NOSTALGILINE NELJAPÄEV | Mati Talvik eluohtlikust kogemusest: tundsin end järsku väga halvasti ja igast otsast hakkas verd tulema


NOSTALGILINE NELJAPÄEV | Mati Talvik eluohtlikust kogemusest: tundsin end järsku väga halvasti ja igast otsast hakkas verd tulema
Mati TalvikFoto: Kristjan Lepp, Kroonika

Homses Kroonikas ilmub meie seast möödunud nädalal lahkunud Mati Talviku elu sõnas ja pildis. Seniks pakume lugeda teile aga kunagisi intervjuusid Mati Talvikuga.
Vahetult enne tema 70. juubelit 2012. aasta aprillis tehtud lugu saad lugeda SIIT ja allpoolt leiate 2015. aastal tehtud intervjuu.

"3. septembri hommikul, päeval, mil ETV tähistas suurejooneliselt 60. sünnipäeva, tundsin end järsku väga halvasti ja igast otsast hakkas verd tulema. Kutsuti kiirabi. Meedikud ütlesid, kui ma seal kanderaamil kole ja verine olin, et "seda vist enam tagasi tuua ei saa"… Mõistsin, et see on sama pauk, mis kolm aastat tagasi – maoverejooks," räägib armastatud teletäht Mati Talvik.

Kohtume Mati Talvikuga (73) telemaja fuajees. Nagu džentelmenile kohane, saabub ta mõni minut varem, naeratab ja surub kätt. Käepigistus on soe, tugev ja mehine. Ta astub rahulikul sammul lifti juurde, kus on hulk Eesti Laulule tulnud noori. Nähes telelegendi, on nende silmis siiras ja inimlik üllatus – on see tõesti Mati Talvik ise? Aga Mati on muhe. „Tulge aga sisse!“ viipab ta neile ja asetab liftinuppude juurde oma kiipkaardi, mida ta naljatavalt piibuks kutsub. „Piibuta ei saa siin majas kuhugi,“ ütleb ta ja piilub silmanurgast noori, endal sära silmis. Matist ei saa kunagi vana torisejat, kes kiruks, et noorus on hukas – selleks armastab ta elu liiga palju.

Seotud lood:

Telemehe kabinet on tagasihoidlik, pole siin nahkdiivanit ega moodsat MacBooki arvutit. Ta riputab jope Yves Saint Laurent` riidepuule ja istub lihtsa kontorilaua taha. Sellel on virnades raamatuid, siin-seal tööpabereid märkmetega ja kümneid seina najale toetatud raamides aukirju. Üles riputanud ta neid pole, oma saavutustega ei uhkusta. Võtab vabalt.

Mida te tundsite kuuldes meedikuid ütlemas: "Seda vist enam tagasi tuua ei saa."?

Mina ise seda ei kuulnud, ei, ei… sest sellises olukorras läheb mõne aja pärast mõistus üsna tuhmiks, mõmised ainult. Saad aru, mis toimub, kuuled häguselt inimesi ja ise ei mäleta pärast enam midagi, sest tuimestus ja kõik kanüülid pannakse käima, veri sisse ja tagasi – see ei ole eriti lõbus. Palju lõbusam on siin tööl õiendada. (Naerab ja sirutab käsi nagu tiibu.)

Kui kauaks te haiglasse jäite – tuli teid ka opereerida?

Ei, mingit operatsiooni ei olnud. Kui veri hüübib, siis ta hüübib ära. Nad tahtsid mulle teha lõikust, aga siis helistas arst ja ütles, et parem mitte, sest see võib organismi liialt ärritada. Mulle tehti magnettomograafid, kõik vajalikud proovid ja protseduurid, määrati ravi ja see aitas. Meditsiin on meil tasemel! Sain haiglast välja juba 9. septembril, just siis, kui „Pealtnägija“ pidi eetrisse minema. (Mati pidi ETV saatejuhtide vahetuse raames „Pealtnägijat“ juhtima. –toim.)

Aga seda saan küll praegu ütelda: tervis on mul hea! Vaadake, mul on siin ka üks kingitus televisioonilt, plakat seoses sellesama saatejuhtide vahetusega. (Rullib paberi lahti ja näitab telelegendide ühist pilti.) Peaks selle seinale panema. Kõik on nii kenad vanakesed! (Naerab.)

Millest maoverejooks tekkis?

Sattusin maoverejooksuga esimest korda haiglasse 2012. aasta aprillis enne juubelit. Taastusin ilusti ja arvasin isegi, et seda teist korda ei tule. Aga tuli, hoolimata sellest, et neli aastat tagasi tegin viinavõtmisega lõpparve. See on lihtsalt see, et mul on veenilaiendid söögitorus ja need kipuvad lahti minema ja siis tekibki verejooks makku. Võimalik, et ma närveerisin ka veidikene enne telejuubelit, sest mul oli seal ülesandeid täita, aga igatahes ta tuli… Seekord tulin ma narkoosi ja uimastite mõju alt väga pahasti välja, mitu päeva soigusin seal.

Vägijookidest olete loobunud. Kas nüüd tuleb veel millestki lahti ütelda?

Hakkasin dieeti pidama ja olen kaalust alla võtnud – hoian distsipliini!

Seda, et olete saledam, märkasin kohe, kui teid nägin.

Loe veel

Tõesti? Kui tore! (Muheleb.) Ma söön hommikul kaera-, tatra- või mingit muud putru. Näiteks banaaniga hirsiputru – see on väga hea. Ja muidugi olen oma toiduportsjoneid kõvasti vähendanud. Enne oli kuhi kausil peal, nüüd võtan ikka vähem. Minu järgmine toidukord tuleb alles nelja-viie ajal õhtul. Ja selle vahe sees ei mingit näksimist! Söön nüüd palju kalatoite, kuid ka lihast pole loobunud. Vahel söön hiliseks lõunasöögiks vürtsikilu ja muna, vahel mõned tervislikud võileivad, vahel lihtsalt supi. Pärast teist söögikorda, kui ma võin endale lubada ka magustoitu, näiteks midagi kohupiimaga, ei söö ma enam midagi. See on piin mis on piin! Isegi näksimisest oli kergem loobuda. Selleks, et mitte süüa, joon õhtuti palju vett.

Kas olete kunagi ka varem oma toitumist jälginud?

Varem pole ma kunagi oma toitumist jälginud. Hakkasin esimest korda dieeti pidama 3. septembrist ehk päevast, mil ma haiglasse sattusin.

Kas ehmatasite ka, kui avastasite ennast haiglast?

Ei, ma ei ehmatanud. Ma teadsin, et mul juhtus sama asi. Mõtlesin, kas tõesti ei saa veenilaiendite tekkimist kuidagi ära hoida. Samas, see ei ole kõige hullem tervisehäda. See lööb vähemalt kohe välja ja sa tead, millega sul tegemist on. Hea, et see pole kaval ja peidetud häda.

Kuidas arstid hindasid teie tervise seisundit, kui teid haiglast välja kirjutasid?

Nad andsid mulle tunnistuse, kus oli kirjas: olukord stabiliseerunud ja patsient terve – võib koju lasta. (Muigab.)

Kas te peate ravi jätkama?

Võtan vaid kahte tabletti kord päevas. Muud midagi. Selle teise võib vist isegi ära jätta, kuna alguses arvati, et mul on ka suhkruhaigus, kuid seda tegelikult ei ole. Praegu on suhkur väga korras. Kõik muu samuti: vererõhk, süda ei jäta lööke vahele… Üleüldse tervis on mul tegelikult alati hea olnud. Kuskil kümme aastat tagasi oli mul hirmus jalavalu ja ma arvasin, et no tere tulemast kunstliiges ja -puus, aga kirurg vaatas ja ütles, et tegelikult peitub mure seljas. Seal oli imepisike tsüst ühe närvi otsas. Ta võttis selle ära ja lihvis ka viit seljaketast.

Kas praeguse dieedi määras arst?

Ei, ei, võtsin ise ennast käsile. Aga, jah, arstid plaksutavad selle peale. Nüüd ütlevad, et väga hea, et sa jõudsid selle otsuseni ise lõpuks.

Kuidas te ennast kokku võtsite?

Ei no – lihtsalt! Ma jätsin ju neli aastat tagasi joomise ka päevapealt maha ja ei ole siiamaani tarbinud. Ja kuidagi väga hea on olla – mõistus on selge, keha tunneb ennast paremini. Kõik on väga hea. Muidu olid kogu aeg mingis uimas – vaatasid, et saaks tööasi tehtud kuidagi ja jälle panid pudeli suu peale. Läks liiale, jah… Eks need minu maomured on joomisega ka seotud mingil määral. Ma arvasin, et kuna ma enam ei võta, siis võib-olla see jama ei kordu, aga ilmselt tuleb see ka närvidest. Kõik haigused on närvidest peale suguhaiguse. (Naerab.)

Aga miks te üldse jõite nii palju? Teil oli ju elus kõik väga hästi – karjäär, abielu, pere.

Ei mina tea, see on kõige puhtam lollus. Just see on rumal, et kogused olid suured. Mõni pits konjakit juua – selles pole midagi halba. Aga kui piiri ei pea, siis hakkad lahmima. Eks mõjutas ka kuidagi sõpruskond, kolm aastat Vene armees – nii see harjumus tuli.

Aga mida see teile andis, kui te end päris purju võtsite?

See ei andnud tegelikult mitte midagi! Ja sealt on ka väga kerge üle juua: käid pärast nii, et kodutänav hakkab kitsaks muutuma. Aga ei, praegu seda muret ei ole. Ei ole muret ka liiklusinspektoritega (naerab). Nüüd olen mina seltskonnas kaine autojuht. Olgu see jaanipäev või jõulud. Kaine autojuht Mati istub alati rooli.

Paljud napsuvennad, kes on joomise maha jätnud, tunnevad pärast, et elu on igav. Kuidas on teil?

Ei! Eks ma olen nii palju aastaid napsu võtnud, et sai ilmselt mõõt täis. Ja ka tervisemured peatasid mind. Ma käin nüüd viinalettidest niimoodi mööda, et ei märkagi neid. Hästi harva vaatan õlle hindasid ja ühe pudeli õlut aastas ma endale ka luban.

Kuidas te siiski jõudsite dieedini? Kuidas te ennast kokku võtsite?

Dieeti on mulle ammu juba ka perearst Riina Raudsik (Raudsiku nimi kerkis meedia huviorbiiti seoses hiljuti lahvatanud kloordioksiidi skandaaliga, kus vanemad püüdsid oma lapsi kemikaalidega ravida. Raudsik oli nendest eksperimentidest teadlik, kuid ei teinud midagi nende peatamiseks. – toim.) soovitanud ja teinud mulle eraldi nimekirju, mida rohelist, värsket ja tervislikku peaks saleneja sööma. Riina on väga hea arst, hoolimata kõikidest viimastest uudistest.

Praegu ma olen lihtsalt kõige prostamalt võtnud – söön lihtsalt vähem. Ma ei ole veel päris nende väheste söögikordadega harjunud, kuid tuleb pingutada. Ka Alice (Mati abikaasa – Alice Talvik – toim.) võitleb sellega. Aga ühel päeval sõime koos ka jäätist beseekoogiga ja midagi ei juhtunud. Suhkrut ma enam jookidele ei lisa, kakaod, mida ma varem jõin igal hommikul, ma enam ei tee. Kui joon kohvi, siis võtan mõruna. Kui ma vaatan poes häid vorste ja juuste, tahaks osta, aga siis mõtlen, millal ma neid üldse söön, kui mul on nüüd kindlad söögikorrad ja toidusedel. Täna tean juba ette, mida ma õhtupoole söön – sülti ja kartulit.

Teleinimestega on tihti nii, et tööpäevad on kiired ja õhtul koju tulles läheb külmkapiralli lahti. Kuidas te toitusite enne dieeti?

Enne dieeti oligi nii, et sõid kell kümme õhtul. Vihtusid endale suure portsu sisse, nii et suunurgast rasva tilkus. Ja ega ma sellega piirdunud – ikka ja jälle läksin külmkapi juurde ja võtsin midagi näksimist. Pealegi ma olin õudne kommide sööja. Mulle varem väga meeldis käia Maximas, kus on veidi teine sortiment – ostsin pool kilo igat meeldivat sorti komme, marssisin koju ja hakkasin sööma. Vahel ehmatasin ise ära ka, kui palju ma võin komme süüa. Eriline nõrkus oli mul sefiiri vastu. Aga nüüd on sellega lõpp ja ma olen selle üle uhke – 112 kilost on saanud 97. Miinus 15 kilo kahe kuuga! Tahaksin veel alla võtta – ideaalne oleks kaaluda 90 kilo. Ja tead, kohe tunned ennast paremini. Näiteks põlv, mis vahepeal andis tunda, enam ei valuta.

Nooruses tegite kõvasti sporti. Kas praegu ka liigutate ennast – võimlete näiteks kodus, teete pikki jalutuskäike?

Oh ei.

Kuidas nii läks, et jooksite, hüppasite kaugust ja kõrgust, suusatasite ja nüüd ei taha üldse liikuda?

Spordikiindumuse asendas mul raadiosaadete tegemine. Ma jätsin aktiivse spordi 25aastaselt. Hakkasin lihtsalt raadiosaateid tegema kõva himuga ja sport jäi tagaplaanile. Kui ma juba abielumees olin, siis mind utsitati tagant Piritale ja tagasi jooksma.

Abikaasa küll utsitas teid, kuid te ikka ei tahtnud?

Ei, ma ei viitsinud teha. (Naerab.) Ma tegin siis ropult tööd ja kogu võhm läks selle peale. Mitu saadet nädalas. Meelelahutussaateid, millega ma sain jõledalt popiks Eestis.

Kui suur teie töökoormus praegu on?

Olen saanud praegu oma ajalooliste saadetega „Ajavaod“ hea töörütmi, nii et töö ei tapa. Iga kahe nädala tagant tuleb saade, vahepeal olime rütmis – nädal ja saade. See oli natuke koormav. Praegu meil läheb väga hästi, režissöör saab näitlikku materjali otsida, fotosid, dokumente ja filme. Varsti hakkab üks tsükkel jälle valmis saama ja jaanuaris on uued osad eetris.

Napsu te ei võta, sporti ei tee, peate ranget dieeti. Kuidas te pingetest vabanete?

Ma olen reisinud võrdlemisi palju seoses tööga ja ka lihtsalt enda lõbuks. Praegu on tervis hea, tahaks igale poole lennata. Ainuke, mida ma ei tahaks teha, on kuhugi mööda keerdtreppi ronida. Mul oli hull kogemus, kui meil tuli vulkaanikraatris kõigepealt alla minna ja siis 400–500 meetrit mööda keerdtreppi üles – ma olin läbi kui läti raha!

Kuhu te viimati reisisite?

Islandile aasta tagasi ja sel suvel käisin Kanadas. Need olid mõlemad erareisid. Kanada on mul lõhki ja läbi käidud.

Kuhu te tahaksite veel sõita – avastada mõnda uut maad või teha pigem nostalgiareisi armastatud kohta?

Hiinas olen viis korda käinud, nii et see mind enam eriti ei tõmba, Kanadas seitse korda. Londonis ka palju. Iirimaale võiks minna, seda ma ei ole näinud.

Kuidas te Eestis oma vaba aega veedate?
Vaatan televiisorit, loen, ehkki vähe. Kammin muidugi Internetti kogu aeg: loen uudiseid, uurin ajalugu. Ja muidugi veedan palju aega suvilas Tapurlas.

Te olete televisioonis töötanud 48 aastat, teinud meelelahutuslikke, ajaloolisi ja poliitikasaateid. Kas on veel midagi, mida te tahaks teha?

Ma ei oska öelda. Vahel need mõtted tulevad kemmergus. Mul on palju mõtteid, mida ma oleks tahtnud teha, aga need on jäänud tegemata. Näiteks Arturiga (poeg Artur Talvik – toim.) oli plaan üks ühine saade teha. Isegi pealkiri oli olemas – „Targad ja talvikud“.

Mille taha see jäi?

Sellepärast, et mõlemad on kurguauguni tööd täis.

Kas see oleks olnud vestlussaade?

Jah, just nii. Mis vormi ta oleks võtnud, nii kaugele me oma mõtetega ei jõudnud. Kavas oli vestelda Eesti esinumbritega – helgemate peadega, kelle käest midagi küsides oleks võinud ise ka lolliks jääda ja see pole paha!

Te võtate elu kergelt, huumoriga. Kas viskasite nalja ka haiglas?

Jah, ikka. Elu peabki nii võtma, kui on võimalik. Heatujulisus mind iseloomustab, nii on mulle vähemalt öeldud. Ma armastan palju naerda! Kõik, kes mul haiglas külas käisid, viskasid nalja – see on parim külastamise viis. See ravib inimese hinge.

Mida te soovitaks teistele, kes on tervise või muu murega raskesse olukorda sattunud? Kuidas sellest välja tulla, masendusest üle olla?

Norutama ei tasu jääda, alati tuleb raskest olukorrast välja pugeda. Alla ei tohi anda! Mulle on näiteks eeskuju andnud üks minu hea kolleeg ja sõber, kellega me oleme käinud ka Hiinas palju filmimas. Tal on amputeeritud mõlemad jalad, aga ta ei anna alla – töötab ja elab edasi. Kohe-kohe hakkab ta teleoperaatoriks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare