk- ja pikkmaajooks. Olen oma elus ka kolm maratoni jooksnud. Esimest korda, keskkooli ajal, pidin maksakrambid saama. Aga tahet oli, kas või vere maitse suus. Ükskõik mis ilmaga — panin portfelli bussi peale ja jooksin 17 kilomeetrit Värska kooli. Järvest läbi, ja tundi!

Muuga polnud seal tegelda. Mul on tohutu hüppevõime: kunagi mõõdeti, võin kohapealt meetri hüpata. Oleks Saatses balletikool olnud, oleks minust võib-olla Nurejev tulnud. Olnuks muusikakool, võib-olla viiulimängija Aga ei olnud. Pidin otsima, mida teha sai.

Koolipoisina sa viina ei võtnud?

Mingid kultuurimajapeod ikka, veinipudel põõsas. Vaja oli ju julgust koguda ja plikadele pihta panna. Mul olid poolde selga tikksirged pikad juuksed, mängisin basskitarri — bändimees ei saanud ju teistsugune olla! Värska-kooli õppealajuhataja, nüüd suure Leiko koori juhataja Veera Hirsik siis noomis, et nii pikkade juustega ei tohi kooli tulla… «Kulla Veerakene, näita mulle see paber ette! Ma pesen juukseid iga päev. Ei ole ju midagi viltu…?» Veera võttis seepeale salaja mu emaga kontakti, et tema mul öösel vaikselt juuksed ära lõikaks. Ema halas omakorda mulle, aga lõpuks nad ei saanudki minust jagu. Emale ütlesin: «Siis sa ei näe mind enam kunagi. Kaon ära lihtsalt kaugele maale!»

Ja nii saigi sinust näitleja…

Polnud mõtteski. Geoloogiks tahtsin saada. Sõber juba õppis ees, käis-tõi mulle igasugu kivisid ja tübeteika. «Maailm ja mõnda» sarja lugesin läbi, Smuuli «Jäist raamatut»… Raamatukogust võtsin-lugesin kõike järjest.

Ja küla kino töötas nagu aamen kirikus: kaks korda nädalas näidati filme, 20 kopikat pilet. «Äraaetud hobused lastakse ju maha» — seda sõitsin salaja Räpinasse teist korda vaatama! «Viimne reliikvia» oli Saatses puupüsti rahvast täis! Nii et mitte ainult Vene sõjafilme, näidati ka väärtfilme, mis mind raputasid ja mida ma nägin edasi unenägudes.

Aga ei mingit teatriringi?

Mingisugune ikka oli. Mäletan, et Jaan Krossi «Mardileivas» olin mina Mart. Saime Põlva rajoonis esikoha, käisime Tallinnas festivalil.

Sääraste huvidega poisist võinuks maakoolis saada «valge vares»…

Ei, mul ikka õnnestus olla arvamusliider. Mind valiti komsomolikomiteesse. Oktoobrilaps, pioneer, komsomol olin. Kui hakati kommunistlikku parteisse värbama, vingerdasin välja.

Minuga arvestati. Õpetajatele olid mu fantaasiad tihtipeale vastuvõetamatud. Kas minna klassiekskursioonile kaheks või kolmeks päevaks... mina ütlesin — neljaks. Klassijuhataja ironiseeris: «Teie, Kukumägi, minge möllake parem oma küünis neli päeva!»

Pätt pole ma oma hingelt kunagi olnud, küll aga õigluse eest võitleja, pealesurutud asjadele hakkan vastu. Elaksin ma Baskimaal, oleksin ekstremist. Vägistada ma ennast ei lase, parem peksan aju vastu seina puruks. Abieluga on sama lugu: ei ole mõtet elada koos ainult laste nimel.

Juba koolis oli sul tüdrukuterivi kannul?

Nojah… Kogu elu on mul olnud head suhted tüdrukute ja vanade naistega. Sobin endast vanemate ja nooremate inimestega. Endaealistega läheb diskussioon tulutult pikaks. Vanadelt meestelt olen maast-madalast kuulanud palju elutarkust.

Kartsid matemaatikat ja Vene sõjaväge, sestap läksid teatrikooli. Kuidas end kursusel, ühtäkki pesamunana, tundsid?

Algul hästi vait. Kuulasin-vaatasin-jälgisin, kes-mida-kuidas teeb. Pealinnainimesi oli meil palju, aga paha suhtumist ma ei tundnud. Setu oli ju kunagi sõimusõna. Aga näe, praegu teenitakse selle pealt pappi: tüübid teevad teatritükke setu mammidega, et sõita Ameerikasse. Vanasti olid vene litsid ja lepavõsa Setumaa kaubaartikliks, nüüd samamoodi setu naised oma lõõritamisega, mis on muudetud pseudoks.

Las minul jääda mu lapsepõlve isiklik mälestus. Mismoodi peeti setu kombe järgi pulmi — mitu päeva, peigmehe ja pruudi kodus…

Said sa ka endale setu pulma?

Minu vanemad ei käind üheski mu pulmas, olen kõik salaja teinud. Õigemini, ma pole elus ühtegi naist võtnud, nemad on võtnud mind. Eks ma ole elus kõiki variante proovida saanud. Kõige rohkem väärt, kui leiad sõbra, kes sinust hoolib ja kellest sina hoolid. Ja see on ju hea ja mugav ka, kui ei pea minema kaugemalt otsima, kui kodus on kellegagi hea rääkida ja olla.

Kellega kursusekaaslastest teatrikoolis tundsid end hästi?

Konsi ühikas elasin ühes toas Lvovist viiulit õppima tulnud ukrainlasega. Pani kuus tundi päevas toas heliredelit, sest ei viitsinud harjutusklassi minna. Pühapäeval polnud ka rahu. (Naerab.) Kange töömees, raisk!

Kursusekaaslastest: Oiva Kaupinen. Mina setu, tema ingerlane. Minust vanem ja me hinged sobisid. Oiva töötas lühikest aega Rakvere teatris, praegu kirjutab ta migratsiooniametis passe välja.

Ja Ain Lutsepp elas ühika lähedal Kivimäel. Pärast Savisaart suuruselt teine demagoog: temale jäi alati õigus. Aga ta on ka hästi palju lugenud. Saame tänaseni läbi ja aasime teineteist. Olen üsna terava otseütlemisega. Paljud pahandavad, aga siis kui järele mõtlevad, on mõned tulnud ka tänama.

Kuidas ühikaelu setule sobis?

Paar aastat, siis mind löödi sealt välja kui kurjategijat. Üks, tänase tuntud suurürituste korraldaja vend, üritas seal teistele müüa viina taksoviina-hinnaga, teine nimetas mind setuks. Andsin neile natuke ketukat...

Tallinnasse tulles hakkasin karatetrennis käima. Olin ju nihuke kleenu. Et mulle siin liiga ei tehtaks. Lisaks võtsin küüniukse pika hinge, mässisin selle Rahva Hääle sisse, nii et paistis portfellist välja — toimis. Olen üle 120kiloseid mehi üle leti löönud, kui mulle on kallale tuldud. Ma pole vägivaldne, ise ei algata. Aga ära tappa ma ka ennast ei lase! Igasugu juhtumisi on olnud. (Näitab sügavat armi põsel.) Näe, siin on jälg Mahatškalast. Käisime tütarlapsega seal matkamas, kümme tšurkat tuli rebima. Üks Vene mereväe ohvitser päästis, tegi revolvrist paar pauku õhku. Aga tavotine kruvikeeraja, augusti lõpp — haav läks mul näos mädanema.

Kursuse tüdrukud…?

Ülle Kaljuste, tollal Side. Atraktiivne ja püüdmatu minu jaoks. Nagu Brigitte Bardot, kellesse ma olin tohutult armunud. Või Marju Kuut, kelle mustvalge foto ma ostsin tervelt viie rubla eest Tartu turult — ilma rinnahoidjata, sest nibud kumasid läbi. Seksapiil määrab kinolinal palju. Nii naiste kui meeste puhul. See pole ilu, see kas on või seda pole. Nimetame seda siin siis võluks, vene keeles on parem sõna obojanie.

Ülle Kaljuste kannul püsisid kogu teie kursuse poisid…

Seda ma ei tea, kui armunud teised olid. Eks seal oli romaane. Mind võttis Ülle kui paaži.



Kursusekaaslane Ülle Kaljuste: «Sitke setu oli!»

Kuku oli meie kursusel pesamuna ja tõesti, kui meid vastu võeti, ka kasvult kõige pisem poiss. Õlani mulle. Ja ta kasvas kõige rohkem kooliaja jooksul. Lõppeks oli ta minust isegi suts pikem. Ja samas, ta oli ainuke poiss, kes mind kooliajal kohe kukile või sülle võttis. Ükski teine ei kangutanud mind maast lahti! Sitke setu oli, jah! Ja kolmas asi: olen ükskord elus — ainult tema pärast! — tilgad püksi naernud. Kui Kuku tegi eksamitööna Tšehhovi «Tubaka kahjulikkusest». See oli nii meeletult naljakas, et-et-et... Ma olin naerust pinkide all, tõesti... tilgad järel.



ARVO KUKUMÄGI:

Sündinud: 09.08.1958

Koolid: 1976 Värska keskkool, 1980 lavakunstikateedri IX lend

Töö: 1980–84 Noorsooteatri näitleja, hiljem olnud vabakutseline filminäitleja. Mänginud enam kui 30 linateoses.