Kas sa tunnetad, et Anu Saagim võib su igal hetkel sõna otses mõttes paika panna, nii et sa ei saaks enam sõnagi suust?

Anu ja minu vahel ei ole mingit isiklikku vastuolu. Loomulikult tahaks meedia näha, mis saab kui kaks kõva kivi jahvatama hakkavad. Usun, et sarnaselt minule ei allu ka Anu meedia ärgitustele ja ajab oma asja vaikselt edasi. Mis mul temast või temaga? On`s mul midagi mida temalt tahta? Minu vaatenurk ja positsioon meedias on ristivastupidine Anule. Mina üritan lahti arutada arusaamatusi, mida kahjuks väga tihti Anu ajakirjanduslik leivaisa toodab. Ma ei loobi torte, ei välguta tussi ega armasta shampust. See kõik võib olla väga tore ja tekitada palju elevust aga minu eesmärk on panna inimene mitte erutuma vaid mõtlema. Tulles aga tagasi küsimuse juurde — mind ei pane paika ei keegi — Anu Saagim ega keegi teine ja miks peaks seda keegi tegema? Inimene, keda häirib minu isik on endale parima ravimi juba leidnud, ta kommenteerib anonüümselt, et vaigistada oma ebakindlaid tundeid minu suhtes.

Kuidas sa suhtud Eesti bravuursetesse staaridesse, kes ei oska väärikalt vananeda?

Ma arvan, et sellist asja pole olemas nagu “väärikas vananemine”. Inimene valib ise oma elustiili ja käitub vastavalt sellele. Kui ta tahab ka vanas eas ringi rokkida ja valimatult mehi magatada, siis why not? See on selle inimese enda valik ja tema elu. Seda võib kas imetleda või lastele hoiatusnäiteks tuua. Kõik tuntud inimesed ei pea olema lugejale meelepärased, küll aga ei pea neid ka tulihingeliselt vihkama hakkama. Selleks et tõelised staarid eristuksid, ongi vaja mitmekülgsust.

Kas ilusatel inimestel on maailmas sinu arvates lihtsam läbi lüüa?

Meeldiv välimus… Ilu on teatavasti vaataja silmades… See tuleb kindlasti elus kasuks. Ilma asjata pole etikette, koodekseid ja norme. Oleneb kuhu tahad kuuluda ja mida saavutada. Kõigeks on omad vahendid. Maailmas kus mina elan on hea ja hoolitsetud välimus iseenesest mõistetav. Ausalt öeldes ma lohakust, räpakust ja minnalaskmist lausa jälestan. Need sümboliseerivad vaimunõrkust ja allakäiku.

Kas kasutad oma ilu teadlikult enda promomiseks ja sissetuleku väljavaadete parendamiseks, või on su “vallatute”, hea tava piiri kompavate pildiseeriate ja showde motiiviks hoopis naiselik edevus?

Pildistamise teeb võimalikuks enesekindlus välimuse ja väljaöeldu pärast. Kordagi elus ei ole ma pidanud kellegi tähelepanu sellele juhtima, et minust võiks keegi kirjutada või mind pildistada. Kui minu juurde on tuldud taolise ettepanekuga, olen kaalunud, kas sellest tuleb lugejale esteetiliselt nauditav seeria või mitte ja kokkuleppel on töö ka ära tehtud. Kindlasti olen küsinud raha, sest see on osaliselt minu töö. Arvan, et olen noorema põlvkonna tuntud inimestest enimmakstud ja olen selle tinginud tahtlikult. Ma ei tee sellest mingit saladust.

Kas sa naudid kui kari kiimaseid mehi sind imetlevad, või vaatad sa neile nö ülevalt alla?

Kus mind võiks imetleda kari kiimaseid mehi? Vanglas ega sõjaväes ma pildistamas ega esinemas käinud pole, seega on minu senised kokkupuuted meesaustajatega olnud väga viisakad ja meeldivad. Olen saanud mõned väga head tuttavad, keda ma kindlasti ei saa pidada enda fännideks või groupideks, vaid lihtsalt julgeteks ja toredateks inimesteks, kes pole teinud saladust enda sümpaatiast minu vastu vaid on pannud selle töötama meie mõlemi kasuks — sõprusena.

Kas sa pead ennast intelligentseks?

Tänan küsimast, pean küll.

Kui palju on sul esikaasi? Kas oled need lasknud ka raamida?

Olen lasknud enda koju suurendada pilte asjalikematest fotoshootidelt, kuid esialgse vaimustusega kaasnes õige pea piinlik äratundmine, et kaua ma nüüd selle kahemeetrise poolpalja iseenda all diivanil ikka istun…Missikarjääri alguses sai kaasa toodud ajakirju idast, mis avaldasid pilte minust ja võistlustest, kuid kogu seda pahna, mis Eesti ajakirjandusest läbi käinud on, ma teadlikult kogunud pole.

Mis tunne on olla pidevalt covergirl, kes on ajakirjanike luubi all?

Meedia tähelepanul ei tohi lasta ahistavaks muutuda. Kui tuntuks olemist saab üldse võtta kui valikut, siis peaksid selle langetama vaid need, kes jõuavad seda “koormat” lõpuni kanda. Sa ei saa eeldada, et sinu elu ei jää puutumata tragöödiatest, hädadest ja muust sellisest, mille meedia esimesel võimalusel alla neelab ja sinu vastu pöörab. Valmis tuleb olla kõigeks. Kui selline sisemine kindlus on olemas, võib mängu kaasa mängida. Paljud kiirelt tuntuks saanud inimesed kaovad orbiidilt väga ruttu. Põhjuseks pole niivõrd huvi langus nende vastu, kuivõrd nende enda hirmud saada isiklikult haavatud. Mina seisan selle eest, et liigategemisele hakataks vastu, mitte ei peidetaks pead liiva alla. Kuulsus ei tohiks olla koormaks.

Mis oleks sinu sõnum oma austajakonnale või tavalisele Eesti inimesele, kelle pilk kassajärjekorras langeb juhuslikult ajakirjakaanele, mida sa kaunistad?

Tahaksin, et inimene võtaks vaevaks süvenda. Sellega peaksid ju ometi hakkama saama kõik täiskasvanud, intelligentsed ja avatud silmaringiga inimesed… Ja selliseid ma loodan, et Eestis ikka veel leidub. Kui Kerli Kõiv (minu tervitused temale!) peab ookeanitagant koputama eestlase südametunnistusele, et saa ometi lahti oma kibestumusest, kadedusest ja naabrivaenust, siis kas ka see ei pane eestlast mõtlema, et tema suhtumisega võib olla midagi valesti, kui tema jaoks võrdub teotahe ja energilisus eneseupitamise ja edevusega, kaunis välimus litsakusega, blondid juuksed rumalusega ja mitmekülgsus andetusega? Arvan, et lihtsam oleks tunnistada oma allajäämist ja olla lihtsalt vait. Kassajärjekorras seisja võiks vaadata mulle otsa ja mõista, et minu sõnum on kõige lihtsam ja arusaadavam — „Ma olen üks igavesti kihvt ja toimekas Eesti naine ja meid on kõikjal ja palju! Hindame teineteist ja õpime teineteiselt!”

Kellena ja kus näed ennast 10 aasta pärast? Endiselt samas asukohariigis ja sama perekonnanimega? Kas ja mis on muutunud haridustasemes?

Ma ei välista, et olen selleks ajaks paari põngerja emps, loodetavasti õnnelikus abielus, tunnen rõõmu oma tööst ja oman piisavalt aega, et tegeleda loominguga. Ehk võiks selleks ajaks olla ilmunud ka mõni heliplaat, raamat, luulekogu? Äkki annan välja mõnda põnevat ajakirja? Võibolla toimetan poliitikas ja seisan eestluse ja jätkusuutliku majanduse eest? Äkki olen otsustanud minna mõnda tugevasse ülikooli tegema doktorikraadi ja elan kõrges klaasmajas Genfis? Võibolla arendan suure lombi taga kinnisvara või hakkan juurutama ajakirjaniku kutsestandardeid Eestis?

Mida sinu arvates peaks tegema,et muuta meediat paremaks?

1. Tuntud inimesele võiks uuesti anda sõna. Anda “vaba mikker”, mitte piiritleda teda küsimustega eraelust ja ebaõnnestumistest. Tekitada temas jälle usk Eesti meediasse, kus nad võiksid taas jagada infot (mis peaks olema ju ajakirjanduse põhieesmärk) meile ja meie lastele.

2. Meedia peaks toetama noori lauljaid, luuletajaid, misse, kunstnikke, noori ärijuhte, firmajuhte, ideemeistreid jne. Tunnustus on edasiviiv jõud. Sellega panustame majanduse ja Eesti arengusse üleüldse.

3. Leidma positiivset Eesti artistides, bändides. Kuidas me saame tahta, et meie artist jõuaks välismaale meile nime tegema, kui me tema enesekindluse juba eos oma kriitikaga tapame? Kas Vanilla Ninja pole öelnud, et Eesti meedia suhtumine sakib? On!

4. Ajakirjanikele haridus! Muudatused tuleb sisse viia juba ülikoolidesse, kus õppejõud taoksid tulevastele ajakirjanikele, kui oluline on faktitäpsus, ajakirjaniku isikliku arvamuse tahaplaanile jätmine, intervjueeritava ära kuulamine ja noore kuulsuse toetamine ning juhendamine teel meediasse. Neid asju on väga palju, mis praegu on kõik vajaka.

5. Luegejakoolitus. Meediatarbija ehk kollase lehe ostja peaks teadma, et kõigesse mis kirjas tuleks suhtuda ettevaatusega ja paljusid asju tuleks lugeda läbi ridade. Kui ajakirjanik taipab, et tema lugeja ei usalda enam tema fantaasiaid, siis peab ta tahes tahtmata pingutama rohkem oma töös, et muuta oma artiklid usaldusväärsemateks.

6. Rohkem asjalikke väljaandeid nagu Dilemma, Director, Lilit, Saldo… Vaja on väljaandeid kus intervjuud toimuvad koostööna intervjueeritavaga ja mis on ette valmistatud, mitte ajakirjaniku põlve peal nikerdatud et tööpäev mööda saata.

7. Ajakirjanik avalikuks! Miks meil on anonüümsed ajakirjanikud, kes edastavad valeinfot pannes artikli alla väljaande nime. Kui ajakirjanik ei pane artikli alla oma nime, näitab see et ta ei vastuta oma sõnade eest!

Mida arvad ajupesust meedias? Kes on ajupesu taga? Kelle tellimusel tehtakse ajupesu?

Ajakirjanduses on hetkel liiga määravad omavahelised suhted. Uudiseid ja kõmu fabritseerida pole mingi probleem. Inimeste isiklikke saladusi ei hoita, nendega käiakse ümber nagu rämpsuga. Ajakirjandusest on saanud kättemaksu ja väljaelamise koht, kus üks paneb teisele ja kolmas esimesele. Kõike seda saaks reguleerida ja ilma selleta, et kedagi süüdistataks sõnavabaduse kärpimises. Sõim ja titelalin meedias pole sõnavabadus vaid vastupidiselt selle kõige räigem ärakasutamine. Teatud meediaväljaanded boikoteerivad teatud huvigruppe, majandusajakirjanduses liiguvad tellimusrahad, konkurente hävitatakse alusetute vihjetega ja ajakirjanikega sõlmitakse isiklikele kasudele tuginevaid kokkuleppeid. See on dzungel, ilma ühegi reformita.

Mis on õnn? Millised on Sinu arvates inimese õnnelik-olemise tunnused ja millised mitte? Top 5-10 näiteks.

Õnn on see, kui sa suudad täita oma soovid ja lihtsamad unistused iseendast tulenevate ressurssidega. Kui sa ihaldad armastust ja suudad seda ise pakkuda, tahad luua ja see õnnestub, tahad jagada ja sinuga tahetakse jagada. Õnn on tasakaal hinges, mille saavutamine ei ole lihtne kuid ka mitte võimatu missioon. Materiaalsed viisid saavutada õnne, vaigistavad vaid valu, mis õnne puudumine tekitab. Ehk siis sa võid osta endale meelepärase õnnetuse, kuid õnne ennast mitte.

Kas oled kristlane, moslem, materialist, satanist… Ja miks just see?

Minu äärmuslik arvamus on, et tänapäeva maailmas pole religioonil enam õiget kohta. Olen inimese ja kapitaliusku, olgu see siis inim- ehk vaimne kapital või muud ressursid mis reguleerivad maailma käekäiku. Usun loogika seaduspärasusse ja teaduse arengusse.

Kas see SLÕhutlehe ajakirjanik kellelt sa kunagi intervjuu eest pappi küsisid on ikka samas kohas tööl? (tahaks teada miks ikka veel eelnimetatud lehes mõnikord lambist Liis Lassi mõnitavad fraasid läbi lipsavad).

Pole mõtet meenutada pahategijate nimesid, kui nad isegi ei mõista selle häda ulatust, mis meelepaha nende vastu kaasa toob. Suuri laevu saadab alati kajakate kisa, võiks egoistlikult öelda. Kollaste meediaväljaannetega on pahatihti nõnda, et need käärivad ka seestpoolt ja kaader nendes on meeletult voolav. Tihtipeale liiguvad noodsamad õelalt meelestatud ajakirjanikud mõnda teise veebiväljaandesse ja tõmbavad ka sealse väljaande maine ruttu alla. Mina soovitaks ajakirjanduses läbi viima hakata sarnast “fair trade” programmi, kus väljaanne saaks kvaliteedisertifikaadi, kui tema ajakirjanikud on faktitäpsed, austavad oma lugejat ja intervjueeritavat, objektiivsed, HUVITUVAD, avalikud ja õppinud! Täna on seda aga liiga palju tahetud. Meelelahutusajakirjanik on musta töö tegija.

Kuidas suhtud kurjadesse kommentaaridesse ja kas oled ka ise kurjalt kommenteerinud elus endas: meedias k.a. Delfis, seltskonnas, tööl … Või ei võta põhimõtteliselt sõna, isegi kui midagi pole absoluutselt nii, nagu Sinu meelest õige ja parem oleks?

Kurjad kommentaarid on põhjendatud kui väitel on kindel alus ja tõepõhi. Tuleb eristada niisama enda välja elamist ja asjalikku argumenti. Ise võtan sõna alati, kui tunnen, et minuni jõudev info on vale või moonutatud. Mind huvitab kelle huvides on esitada mulle valeinfot ja mis võib olla selle põhjus? Mind huvitab näiteks, miks ma peaksin arvama et keegi Aveli on inetu ja loll või miks ma peaks kuidagi võtma seisukohta kellegi Kaia lapse isa identiteedi suhtes või et miks ma peaksin pidama üht või teist homoks või kommunistiks? Mina olen suutnud läbi näha alusetut liigategemist ja sellise asjaga kaasa ei jookse. Inimese isiku kohta keda ma EI TUNNE, ma sõna ei võta. Mitte kunagi.

Miks väikses Eestis portreteeritakse inimesi tingimata negatiivselt ja halvustavalt?

Meelelahutusajakirjanikel on tihti igav. Koos sepitsetakse uudiseid, mida tuleb peale alati vähem kui peaks. Helistatakse juba kindlas nimekirjas olevatele nägudele ja küsitakse a la “millist pesuloputusvahendit sa täna kasutasid?”. Tegijad saadavad ajakirjaniku persse (mis on suurepärane, sest sellest saab uudise!) ja algajad räägivad pikalt ja laialt, et noh täna oli Lenor ja selline puhtuselõhnaline… Nii sünnib uudis. Siis nuputatakse, et kuidas ühte või teist kutsuda. Tekivad sellised geniaalsed sõnad nagu “gigatibi” ja “sarisittuja”, see kõik on väga tore ja see ongi ajakirjaniku raske loominguline töö. Kui keegi annab välja singli, võtab meheks prominendi või jääb liiga mitu korda agara fotograafi ette mõne tuntud näoga, siis tekivad “lauljahakatised, enesehaipijad ja groupied”, mis sellest et toosama ajakirjanik igal hetkel portreteeritavaga kohad vahetaks. Sad but true.

Kas ilusatel (blondidel) tütarlastel on sinu arvates raskem teisi inimesi oma intelligentsuses veenda kui näiteks mõnel prillidega nohikul? Siinkohal pean teiste inimeste all silmas objekti igapäevast suhtlusringkonda — sõbrad, kolleegid jne… “rahvas” kui selline on loll ja ei suuda niikuinii juuksevärvist kaugemale näha.

Kindlasti on raskem. Kuid intelligentsus ja arukus ei lase ennast kaua peitus hoida, seega kui kena tütarlaps tõestab et tal ka kupli all midagi on, siis on ta kindlasti kokkuvõttes üks haruldane komplekt heast välimusest ja briljantsest mõistusest.

Kas sa oled valmis armastuse nimel kõike tegema (sh loobuma oma avalikest esinemistest), või suhtud sa sellesse pragmaatilisemalt, a la “niikuinii kõik mehed teevad seda mida MINA tahan”? Kui paljude noormeeste südameid sa oled murdnud ja kuidas sa neisse suhtud kes su vastu ühepoolseid tundeid on avaldanud?

Avalikud esinemised on kindlasti üks kõige väärtusetum asi, millest pole raske loobuda. Eneseteostuseks on ka muid viise, rahvani jõudmiseks samuti. Kiir ja kollane meedia on selleks aga haruldaselt lihtne ja odav viis. Sarnaseid sõnumeid, mida kannan mina, ostavad valimisringkonnad meeletute summade eest — suhtekorraldus, valijatele vajalike sõnumite edastamine jne. Koduseinte vahel elab kõvasti erinev Liis. Hindan väga traditsioonilist peremudelit, kus perekonnapea on siiski mees ja mingit tuhvlit ma enda kõrval ei kannataks. Minu mees peab olema igati Mees, et kõik klapiks. Korraga kõikjal domineerida ei saa, tasakaal läheb sassi.

Keda pead oma suurimaks eeskujuks kuulsuste hulgas?

Tooksin siinkohal hoopis välja kaks tuntud inimest, kes on samuti oma sõnumit üritanud inimestele selgeks teha. Laura Põlvere ütles muusikaauhinda kätte saades, et ka tema soovib, et inimesed oleksid tolerantsemad teineteise suhtes ja ei kritiseeriks nii palju, vaid tooks välja hoopis positiivset. Kerli Kõiv on teine noor naine, kes näpuga Eesti meedia valukohale on vajutanud — inimesed on liiga kadedad ja kibestunud, et lasta loomingul ja tõelisel andel Eestis areneda ja kasvada. Ja siis kurdame, kui need ajud ja talendid meilt välja voolavad…

Kui loen nime Liis Lass,tuleb silme ette Laura Kõrgemäe. Olete üpris sarnased, ka rääkimisviis on sarnane — kas olete õed või muidumoodi sugulased?

Tule taevas appi! Jah, õed, otseloomulikult!

Mis on sinu lemmikraamat? Põhjenda!

Seda kõige lemmikuimat polegi. Kuna mu mälu on siiani suhteliselt vastupidav olnud, siis ei saa ma raamatu teistkordsest ülelugemisest mingit naudingut, sama on filmidega. Otsin alati midagi uut ja erutavat, sellest ka minu lemmikfilmide zanrid — õudus ja maailmalõputemaatika. Tarbin sellist kultuuri, mis paneb teisiti mõtlema või avab mõne uue mõtteukse.

Mis on sinu jaoks elu mõte?

Otsin veel. Ja niikaua kui otsin, püüan elu elada nii, et ma teiste elumõtete otsinguile väga vahele ei segaks.

Millist muusikat vabal ajal kuulad?

Tänu elukaaslasele Elmar Liitmaale olen kursis Eesti muusikamaailmas toimuvaga ja naljakas on, kui palju sellest on üks jõuga välja punnitatud sült. Algajad artistid tahavad hirmsasti ise olla heliloojad ja sõnadekirjutajad, ja see mis välja tuleb on kunstiliselt väga nõrk. Treitakse lugusid, et olla orbiidil ja loodetakse siis autoritasudele. Kokkulepped raadiotega käivad samade isiklike suhete alusel nagu ajakirjanduses. Sind mängitakse, kui osutad vastuteeneid. Kui ei, siis tee kuitahes head muusikat, aga keegi seda mängima ei hakka. Paljud artistid ongi tänu mõnele jaamale üles promotud. Lugu kuulates mõtled, et huvitav miks nad seda küll mängivad. Hiljem kui uurid loo valmimise tausta, saad aru, kui tihedalt on põimunud omavahel inimsuhted. Eesti lauljatest meeldivad mulle Rolf, Traffik, Laura Põldvere, Terminaator, Tanel Padar ja The Sun, Kaire Vilgats ja kindlasti on neid veel — kõik nad on tõeliselt isikupärased artistid ja head muusikud.

Paljud tuntud inimesed, kes on maailma näinud rohkem erinevatelt külgedelt, ütlevad et meie naised riietuvad liiga tibilikult, lausa prostituutide mõõtu. Kas see on uus trend Eesti noorte neidiste seas ja miks sa oled selle trendi eestvedajaks?

Küsija esindab vastupidist mõtlemist teisele tugevale arvamusgrupile, kes leiab et Eestis, baltimaades ja slaavimaades on vastupidiselt läänemaailmale naistes veel säilinud naiselikkus ja parem stiilitunnetus kui dressi ja tossuriikides nagu Soome ja Inglismaa. Kõrged kontsad, seelikud ja naiselik sära-armastus on kaunis ja võin garanteerida, et ka meestel pole selle vastu midagi. Iseasi kas kandja selle välja kannab. Ise arvan aga trend liigub just sootu väljanägemise poole, kus teismelised välgutavad lohvakates teksades paksu persevahet ja kannavad rohmakaid pusasid ja ketse. Ükskõik kui tolerantselt seda vaadata, ikka on kole!

Oskad sa öelda miks naised riietuvad liigseksikalt, ületades hea maitse piiri? On see tingitud ühiskonna vms. survel?

See on tingitud halvast maitsest.

Lugesin, et hakkate oma loodavasse moeärisse sisse tooma kaupu USA-st. Kas moekad riided tulevad ainult piibuorkidele või on teie kauplusse asja ka korpulentsematel daamidel?

Kui rõivapoe plaan saab reaalselt teoks, siis algupärane idee on hakata importima rõivaid väikestele suurustele. Ameerika brändid ei hakka olema hip-hop stiilis getorõivad vaid naiselikumad ja väljapeetumad riided, kus kasutatakse erilisemaid kangaid ja detaile. Lindexit või Seppälat kopeerima ei ole plaan hakata. Tahan osta sisse selliseid artikleid, mida kannan mina ja minu tutvusringkond. Sealhulgas ka mehed. Kindlasti võib tulevikus mõelda ka plus-suurustele.

Ma ei usu, et sind otseselt häirib see mida loed kuskil Delfis aga kas keegi kunagi tänaval näkku ka midagi solvavat on öelnud?

Olen saanud vaid positiivset tähelepanu ja kindlasti ka väga palju lihtsalt passimist ja otse suhu või silmade keskele jõllitamist. Sellisel puhul aitab keele näitamine — inimene ehmatab ja süveneb taas oma tegemistesse. Mõnele noorele plikale olen ka käratanud, et õppigu kombeid! See on ülbe, aga loodan et teenib mingitki eesmärki. Mind ei joosta niisama kuskil maha ega hakata suhtlema- olen 175cm kontsadega, üsna tõsine ja mulle lähenemine nõuaks suuremat julgust kui seda ebaviisakatele antud on. Ma ei põe staarikompleksi algetki, minuga võib väga normaalselt tulla vestlema, tutvust sobitama, niikaua kui inimene ei sea ennast ise madalamale on nõmeda käitumise, passimise, pildistamise või sosistamisega.

Mind huvitab täiesti ilma igasuguse õeluseta see, kust Sina, Liis, olles ise alles 21.aastane, võtad kõik need teadmised Eesti meediamaastiku kohta? Kas sa pead silmas ainult seltskonnameediat või laienevad su teadmised ka muule meediale? Sest enesekindlus on küll hea omadus, aga kas sa ei karda ka vahel eksida oma statementides?

Minu nö “steitmendid” käivad kõik seltskonnameedia pihta. Minu arvamus on segu tarbija, osaleja ja looja arvamusest. Võin tänu oma kogemusele meedias avaldada arvamust nii ajakirjanikuna kui intervjueeritavana ja ühtlasi ka meedia tarbijana ehk lugejana. Usun et teatav kindlus antud teemas on põhjendatud. Veelkord aga rõhutan, et ma ei käsi kedagi enda arvamusele alla kirjutada, vaid ma tutvustan lihtsalt oma ideid. Ühtlasi ei ole ma põikpäine, vaid olen alati avatud diskussiooniks, kui keegi vaid viitsiks väidelda, omades sealjuures arukaid argumente.

Su rinnad on nii suured ja seksikad. Kas oled neid lasknud suurendada?

Tänan. Ei ole lasknud suurendada. Kõik on nii nagu elu andis.

Kas noor neiu võib alla 16a laskuda (või tõusta?) suhtesse eakaaslasega?

Miks ei või? Ilusad tunded peaksid olema lubatud igas vanuses. 16 aastane on juba niivõrd inimene küll, et alustada vastutamist omaenda elu üle. Sellises vanuses järglasi saada ei ole aga alati kõige parem mõte.

Kui palju päevas saad sa tegeleda sellega, mis sulle meeldib ja mida tõeliselt naudid?

Minu turundusalane töö restoranis Moskva on vägagi nauditav. Olen oma noore karjääri ajal tundnud nii kurnatuse kui läbipõlemise ohtu. Asudes tööle Moskvasse tahtsin olla kindel et suured stressorid on välistatud. Minu ootused osutusid reaalsuseks ja mind ümbritseb väga aktiivne ja inspireeriv kollektiiv. Oleme täpselt sellised nagu on kliendi jaoks restoran Moskva — esinduslik, uuenduslik ja professionaalne. Õhtuse osa päevast veedan eranditult koos oma mehega — käime kinos, väljas söömas, võõrustame külalisi, teeme muusikat. PS. veel naudin ma tõeliselt tsiklisõitu.

Millal emadus sinu plaanidesse mahub?

Olen selline inimene, kes ei lase elul ennast juhtida vaid eelistan elu juhiroolis ise olla. Hakkan pere peale mõtlema kohe, kui minu elus on rohkem materiaalset ja hingelist stabiilsust. Vältimaks hilisemaid elu korrektuure lahutuste ja kriiside näol, võtan pigem praegu pikema pausi mõtlemiseks ja inimesena kasvamiseks. Ma ei taha olla ilus kuid loll noor ema, kes kasvatab last katse-eksitus meetodil, et sellega kiiresti ühelepoole saada, et siis jälle ringi tõmbama hakata.

Mitut last sa sooviksid? Kas eksin, kui arvan, et ilusa naisena eelistaksid esiklapseks just tütart?

Lapsi võiks ju olla rohkem kui üks, kuid see kõik ei sünni ühepoolse otsuse tagajärjel. Kui väga üritada siis pigistaks ehk välja, et poissi sooviksin rohkem..

Millised raamatud on sind muutnud? Soovita lugejale oma 3 lemmikraamatut?

Arvan et mind pole muutnud ükski raamat. Mind on muutnud inimesed.

Mida te arvate öisest alkoholikeelust?

Alkohol mängib liiga paljudes peredes hävitavat rolli ja seega olen alati selle propageerimise piiramise poolt. Kui küsida tuttavatelt ja sõpradelt, siis vanemate alkoholism, joobes peaga tehtud lollused ja avariid on liiga paljude inimeste elude osad. Inimene peaks elu suutma tunnetada ka selge peaga ja ilma sõltuvusteta.

Mida te arvate Gruusia-Vene probleemidest, kas te arvate, et need võivad ka Eestisse kanduda?

Tahaksin olla veendunud, et meile saadetud Gruusia sõda puudutavad faktid ja teated on põhjapidavad ja õiged. Meelestatus Venemaa vastu, mis Eestis on valdav, võib mõjutada meie hinnangute objektiivsust ka kõrgematel tasanditel. Venemaaga suheldes peab olema ettevaatlik ja mitte alahindama mõju, mida võivad põhjustada näiliselt süütud meiepoolsed poliitilised provokatsioonid. Venemaa tundub võitlevat üleüldist enesekehtestamise sõda ja nende valupunkti vajutamine võrdub haavatud looma häirimisega. Ma ei välistaks võimalust, et Eesti ja Venemaa suhtes teravnevad veelgi. Loodame, et asjad ei arene niikaugele, et saame teada mida kujutab endast NATO ja EU kaitsev vihmavari.

Aitäh kõigile küsimuste eest!