Online-intervjuu Angela Aagiga: mul on olnud nagu kaks elu
Kas 50aastaselt on juba hilja kitarrimängu õppida?
Ei ole hilja. Ma arvan, et mitte kunagi ei ole hilja ükskõik mida õppida, vaja on tahtmist ja soovi sellega tegeleda. Kitarr nagu kõik keelpillid, nõuab muidugi pidevat mängimist ja harjutamist. Minu meelest on nii, et sama suur kui on inimese hing, sama palju on tal ka läbi pillimängu öelda.
Kuna 85% Eesti inimestest ei oma aju, siis küsin: kuidas Sa saad hakkama tõeliselt juhmide inimeste suhtumisega Sinusse?
Oi, mina ei ole nõus väitega, et 85% inimestest ei ole mõtlejad! Minu meelest on nii, et pigem kõik inimesed ei saagi ega peagi teisi mõistma ja nii ka mind. Ma ei murra ka pidevalt pead selle kallal, mida keegi minust arvab või mõtleb. Vahel tuleb ka väga lähedaste ja teineteist pilgust mõistvate inimeste vahel ette mittemõismist. See ongi see, et me kõik oleme ju iseenda sees ja ei saa mõelda või otsustada teiste eest.
Küsija eeldab ilmselt, et enamus inimesi peaks suhtuma minusse kuidagi ei-tea-mis eriliselt. Seda ma ei usu. Pigem tuleneb see harjumusest lahterdada üksteist kastidesse. Kellel nn. kastiprobleemi ei ole, sellel on ilmselt ka palju lihtsam elada.
Kuidas leidsid tee iseendani ja kas see avastus/teadmine oli ka emotsionaalselt raske?
Ja kuidas sa suudad halbadest ja mõnitavatest inimestest mööda vaadata? Jõudu ja jaksu sulle!
Aitäh! Jaksu on ikka tarvis. Meile kõigile on siin elus antud oma tee ja ülesanded, et neist
õppida, ületada takistused, vahel tunda end jalust lööduna ja järgmine hetk rõõmustada.
Mulle lihtsalt on antud selline rada ja ju mul siis pidid olema sellised läbielamised ja raskused. Ma ei arva, et need raskused oleksid kuidagi suuremad kui kellelgi teisel. Tee on olnud tegelikult algusest peale selge ja määratud, kuid juurde on tulnud õppida arusaamist, julgust ja otsustuvõimet.
Tunnen siiski, et tegelikult mul on olnud siin elus nagu kaks elu, millest eelmise vajalikkuse mõistmine on vahel keeruline. Kui praegu on pilt silme ees selge ja värviline, siis varem justkui polnudki pilti. Kui tundus,et istun parasjagu pehmel padjal, siis ikkagi tundsin, et see on täis teravaid torkivaid okkaid. Konkreetsed elumuutused tulidki arusaamise järel, et tegelikult seal padjas vaid okkad olidki.
Ma ei suhtle eriti inimestega, kes ei ole leidnud endas seda loomupärast head, mis tegelikult on
meis kõigis olemas. Mõned lihtsalt ei ole seda veel üles leidnud.
Kui vanalt te alustastasite kitarri õppimist? Milline näeb välja teie tavaline tööpäev?
Hakkasin mängima 12aastaselt. Olen hiljem mõelnud, et tegin seda nagu täiesti kindla eesmärgi ja teadmisega, et minust saab muusik. See kõik tundus kuidagi loomulik ja pidigi niimoodi minema. Kitarr ei olnud muidugi ainus pill - sellele lisandusid trummid, basskitarr ja hiljem klaver. Plõnnisin midagi muidugi juba varem päris väiksena.
Praegu on mu päevad täis otsast otsani muusikat. Peale hommikusi toimetusi lähen oma stuudiosse ja asun kas midagi looma, miksima jne. Ja seda kõike mitte ainult Blacky tarvis, sest salvestan ka teisi bände.
Kummast soost inimesel on Teie arvates elus kergem hakkama saada? Olen nõus, et küsimus on võibolla liialt keeruline ja hägune, sest subjektiivselt eelistate olla naine, aga võttes arvesse varasemat elukogemust, loodan, et saate mingi objektiivse hinnangu anda. Tänan ette vastuse eest.
See küsimus ei ole üldse keeruline. Loomulikult on naisel naisena kergem ja mehel mehena. Minu käest on seda ka varem küsitud ja justkui tagamõttega, et maailm on meestekeskne.Teatud mõttes see ka on veel nii, samas on see arusaam pärit kusagilt ürgajast. Siiski - maailmas ei ole ju edasiviivaks jõuks mitte ainult karujõud, vaid armastuse, erinevate suhete, ülesannete ja toimetuste omavaheline keemia. Naisel on toime tulemiseks oma roll ja nipid ning mehel omad.
Mul on raske oma küsimust formuleerida, kuid sooviksin teada mõningatest üksikasjadest,
mida sookorrigeerijat ees ootab. Kas Te ei kartnud operatsiooni ajal surra ja mis tunne Teid valdas, kui peale narkoosi üles ärkasite? Kas oli füüsiliselt väga valus? Ka endal on lähiajal taoline protseduur plaanis ette võtta ja seetõttu huvitavad mind need vastused väga. Ette tänades A.R.
Kui iseendas on kõik otsused kindlad ja tehtud, siis on eelduseks arsti usaldada. Mina ei kartnud midagi ja olin oma uue elu hommikul väga õnnelik. Kõiksugused füüsilised valud ei lähe siin arvesse. On asju, mille puhul Sa ju niimoodi ei arutle. Näiteks kui tahad last saada, siis tead ju et sünnitus on valus. Soovin Sulle kindlat meelt ja õigeid otsuseid!
Mida arvad kõigist neist rolfidest, sandritest, ženjadest ja staarjuuksuritest ja -fotograafidest, kes ei julge isegi oma homoseksuaalsust tunnistada ja varjavad seda nagu suurt pattu? PS! Hindan väga sinu julgust ja ausust olla see kes sa oled.
Ma ei oska kommenteerida, kuna see maailm on mulle võõras. Arvan, et igaüks on enese sees
parasjagu nii julge kui ta on. Mina olen selles mõttes tolerantne ja ei arva, et keegi peaks kas
varjama või siis kõval häälel pasundama, kellega ta käib. Ükskõik missugune halvustamine kas või suhete teemal ei mahu minu maailmapilti.
Mul oleks mitmeidki küsimusi, ainult kardan, et need kustutatakse kõik ära. Aga noh kas nii, viisakalt ning diskreetselt kui Te muidugi pahaks ei pane, võiks küsida, et kuidas selle vanainimeste asja ajamisega nüüd lood on? Kas kõik käib ikka 100% nii nagu naiste puhul?
Ma ei läheks rohkem isiklikumaks, kuid kõik on hästi.
Mis aitab õeluse ja mõistmatuse vastu, mis seisab seinana ees? Kuidas Te olete suutnud selle seina varjus ellu jääda?
Ma ei märka seda eriti, kuigi vahel kohtan kummalisi tegusid ja arusaamu. Olen ise arvamusel, et nõnda nagu armastust ja päikest külvad, nii ka lõikad...
Milline tunne on olla aheldatud valesse kehasse? Kas seda tunneb inimene ka füüsiliselt kuidagi (ma ei pea silmas anatoomiat)? Kas avastus, et tahate olla naine, tuli hingelise šokina ja mis eas see teadmine tuli? Kas tõmme naisena elamise poole ei tekitanud küsimust, et kui jumal mind selliseks lõi, siis jumal on eksinud? Loodan, et Teie muutuse lugu on tõsine ja mitte lihtsalt edevus.
Tunne, et midagi on väga valesti, on nii vaimne kui ka füüsiline. Sa elad kogu aeg nagu mingi
raske koormaga, mida ei öösel ega päeval ei saa ära visata. Ei saa ka end vabaks ja puhtaks
mõelda nii, nagu see paljude asjade puhul muidu aitab.
Ühel hetkel olid lihtsalt kõik mosaiigikillud paika nihkunud. See ei olnud šokk, vaid pikaajaline kurbus, sest ma ei olnud tol ajal kindel, kas saan midagi ette võtta. Selline vimka oli mulle määratud saatuse poolt. Seda nimetatakse vahel jumala eksimuseks, kuid ma ise arvan, et ta ei eksinud, vaid saatis mulle sellise takistuse, et sellest üle saada ja midagi juurde õppida.
Oled kindlalt üks mu lemmikkitarriste Eestis! Keda sa aga ise siinsetest kitarristidest esile
tõstaksid?
Aitäh komplimendi eest! Rivistust sportlikus mõttes jälle teha ei saa. Imetlenud olen paljusid ja
ka õppinud olen paljudelt. Vanadest kaladest on mulle meeldinud Andres Põldroo, Jaanus
Nõgisto, Kalle Vilpuu, Slavka Kobrin.
Noorematest rääkides on end tõestanud lausa igast otsast Laur Joamets, kellel minu meelest on kõik juba praegu olemas. Veel kindlasti Elmar Liitmaa, Vahur Vessart, Tarvo Valm, Raul Ukareda. Kindlasti on nimesid veel, kuid hetkega ei karga kõik pähe. Kui keegi kitarristidest satub seda juttu lugema, siis ärgu mõelgu, et "Angela va bitch mind ei nimetanudki!" See on lihtsalt veidi subjektiivne jutt.
Kas musitseerimine on pika karjääri jooksul muutunud ka igavaks/rutiiniks või suudad sa seda täiega nautida?
Muusika loomine ja bändi tegemine on selles mõttes tore töö, et saad valida omale kaaslased, kellega seda teed jagada. Mul on selles mõttes küll vedanud, et mulle meeldib väga mu töö ja armastan ja respekteerin ka neid inimesi, kellega koos on mul au olla sel rajal. Tegelikult on ka kõik "eelmised“ Blacky koosseisud olnud toredad ja muusikutest sõpru-tuttavaid on mul ka teisi.
Millesse Sa usud? Kas sa usud jumalasse? Kas sooviksid kunagi last/lapsi saada? Mida tahaksid maailmas muuta?
Jumal lihtsalt on. Siin ei ole midagi, et kas usun või ei usu.
Muidugi soovin ma saada lapsi. Paraku peaks ma tervislikel põhjustel lapsendama ja see on konksuke, mida ma ei ole hetkel omale selgeks mõelnud. Aga ma ei läheks päris isiklikuks ja jätaksin osa asju siiski enda teada.
Üks asi, mida ma kindlasti teen, on külvata armastust läbi muusika ja mitte ainult läbi
muusika! Ka on mulle selgeks saanud see, et seda sama pean ma aitama ka teistel teha ja ka
jagada.
Nimeta maailma TOP5 kitaristid.
Sellist sportlikku pingerivi on muusikas keeruline koostada ja see tuleks hästi pikk. Nimetaksin mõned nimed, kes mu lemmikuteks on olnud: Steve Morse, Eddy Van- Halen, Joe Satriani, Steve Lukater, Brian May, Johnny Lang, Marc Ducret, Vivian Campell, Shredmistress Rynata, John Petrucci, John Norum, Lita Ford, Ry Cooder, Steve Walsh, Tommy Emmanuel, Paul Kossof ja veel palju...
Eesti meestel on reeglina suur jalanumber ja sinna otsa on suht võimatu poest naistejalatsit leida. Samas olen kuulnud, et naishormoonide kestev tarvitamine vähendab ajapikku jalanumbrit. Kas võiksid avaldada oma jala suuruse ja mil moel leiad sa endale käimiseks sobivaid kontskingi-saapaid?
Miks Eesti mees peakski poest naistejalatseid otsima, oleks vist koomiline?!
Kui kaua sind veenda tuli, et nõustuksid Publikule online-intervjuud andma? Ja mis oli
peamne põhjus, miks nõustusid sellise intervjuuga? Kui paljudele intervjuusoovidele sa
tavaliselt vastad?
Olen päris mitmeid kordi lükanud intervjuu tegemisi edasi, sest ei ole olnud aega. Nii oli ka Publikuga praegu. Olen öelnud intekaid ära ka siis, kui mul pole hetkel midagi öelda. Pean pressi toimetamistest lugu, kuigi paljud sarjavad, et mis nüüd need ajakirjanikud jälle susserdavad.
Korrektne, viisakas ja hea näed välja. Annad teistelegi silmad ette. Jõudu edaspidiseks. Tubli oled, Angela!
Aitäh ;)
Milline elektrikitarr oleks Teie arust hea algajale kitarriõppijale? Kas on tõsi, et kitarrist
areneb kõige rohkem teiste muusikutega lives mängides? Milliseid kitarre on Teil au omada? Kas on olemas blogi või kodulehte, mille kaudu saaks Teiega ühendust võtta või suhelda? Mis on saanud ansamblist Van Gogh? Kas on lootust kuskil kunagi veel lavalaudadel näha? Kas Sullivan on Teile laenatud biitlite raamatu tagasi toonud? Suur tänu!
Oi see raamat! Vaat, mis kõik meeles on! Mul oli see küll meelest ära läinud ja peaksin tagasi
küsima.
Kitarriostuga on nii, et kuidas eelarve lubab. Päris "pannid“ minu meelest ei tekita huvi ja tahtmist mängida. Pill peaks meeldima, häälestuma ja tunduma käepärane.Valik on praegu päris lai. Peale meie pillipoodide soovitaksin vaadata veel Soome muusikoiden.net - sealt võib saada väga hea kitri väga odavalt. Blackyl on koduleht, kus on kirjas ka meie mailiaadress.
Millal on oodata esimest Angela Aagi sooloplaati? Edu ja kõike paremat teile ja ansambel
Blackyle!
Tänan väga ja ütlen head soovid ka teistele edasi. Selle minu plaadiga on olnud nii, et
erinevatel põhjustel on ta jäänud natuke soiku. Täpset aega ma hetkel ei luba - ei taha ära sõnada.
Soovin kõigile palju armastust uuel aastal!
Angela :)
