Mareti sõnul oli Jalmar musikaalne juba päris väiksena ning ei kõhelnud kunagi seltskonnas laulujärge üles võtta ning oli klaveri taha justkui sündinud — kodus leidis Jalmari kõige sagedamini just klaveri tagant. „Tuli koolist, astus üle lävepaku ja läks kohe klaveri taha. Ainult klimberdas päevad läbi. Minul oli väga hea koristada ja süüa teha, kontsert oli kogu aeg majas,” muheleb ema.

Aga nagu igal lapsel, oli ka Jalmaril periood, mil sõbrad lahkusid muusikakoolist ja ka temal tekkis kange kihk muusikavärk pooleli jätta. „Olin siis raudne leedi, hästi kuri ema. Nurga taga nutsin sellepärast, aga õiendasin temaga väga kõva häälega ja resoluutselt: annan sulle ise naela ja lööd selle klaverikaane igaveseks kinni, kui muusikakool on läbi. Aga senikaua, kui sinu jalad on minu söögilaua all, kuulad minu sõna. Ja muusikakooli pooleli ei jäta!”