Iga mees seisab probleemi ees: kuidas enda tähelepanu kõigi oma naiste vahel jagada?! Eriti pühal naistepäeval. Kes teaks seda paremini kui Noorkuu mehed! Laval on lihtne laulda «Be My Saturday Night». Kuidas aga saada elus hakkama kõigi nende naistega, kes kuulavad – kuidas panna nad uskuma, et see kutsung on hüütud ainult temale ja otse südamesse?
Kes on teie mõõtkava järgi hea naine – millistele naise omadustele olete valmis läbi sõrmede vaatama, kui temas on olemas need peaväärtused?
Martti: Naine peab olema armas ja siiras. Endast ja oma lähedastest lugu pidama. Kodu korrashoid ja laste eest hoolitsemine on väga olulised, kuigi ütlen, et vähemalt sama palju peavad sinna panustama ka mehed.
Olen nõus armastuse nimel ilmselt päris paljudele asjadele läbi sõrmede vaatama. (Muheleb.) Õnneks on mul nii okei naine, et ta ei ole mind selles suhtes viimase piirini viinud.
Rein: Hea naine on hoolitsev, mõistev, andestav (mehed on ju sead!), arukas. Naturaalselt kena – mitte krohvi najal üles tuunitud, sportlik, hea jutukaaslane, sõber, mõõdukalt enesekriitiline.
Üldiselt on ju nii, et kui võtad naise, siis ikka kogu pakendiga. Andeks saab anda asjad, mida naine ise muuta ei saa... No näiteks ülekilod on küll puhtalt enda teha (v.a haiguslikud juhtumid). Eks mõnel tulevad-lähevad need kilod kergemini, aga kui tahad mehe jaoks hea välja näha, siis peab selle nimel ka pingutama. Lihtsalt eeldada, et «mees peab mind sellisena võtma, nagu olen», on minu arust liiga enesekindel suhtumine, mis võib ühel hetkel lihtsalt valusalt kätte maksta. Sellist suhtumist on eesti naiste seas paraku päris palju.
Kuidas on teie naistemaitse elu jooksul muutunud?
Martti: Oskan ehk aastatega rohkem näha inimeste sisse – ette kujutada, millise kesta all midagi peitub jne. Kõik, mis hiilgab, ei ole ju veel kuld…
Rein: Kusjuures ei ole muutunud! Välimus ju iseenesest ei kordu, aga põhilised jooned jäävad. Eks poisikesena polnud muidugi sisu nii tähtis.
Kui võrdlete teile elu jooksul lähedasi-kalleid naisi – mis on olnud nende puhul ühisnimetajaks?
Martti: Ikka sõbralik ja loomulik.
Rein: Hmmm… Hoolivus ja siirus… aga see omadus on tegelikult vist kõigil naistel rohkemal või vähemal määral olemas…
{poolik}
Kuid puht välistelt: blondid või brünetid, pikemad-lühemad?
Martti: (Naerdes.) Pean oluliseks, et naine ei oleks minust pikem. Ja pigem vist ikka blond – ma ei saakski ju hetkel teisiti vastata!
Rein: Ei ole naist juuksevärvi järgi küll kunagi otsinud. Ja kasvul pole ka tähtsust, peaasi, et kõik proportsioonis oleks… Mitte et hästi peenikesel naisel on jube suured tissid või vastupidi.
Piltlikustamiseks: kes eesti, aga ka maailma kuulsatest naistest kehastavad kas või eemalt teie ilu ja headuse ideaali? Kes pole mitte ainult vägevad artistid, aga tunduvad olevat ka elus sümpaatsed, huvitavad, arukad jne…
Martti: Ma ei taha ühtegi nime nimetada, sest artist võib olla eraelus hoopis teistsugune ning kui ma ei tunne teda, siis võin vabalt puusse panna. Mulle meeldib, kui artist on laval enesekindel – igas mõttes. See peegeldab kindlasti ka tema enesekindlust igapäevaelus. Samas on meil kõigil nii häid kui halbu päevi, see on inimlik.
Rein: Artistide ja kuulsuste puhul on jube raske kindlaks teha, kui arukad nad tegelikult on, sest tihtipeale on neil mainekujundajad, kes hoolitsevad selle eest, milline mulje neist tavakodanikule jääb. Niisama filmilinalt sümpatiseerivad mulle Charlize Theron ja Michelle Pfeiffer… Mingid Pamela Andersonid jne jätavad mind külmaks.
Ilult kohustuste juurde. Nõuka-ajast peale käib igal 8. märtsil töökollektiividest üle see laine, et mehed peavad sel päeval oma tähelepanelikkusest ja vaimukusest märku andma… Poistebändid töökollektiividena on sellest küll vist üsna priid või… Ehk mõni Noorkuule ühiselt oluline metseen või muusa ikka?
Martti: Noorkuu kollektiivist on küll naised puudu, aga tegelikult on lava taga kõigil naisterahvad, kes meilt sel päeval tähelepanu ootavad. Olgu selleks siis emad-vanaemad-elukaaslased-tütred… Eks nemad ole ka meie kõige suuremad muusad, kes looma inspireerivad. Meie publik naistepäeval – valdavalt naised ju –, nendele peame suunama sel päeval nii oma tähelepanu kui vaimukuse.
Rein: No bändisiseselt meil tõesti kellegi ees kohustusi ei ole. Küll aga on kõigil elukaaslased, keda meeles pidada. Ja läbi aegade pole vist olnud ühtegi naistepäeva, kui me poleks pidanud naistele esinema.
Kui palju on Noorkuu repertuaaris naiste eesnime kandvaid laule? Plaatide nimistust ei leidnud ma rohkem kui Valgre «Vaid sina, Niina»…
Martti: Valgrest veel – «Helmi». Maailmamuusikast «Michelle» Lennon/McCartneylt ning «Solveigi laul» Edvard Griegilt.
Teie hinnangul – maailma kõigi aegade kauneim naise- nimega laul?
Martti: Ongi The Beatlesi «Michelle»!
Rein: Vist «Michelle», kuigi ka George Michaeli esituses «Roxanne» kõlab väga hästi.
Sel 8. märtsi õhtul rõõmustate te oma «ühiskondlikke naisi» kontserdiga Tartu Jaani kirikus. Millised isiklikud naised, selle päevaga seotud kohustused-rituaalid ootavad täitmist – varastest hommikutundidest kuni õhtuse «meikapini» – enne lavale astumist?
Martti: Mul on kodus Viimsis kaks naist – elukaaslane Helen ja tütar Marlen. Katsun enne ärasõitu hommikul nende tuju rõõmsaks teha, kuna õhtul jõuan tagasi koju nii hilja, et nemad vist juba magavad. Mul on ka kaks õde ja üks tore ämm, keda kindlasti plaanin enne kontserti naistepäeva puhul tervitada. Samuti mõned naistuttavatest sõbrad. Kõigile ei jõua isiklikke tervitusi anda, kuid arvan, et igale naisterahvale jätkub sel päeval personaalseid tervitusi ja keegi ilma ei jää.
Rein: Mind on isiklike naistega rohkelt õnnistatud – ema, õed, elukaaslane ja tütar. Eks hommik algab ikka lilledega elukaaslasele. Ja ega muid rituaale väga olegi. Soovin oma teistele isiklikele naistele kaunist naistepäeva ja kogu moos.
Ju olete te igal jumala naistepäeva-õhtul bukitud esinema «ühiskondlike naiste» ette. On’s teie omad naised seepärast ka tüli üles võtnud, et teist sel õhtul ilma on või nii…? Või võtavad nad juba 8. märtsi kui head täiendust perebüdžetile?
Martti: Keegi pahane küll ei ole, et enamasti naistepäeval esinemas oleme. Sellega ollakse üldiselt leppinud, et väga paljudel oluliste tähtpäevade õhtutel meid lihtsalt pole – mis teha, artisti elu! Jõululaupäev on olnud siiski see, kus ei laula naljalt ka Noorkuu ning õnneks on see püha nii perekondlik, et väga ei juleta ka pöörduda.
Rein: Eks meie kõigi elukaaslased on meid «valides» ju teinud teadliku otsuse ning on tagajärgedega kursis. (Muheledes.) Üks tagajärgedest on siis see, et naistepäeval tuleb neil ilmselt teiste naistega olla…
On’s teie naised, Marttil Helen ja Reinul Kristel, Tartus kirikus esiridades platsis? Või oleks nende kohaleilmumine kohatu, eksimus poistebändi igavesti vabade meeste staatuse vastu?
Martti: Kuna meie naised on meid piisavalt esinemas näinud, siis vaevalt nad naistepäeva meie kontserti vaadates sooviksid nautida. Eks nad mõistavad, et meie kohustus ja töö on olla naistepäeval rõõmustajaks ka «ühiskondlikele naistele».
Rein: Hmm… ausalt öeldes pole küsinudki, kas ta tuleb. Eks nende oma naistega on ju see, et – eks ole üksjagu nähtud juba neid te esinemisi… Võib-olla ongi parem, et naistepäev on ka sõna otseses mõttes naiste päev! Et naised üksi kodus…
Kas väikses Eestis saab üldse sellist priibänd-poisi imagot edendada-hoida?
Martti: Noorkuud ei saa kindlasti pidada klassikaliseks poistebändiks. Meie muusika läheb loodetavalt peale igast vanusest ja soost kuulajatele ning me ei taotlegi seda «vabade meeste» poistebändi imagot. See on pigem ainult nooremale kuulajale suunatud poistebändi imago, et saavutada «tormijooks» ja meeletu fan club neidude hulgas – puhas turundus.
Rein: Ega me selle nimel väga vaeva ei näe, et sellist imidžit hoida. Kui keegi küsib, siis ka vastame, kuidas lood on. Siiamaani on meie bändi koosseisust püünele pääsenud minu ja Martti eraelu ja teiste vastu pole huvi tuntud. Aga üldiselt on seis selline, et kõikidel liikmetel on naine olemas.
Esimene naistepäev, mida teie oma elust-lapsepõlvest mäletate?
Martti: Mäletan, et kui tulbid ja nartsissid ilmusid vaasi, siis oli naistepäev. Samuti mäletan, et just naistepäeva paiku ilmusid minu lapsepõlves külmkappi esimesed tomatid ja värske kurk – neid ei olnud ju siis talvel poes üldse olemaski. Ka olid need siis nii kallid, et osteti ainult olulisel tähtpäeval – naistepäeval.
Rein: Lasteaed meenub, kus sai emale kaarti joonistatud. Mingi kontsert ka meenub, kus pidin poisikesena emadele laulma … Viimase salmi sõnad läksid meelest, nii et seisin seal oma minut aega ja sügasin kukalt. Saanud siis vist aru, et paus venib piinlikult pikaks, otsustasin lahkuda.
Kõige leidlikumad-vaimukamad kingitused, mida olete 8. märtsiks komplekteerinud?
Martti: Loodan, et mu romantilisemad päevad ja teod on veel ees, olgu see siis naistepäeval või mõnel muul päeval.
Rein: Ega peale lillede olegi mingeid erilisemaid kingitusi ette tulnud
Ja häbiväärsed möödalaskmised…?
Martti: Ma ei mäleta täpselt, oli see naistepäev või sõbrapäev. Pidime minema kontserdile ja Helen ootas mind kodus. Paraku õnnestus mul tund enne minekut autoga matsu panna ja tänu sellele jäi minek ära. Pettumus oli suur…
Rein: Kuna lilledega väga mööda lasta ei saa, siis pole häbi tunda tulnud …
Sünniaastanumbri järgi 1979 saite te algklassides vist veel maitsta ka klassiõdede vastu-tähelepanu – «rahvusvahelist meestepäeva» ehk siis Nõukogude armee aastapäeva?
Martti: Õnneks ei näinud me selle päeva tähistamist väga palju… 1980ndate lõpus oli see päev juba oluliselt muutumas. Mäletan küll seiku, mil ma kodus sel päeval punase viisnurga joonistasin ja paberist välja lõikasin, emale see millegipärast ei meeldinud, kuid õnnesoove mujalt me küll ei saanud. Eks selgitustööd tehti kodudes piisavalt, et tegu ei olnud meestepäevaga, vaid Punaarmee aastapäevaga.
Rein: Oi-oi, ei mäletagi, et midagi selle puhul tehtud oleks. Joonistustunnis sai sõdureid joonistatud, aga ei mäleta, et ükski klassiõde oleks oma sõduri mõnele klassivennale kinkinud.
Seni parim päev, mis teil on õnnestunud oma naisele 8. märtsiks teha-kinkida?
Martti: Nagu ütlesin – loodan, et see on veel ees.
Rein: No siiamaani ongi meil ainult üks ühine naistepäev olnud… Eks ikka lilled ja hellitused, mis muud.
Kohv hommikul naisele voodisse – see käib vist iga keskmise mehe repertuaari. Milline on teie originaalmenüü?
Martti: Viin ühe suure tahvli «Jõmmut», mis läheb väga peale – ja alati jäädakse uskuma, et olen selle ise valmistanud. (Naerab.)
Rein: No maitsva koogi suudan valmis küpsetada. Üldiselt olen köögis päris pädev ja mulle meeldib seal katsetada. Seega on hommikuks kohvi kõrvale erinevaid kooke ja päeva lõpuks õhtusööke ikka ette tulnud.
Maailma-ajaloo romantilistest meesartistidest – kelle kontserdile pileti kingiksite oma naisele (teades, et te ise ta kõrval ei piinleks ega jääks tukkuma)?
Martti: Frank Sinatra kontsert – paraku ei ole see enam võimalik.
Rein: Üldiselt on mind muusikaliselt jube raske rahuldada. Oleks Frank Sinatra elus, siis tema kontserdile viiksin. Aga Michael Bublé esitab ka Sinatra laule väga šefilt ja sinna viiksin küll.
