NOSTALGILINE NELJAPÄEV | Mati Talvik: õnneseen ma olen!


Mati Talvik
Mati TalvikFoto: Ardo Kaljuvee, Kroonika

Homses Kroonikas ilmub meie seast möödunud nädalal lahkunud Mati Talviku elu sõnas ja pildis. Seniks pakume lugeda teile aga intervjuud Mati Talvikuga, mis ilmus vahetult enne tema 70. juubelit 2012. aasta aprillis.

Staažikaim teletegija Mati Talvik võrdleb end triatlonistiga, sest viimane kümnend on talle olnud kui kestvussport – töörohkeim periood elus! Varasemasse aga mahub nii liigset pummeldamist kui ka romaane, mille suhtes on Mati abielu endise telediktori Alice Talvikuga õnneks põrumiskindlaks osutunud.

Justkui teemasse Mati Talviku (69) saatega «Ajavaod», mis keerleb ümber esimese vabariigi sündmuste ja eestluse hilisema saatuse, on tema tuba ETVs rahvustoonides – sinised seinad, tume põrand ja valge lagi. Laual valitseb elegantne segadus. Kõikjal on hunnikutes raamatud, kassetid, arhiivimaterjalid, kust ammutatu jõuab vaatajani pühapäeviti.

Järgmisel kolmapäeval, 11. aprillil lüüakse telemajas pokaale kokku maestro 70. sünnipäeva puhul! Kisub «teietama», kuid Mati keelab selle.

Sinu ajal on tegijaid tulnud ja läinud. Kadunud Urmas Ott ütles, et ETV intriigikatlas pole ellujäämine lihtne. Kuidas on see sinul õnnestunud?

Nelikümmend neli aastat – neljakümne viies läheb – on teles muidugi väga pikk aeg. Kvantiteet on mul vägev – kas alati ka kvaliteet, otsustab vaataja. Intriigidest arvan, et teatri garderoob on hullem kui ETV. Samas on kõik kontorid teatud määral intriigipesad, kus konkureeritakse, tehakse ka ühiselt tööd, aga siis tahab jälle keegi teisest parem olla. Vähemalt üks koht, kus ei tohiks intriige olla, on töörühm. Ja mina olen oma ealiste muutustega nii kaugel, et ega ma suurt teistega, töörühma ümbritsevaga ei tegele. Ehk oma rühma sees üht-teist ütleme, aga avaldame arvamusi diplomaatiliselt.

Seotud lood:

Teles olen kaua vastu pidanud ilmselt ka sellepärast, et mul on loomu poolest hea suhtlemisoskus ja lastetuba. Tean, kuidas käituda. Ja muidugi hea lugemus – ja praegu veel ka väga hea mälu. Ilmselt sellest tuleb ka minu töövõime, et see töö on ühtlasi mu hobi. Kui peaksin seda tööna tegema, siis nu i nahhui...

Sa arvutad oma teleaega aastast 1968, kui said palgale?

Jah, aga töö selles suunas algas raadios juba 1961, kui läks eetrisse minu esimene reportaaž. (Muigab.) See oli puhas pettus, sest kogenematusest lindistasin selle reporterimakile liig madala nivooga. Oli kuulda, mida räägin, aga see kostis nagu seina tagant... Siis toonane motofänn Jüri Miller, Gunnar Hololei kõrval üks tuntumaid spordireportereid, ütles, et ahh, ikka juhtub. Ta ütles, et kirjuta tekst maha ja improviseeri uuesti – ma aitan sind! Reportaaž oli NSV Liidu tugevamate viievõistlejate viimasest alast, jooksukrossist. Läksime raadiomaja hoovi. Siis oli liiklus veel naeruväärne. Kross toimus muidu Kadriorus, seal oli ka kerge linnataust taga ja improviseerisin. Et libedamalt läheks, tegi Miller taustaks nägusid ja jooksuliigutusi. (Muheleb.) Gunnar Hololei ei saanud midagi aru!

Kuna olin keskkoolis käinud noorte reporterite klubis ja teinud saateid sahtlisse, tõusin raadios peagi, nagu mulle seal naerdes öeldi, VVV staatusesse – väga väärtuslik välisautor. Esmakursuslasest tudengile olid need tublid honorarid. Sain kolme-neljakordse stipi. Lõpuks kooliskäimise, TPI (praegune Tallinna Tehnikaülikool) ehituse eriala raadio pärast jätsingi. (Mati meenutab, kuidas ta tegi siis järjest päevakajalisi lugusid. Tal on eredamalt meeles reportaaž tehasest Punane RET päeval, mil Juri Gagarin kosmosesse lendas).

Aga mis peamine! Ma sain vana hea Eesti Raadio kui toona väga kultuurse asutuse kooli. Kõike tehti väärikalt – oli eneseväärikus, väärikus esineja vastu, aukartus publiku ees. Pidi hästi tegema. Ja väga viisakad oldi. Kui ma 1967 mittekoosseisulisena tsirkusesse, ETVsse sattusin, siis...

Küllap on sind püütud üle osta, aga suurem number pole sind kunagi ETV`d jätma sundinud?

Ma ei hakka võrdlust tooma Ameerika Ühendriikidega, sest tõeliselt suured rahad liiguvad isegi Soomes. Need on veel suuremad, kui siin see keskmine palgavahe, mis on kolme-neljakordne – seal on lausa... Nojah, neil on muidugi ka ropud maksud.

Loe veel

Ma olen ilmselt arg! Minul see rahategemise soolikas puudub. Olen selle ilmselt pärandanud lastele, kes lasevad julgelt oma firmadega. Kunagi niisama lõõpisime Raivo Suvistega (teleprodutsent – toim.), kui ta ei olnud veel eriline tegija, vaid siin korralik režissöör, et looks staartelevisiooni, kus oleksid ässad – Oja Reet, Urmas Ott, mina, ja veel keegi, kes kampa istuks. (Mugistab naerda.) No Suvistel on fantaasiaid, ja need on teda kandnud – need tõusvad õhuvoolud ei näi tal ka lõppevat!
Aastal 1992 oli küll selline aeg, kus ehk oleksin võinud ETV ka jätta. Olime režissöör Toomas Lepaga teinud ühe seriaali Rootsi, teise Kanada eestlastest. Kanadas veenis Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides juht Juhan Simonson meid seda ka USA eestlastest tegema. Sain sel aastal 50. Mart Siimann, ETV peadirektor, küsis siis, et kuhu sa, Mati, tahad juubeliks minna? Et mine stažeeri BBCs! Mina ütlesin, et BBC on nagu Ostankino, suur koppel nagu supermarket – mida ma teen seal? Seal maksab ukselink ka rohkem kui meie aasta eelarve! Olen Ostankinos saateid teinud, seal kõik hiilgab, on marmorist, kubiseb talentidest ja talenditusest ka – kõigest! Seal on ka turg ja rahad taga. Ütlesingi, et mis sa mind BBCsse saadad, lähme Lepaga niikuinii Ameerikasse. (Peab pausi) Nädal enne ärasõitu öeldi, et jääb ära, pole raha. Lepp vihastas, võttis tuttavatega ühendust ja meil oli 36 000 dollarit käes – läksime ikka ja tegime 27 saadet. Naastes selgus, et Siimann oli lahkunud, suured muudatused toimunud. Siis olin pool aastat palgata puhkusel.

Oli see stress stiilis «mu teeneid ei vajata enam»?

Ei, ma sain aru, et käivad kõrgemad mängud.

Oled sa nende aastakümnete jooksul ka tõsises motivatsioonikriisis olnud?

Olime tohutu pinge all, kui tegime «Vaatevinklit» kõige teravamal ajal, aastatel 1987–1990. Kuni kõik lahenes. Siis ei osanud küll kohe atra seada. Enne ei olnud vaja teemasid otsida – lihtsalt pistsid konksu aknast välja ja sul oli kohe trobikond inimesi taga. Ja räägivad sulle, mis tahad. Ja kõik kuulavad. «Vaatevinkel» oli 1988. aastal kõige vaadatavam saade ETVs. Siis tulid järgmised probleemid – talongide aeg, reformid, tagastamine-erastamine, kas saame Vene vägedest lahti... Minu mured olid 95ndaks aastaks möödas. Sain hakata rahulikult lahkama igapäevaprobleeme, mis lõid näkku. (Muigab.) Mitte tordiga, vaid päris virtsaga... Kõik kasvas üle pea, ei olnud siis ka kerge.

Oled sa tabanud end mõttelt, et tõmbaks ukse enda järel kinni nagu Jaak Joala?

Mul on kahju, et Joala nii tegi – samas on see tema vaba tahe ja austame seda. Ma olen kogu aeg seda tööd teinud. Oleksin võinud pausi võtta, minna poliitikasse, aga olen näinud, et neist, kes on ära käinud, päris selle töö looma enam ei tule. Nad võivad olla targemad, saanud elu- ja valitsemiskogemusi, aga suhtumine neisse on ka auditooriumi poolt pärast teine. Ikka tekib küsimus, et mis pada ta kelle huvides nüüd ajab? Sildistatakse ju kogu aeg – kes kapiorav, kes...

Kuidas stressi nullid?

Ikka pidu tuleb panna aeg-ajalt. Pidu ja meeldiv seltskond. Mul ei ole mingeid erilisi... Ma ei väärista siin näiteks roose, ei ole eriline kodumajandaja. Muru peab ikka ära lükkama, kui tohutu krunt on taga.

Sa oled öelnud, et lumelükkamisega tegeleb Alice!

No tema on mul üldse selline maja- ja lapsehoidja, kõik ühes. Ta ütleb mulle, et sa oled mul kolmas poeg! (Naerab.) Meil on kaks poega ja kaks tütart, mina olen siis see viies laps! Aga ei, mul on vedanud, et mul on nii hoolitsev käsi taga. Samas midagi ikka saab tehtud. Aga jah, mina tunnen vahest sõpradega napsutamisest lõbu.

Ja läheb ikka praegu ka nii, et...

Just seal 90ndate alguses hakkas viinavõtmine ülepea minema. Mul jäid isegi mõned saated ära. Leidsin muidugi asendaja.

Oli ka oht koduukse taha tõstetud saada?

Ähvardusi ei kõlanud, aga kui lumi ära sulas, vaatasime õue ja see oli (mugistab naerda) nagu taaraladu. Hehh, ma viskasin ju iga järjekordse tühja pudeli lume sisse. Unustasin selle ära, aga ühel päeval tuli sooja vihma ja... siis sai taarat päris suur kotitäis! See pani mind mõtlema, et kurat, nii ikka ei saa. Praegu ka, kui ostangi, siis kas väga häid jooke, mis on kallid, või väikeseid pudeleid. Kui ostad liitrise Absolut Vodka, jood selle... kahe päevaga on raudselt läinud. Aga kui väikse pläskukese, seda hommikul ei tunnegi.

Ega`s üksi ju võta!

Vahel võtan üksi ka, söögi juurde näiteks. Harilikult on sõbrad ka niisugused, kes sellega (rõhutatult) ei piirdu! See ei ole enam seganud tööd, aga kunagi oli probleeme küll.

Direktor ei pidanud nööbist võtma?

Ei, aga olen näinud vendi, kellele on ka direktor öelnud. Minu asjast teadis ainult kõige lähem seltskond.

Oli ka sellist viskamist, kus hommikul ei mäletanud, mida eile tegid?

Ei, sellised korrad jäävad ikka väga kaugesse aega. (Asjalikult.) Tähendab, tuleb osata eraldada olulist ebaolulisest. Võtta võib, kui järgmisel päeval ei ole ees midagi olulist või on nädalalõpp. Ja mingil juhul ei tohi sama kraamiga pead parandada. Ja auto on väga hea dresseerija. Veel parem, kui on ka alkomeeter, sest jääknähud on salakavalad. Ei lahusta alkoholi suurt söömine ega magamine – mulle ütles arst, keda sel teemal intervjueerisin, et uni on hea sellepärast, et sel ajal ei joo... Targem on vähem juua ja asi klaar.

Kuidas tookord üle said?

Siis tuli lihtsalt mõistus pähe. Ma isegi ei tea, miks ülekäte läks, ei ole seda endale selgeks teinud – ehk protsessid olid sellised? Kas ma siis vaatasin, et 50 lõi ette ja mis ma edasi teen? See ei olnud päris selgelt välja joonistunud. Lõppes ka minu menusaade «Vaatevinkel», mida tegime Aarne Rannamäe, Märt Müüri ja Uno Maasikasega. Tundus, et tohutu hulk asju on tehtud, seljataga – ja no ikkagi 50 ka juba! Et ehk võtaks midagi kergemat ette. Katsetasin talk-show`sid – vaadatavused ei olnudki nii pahad, kümnendiku protsendiga Urmas (Urmas Ott – toim.) ikka lõi mind. Samas tundus, et aeg ei olnud sellise vormi jaoks küps. Siis tulid žurnaali tüüpi saated, nagu «Agenda». Tegin poliitilisi vestlusi nagu «Foorum» praegu – nimede all «Otseliin», «Suur vahetund», «Pikapäevarühm». Sarjaga «Oli kord ENSV» sain kõvasti sõita. Siis tuli saade teemal kümme aastat iseseisvumisest, siis «Ajaproov», mille järgi tegin vahelduseks portreesarja «Üks silmapilk». Siis tegin «Ei projekti», mis rääkis kunagi suurelt plaanitud asjadest, mis ei teostunud – nagu kiirtrammiliin. Siis lähenes vabariigi aastapäev ja enne, kui mingid fondid hakkasid raha jagama, panime meie «Eesti aja lugudega» lendstardist minema.

Oled ikka kirglik tegija!

Jaa, vahepeal sai ka üksikuid saateid tehtud, näiteks kümme aastat Vene vägede lahkumisest. Ja siis läkski lahti «Ajavaod», mida on olnud 54 saadet. Ja sügisel läheb edasi. Tead, ma ei ole kunagi nii palju tööd teinud kui praegu. Ja niisuguse mahviga juba kümme aastat! See on olnud puhas triatlon.

Mis kell sa õhtul koju jõuad?

Normaalsel ajal. Ma, muide, armastan magada – minu suurim pant on uni. Võin minna magama poole kaheksa ajal õhtul. Vaatan varajased uudised ära, näiteks AK, või loen midagi ja lähen. Olen lõokese tüüpi, võin tõusta juba kell kolm varahommikul. See on kõige parem stsenaariumi kirjutamise aeg. Eks see varajane tõusmine tuleb ka east. Harilikult ei tõuse ma enne nelja. Täna magasin poole kaheksani – mul ei ole täna suurt midagi teha. Samas töötan ka laupäeval ja pühapäeval, sest ideaalne on, kui saate stsenaarium valmib esmaspäeva hommikuks. See, mida hakkame monteerima järgmisel reedel.

Mis Alice sellisest triatlonist arvab?

(Müristab naerda.) Mis ta ikka arvab. Ta teab, mis siis juhtuks, kui mul tööd ei oleks.

Mis juhtuks?

Ei tea, siis paneks pidu või, kurat teab, äkki tekiks muud huvid... Kui ma arvuti taga olen, on asi klaar.

Toonus on hea ja hoog sees?

Hoog on sees, töö meeldib, pea jagab. Ptüi, ptüi, ptüi, ei ole midagi juhtunud. Aeg-ajalt käin ennast ka näitamas. (Muheleb.) Õigupoolest helistatakse, et tule, sa pole ammu käinud – mul on selline perearst!

Harrastad ka mõnd kehalist tegevust?

Ei harrasta, aga... No mul on tegelikult suht nõrgad bronhid. Kopsumaht ei ole eriti suur ja bronhiit on krooniline lapsepõlvest saati – vahel kasutan ka inhalaatorit.

Oled suitsumees ka olnud?

(Vaatab suurte silmadega otsa.) Olnud... Praegu tõmban pool pakki päevas, aga olen kaks ka teinud. Ei ole lihtsalt aega tõmmata. (Muigab.) Nagu öeldakse – ahistavad suitsetajaid! Kus sa siin suitsetad? Ma oleks selle aja sees, mis oleme rääkinud, neli vähemalt ära tõmmanud. Aga kui ma pean minema sinna suitsetajate ruumi, siis kuidas ma jätan su siia? Kodus samamoodi. No Alice`il on nii hale süda, et ta lubab WC aknal tõmmata... Ma olen end ilmselt sellega veidi säästnud, et lapsepõlves sai sporti teha – et päris tatikana ei hakanud suitsetama. See tuli pealt kahekümne.

Kas teie Tondi korter on samas majas, mille keldrisse vanemad sinuga siis, kui olid kaheaastane, pommirünnaku ajal varjusid? Ja maja lähistele kukkunud pommiaugust sai tiik, millel õppisid hiljem uisutama?

Seesama, minu voorimehest vanaisa ehitatud maja. Tiigiaugule pandi hiljem kaksikmaja peale. Maja on isapoolse suguvõsa poolt, minu ema Endla (92) on pärit Lõuna-Eestist – tema on Kalmeri õde (omaaegne teletäht ja laulja Kalmer Tennosaar – toim.). Majas elab veel õde Tiina, tema juures ka meie ema. Maja teises pooles elab minu noorem poeg Andres perega. Ja siis on seal korter veel õe nooremal filmirežissöörist tütrel, kes teeb magistrikraadi. Leeni on Tiina ja Ifi venna Taivo Linna tütar.

Sugulased ninapidi koos justkui Itaalia perekonnas – see pingeid ei tekita?

Mis tekitab suguvõsas pingeid? Varanduse jagamine. Kuni reeglid ei ole paigas. Meie tegime nii – vaatasime ka, et hakkavad tülid tekkima –, et panime kasutuskorra notariaalselt paika. Et mis osa majast kellelegi kuulub. Nüüd ei pea keegi maksma ka teise arveid, mõõtjad on eraldi, kõigil oma gaas – ja kõik on juba neli-viis aastat (lööb käsi kokku) nitševo!

Kas Alice ei ole teletööd taga igatsenud?

Ei. Tema on põhimõtteline, ei anna ka intervjuusid. Ühel korral ta üle aastate esines, tänu sellele, et poeg Artur võitis «Laulud tähtedega». Talle see laul filmist «Ristiisa» väga meeldis ja siis ta andis väikse intervjuu, keksis seal eksalteeritult. Aga muidugi ta võiks teha. Aga tema õmbleb. Remondib mööblit. Nii nagu ta telest loobudes lubas, teebki seda. Alguses õega mõtlesid, et hakkavad raha eest remontima, aga ei... Mul on kahju, et ta ei läinud kunsti õppima, tuli hoopis telesse diktoriks.

Sellist klassi naine pidigi ju ekraanil olema!

No muidugi, muidugi, pidi, pidi. Aga tal oleks ka kunstnikuna annet, kostüümidisainerina samuti. Ta teeb ju kleite – kavandist lõpuni valmis! Muidugi sõimab ka seejuures, et pidin ma selle teha võtma, aga sa ju sõimad ka vahel, kui võtad midagi ette ja siis on tegemist rohkem, kui eeldasid.

Sa ütlesid ühes intervjuus, et sina oled naisega rahul, aga naine sinuga kindlasti mitte. Mis sa mõtlesid?
No eks ma olen ikka väga liikuv tüüp olnud ja eks neid tutvusi on aja jooksul kogunenud. Seda võin aga käsi südamel öelda, et naisevahetamise plaane ei ole mul kunagi olnud.

Aga väikeseid romaane...

...on selle pika aja peale ikka olnud.

Lisaks loomulikule sarmile on kindlasti töötanud ka sinu tuntus?

(Muigab.) Jah, ja kui ise ka oled niisugune, et ilusad asjad meeldivad, siis...

Kuidas sa täna oma elust mõtled?

Ma arvan, et ma nii või teisiti oleksin selle ala üles leidnud, aga võib-olla valulikumalt – sattusin ju tegelikult nii vara selle õige peale. Võib-olla ma ei oleks pidanud seda nii kaua jätkama. Samas, viimased kümme aastat on loomingulises mõttes olnud minu elu võimsamaid perioode. Ütleksin, et isegi kõige võimsam! Tuleb see siis sellest, et ka ühiskonnas on toimunud mingisugune üleüldine vabanemine... Igal juhul on vaim virge ja pööre ajaloosaadete peale, tundub, oli õige. Olen kas või suure hulga pädevate ajaloolastega tutvunud – neid ei ole ainult kõrgkoolides ja instituutides, neid on ka nii-öelda perifeeriamuuseumides. (Muheleb.) Järgmised tegijad peavad juba arvestama sellega, mida olen selles vallas teinud. Kuidas siis ajalugu kirjutatakse, on iseasi. Samas, seda kirjutatakse ju iga päev – meie argielu on ju ka kohe-kohe ajalugu.

Oled mõelnud, mitu hooaega teeks veel?

Ei, seda reguleerib loodus ja saatus. Ei saa ju nii lõpmatuseni jätkuda, sellise tambiga. Peab plõks käima. Ma ei ütle, et see peab olema insult, infarkt, võib ka lihtsalt tahe kaduda või kerge seniilsus tekkida. Inimestel tuleb see erineval ajal. Aga õnneseen ma olen. Ptüi, ptüi, ptüi, südame ja rõhuga mul probleeme ei ole – see mootor on praegu korras. Jäärad ei ole ka pika viha pidajad – plahvatab ära ja korras. Oleme Alice`ga mõlemad Jäärad – temal on 2. aprillil sünna.

Mis sa sellest eelseisvast numbrist arvad?

Mina ei arvagi, et see 70 üldse midagi oleks. Vot 75, see on ikka juba täielik... (Naerab.) No siis pead ikka täispenskar ka olema, kurat! Aga sinnamaani võib veel lõbusalt vilistada.

2quick start
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare