«Adolf Shapiro helistas mulle ja tundis muret, kuidas meil siin on. Rahustasin ta maha. Ütlesin, et koolitöö käib ja riik toimib,» räägib Linnateatri peanäitejuht ELMO NÜGANEN.

Just rahutuste puhkemise ajal vaatas Tallinnas ekspert Venemaalt siin üle etendusi, millega Linnateater kavatseb üles astuda sügisesel Moskva teatrifestivalil. Praegu pole aga Elmo Nüganeni (44) sõnul sugugi selge, kas käik Moskvasse üldse aset leiab.

Aastate eest Peterburis lavastanud ning siiani idapiiri taga teatrisuhteid arendanud Elmo Nüganen on äraootaval seisukohal. Sügisel oli Linnateatril kavas Moskva teatrifestivalil «Kuldne Mask» üles astuda koguni kahe lavastusega — Nüganeni enda A. H. Tammsaare lavastusega «Karin. Indrek. Tõde ja õigus 4.» ning Alfred Shapiro käe all publiku ette jõudnud etendusega «Nii see on (kui teile nii näib)», autoriks Luigi Pirandello. Initsiatiivi Linnateatri osavõtuks ilmutati just Venemaa poolt.
Nüganen, kelle isiklikku tutvusringkonda kuuluvad sellised Venemaa legendaarsed kino- ja teatrinäitlejad nagu Oleg Tabakov, Oleg Jankovski ja Alissa Freindlihh, ei usu siiski, et käigul kriips peal on.

On Moskva plaaniga seoses juba tagasilööke ilmnenud?
Ei ole midagi. Kokkulepe jäi selline, et eks aeg näitab — kuidas nende kultuurisidemetega on. Kas hakatakse kultuuri ka politiseerima või mitte. Ma ei usu nüüd, et Eesti poolt hakatakse, aga Vene poolt on mõningaid märke olnud. Niimoodi see ekspert, kes meie etendusi üle käis vaatamas, igal juhul rääkis, et nii mõnelegi kultuuriinimesele on soovitatud Eestisse mitte tulla.

Sel eksperdil oli siin olles vaba voli juba midagi otsustada. Kas ta neid rahutusi silmas pidades jättis otsad lahti?
Ei, sugugi mitte, üldse mitte — tema on kultuuriinimene ja poliitikast me üldse ei rääkinudki. Ses mõttes oli kõik väga korrektne, viisakas, normaalne ja südamlik. Ma tundsin teda ka juba varasemast ajast. Meie etendused talle meeldisid ja ta lubas selle teadmise ka sinna edastada — et need lavastused on seda väärt, et neid Moskvas mängida.
Nii et ma ei hakkaks praegu väga etteruttavalt mingisuguseid hinnanguid andma. Praegu on isegi õigem säilitada rahu ja oodata, kui need kõige käredamad ajad mööda lähevad.

Olete isiklikult tuttav paljude vene tippnäitlejatega. Kas nemad ei ole huvi tundnud, mis Tallinnas toimus?
Ei ole, aga Alfred Shapiro helistas ja tundis küll muret, kuidas meil siin on. Ma rahustasin ta ikka maha — see oli nendel kõige ägedamatel päevadel. Ütlesin talle, et koolitöö käib ja riik toimib. Venemaal võis jääda ju hoopis teine mulje.
Aga teised pole mind üles otsinud. Selge on see, et lisaks nendele sündmustele, mis siin Eestis toimuvad, on Vene kultuuriüldsusel olnud samal ajal hoopis ühed teised väga olulised sündmused. Enam-vähem ühele ajale sattusid ju kokku Jeltsini, Rostropovitši ja Kirill Lavrovi surm, nii et võimalik, et kultuuriinimestele on see aprilli lõpp hoopis teise tähendusega.
Mina olen üldiselt ikka seda meelt olnud, et kultuuriinimesed, ükskõik, olgu nad Eestis, Lätis, Leedus, Venes või Ameerikas, leiavad palju kiiremini ühise keele ja ühise arusaama.

Oli Shapiro murelik Eestis toimuva suhtes? Avaldas ta omi seisukohti?
Ei, ta ei avaldanud. Ta on ju kolmkümmend aastat elanud ja töötanud Lätis ja ta teab seda… Ta on ju haritud inimene ja ta teeb vahet propagandal ja tõel, äärmusliikumistel ja normaalsetel inimsuhetel.
Ta ise elab praegu Moskvas, kuigi töötab viimastel aastatel, võib öelda et isegi üle maailma.

Te ise ei puutunud ärevate sündmustega kuidagi kokku?
Ei, üldse mitte. Ma ainult telekast vaatasin ja sain aru, et no see veel puudus, kui mina ka sinna roniks — ei tea, mida tegema siis! Pealegi, minu elu ja töö trajektoorid ei lähe üldse sealtkandist läbi.

Te olete Ida-Virumaalt pärit, Jõhvi kandist. Meenub teile rahvuspinnalt tõusnud konflikte poisikesepõlvest?
Aga loomulikult! Ja see oli selles kandis tol ajal täiesti normaalne, peaaegu igapäevane asi. Sama asi oli siis ka Tallinnas ja mujal. Mina olen enda jaoks selle asja selles mõttes selgeks mõelnud, et mida vähem on praegu kisa ja kära, seda parem.

On need sündmused ka teatri kihama pannud või, ilma irooniata, kuidagi mingit inspiratsiooni andnud?
(Mõtleb hetke.) Ma ei oska üheselt vastata. Igal juhul mulle tundub, et väga paljud inimesed üle Eesti on aru saanud, et kõige targem, mida me teha saame, on vaatamata kõigele jätkata oma igapäevast tööd ja mitte koguda endasse selliseid emotsioone nagu viha, kättemaks, paanika, maailmalõpp — et nüüd on Eestis kõik läbi! Ma olen sellist suhtumist väga palju kohanud. Just nimelt raskes situatsioonis on vaja jääda rahulikuks ja kokku hoida ja mitte esineda destruktiivsete avaldustega.

Meenub teile emotsioon, kui te esimest korda Venemaal lavastasite — kuidas näitetrupp ja publik võttis vastu lavastaja Eestist?
Kui tegin oma esimese töö Peterburis, siis läksin nende näitlejate juurde, keda olin näinud vanades nõukogudeaegsetes vene filmides mängimas väga suuri rolle, kes olid ikka väga kuulsad, üle Venemaa tuntud filmistaarid, ja kes samal ajal töötasid ka teatrites. Näiteks Freindlihh.
Ega see töö esialgu kohe kerge ei olnud, aga me saime lõpuks väga hea klapi.

Millal teatri jaoks on hea selgust saada, olete siis Moskvas oodatud või mitte?
Ma arvan, et juba suvi annab küllalt palju arutust. Mingid asjad selginevad, ma väga loodan, et ka rahunevad – ja ehk siis on näha. Ja mitte midagi ka ei juhtu, kui me sinna ei sõida. Ega teater ei ela ju sellest, et teeme midagi valmis ja peame sellega ilmtingimata kuhugi väljanäitusele minema. Meie põhitöö on ikkagi siin ja see on väga hea, kui meie vastu tuntakse huvi. Võimaluse korral püüame siis alati ka sellele huvile vastata, ja minna kuhugi mujale mängima.
Samas ma ei ole ka sugugi pessimist — kultuurisuhted ja normaalsete inimeste suhted jätkuvad vaatamata kõigele ja igal ajal.