Online-intervjuu: Lugejate küsimustele vastab Andres Anvelt
Olen “Punase elavhõbeda” raamatu suur fänn ja hea meelega loeksin Teie sulest üha uusi ja uusi raamatuid, siit ka küsimus: kas Teil on plaanis veel kriminulle kirjutada ja kui jah, siis millal on oodata uue raamatu ilmumist? Soovin Teile edu ja suur suur tänu lugemiselamuse eest:)
Tänud heade sõnade eest! Kindlasti ei jää minu esik “Punane elavhõbe” viimaseks projektiks. Käsil on praegu kaks ilukirjanduslikku projekti ja üks filmistsenaarium. Kirjanduslik tegevus on aga minu elus, vähemalt tänasel päeval, hobi, mistõttu suurt tootlikkust minu sulest hetkel oodata ei saa. Aga saan lubada, et küll vaikselt ikka miskit paberile tekib!
Kuivõrd on Punane elavhõbe fantaasia vili ja kuivõrd inspireeritud tõsielust? Pean silmas just konkreetset keissi (et taoline seltskond käiski Venemaal, et löödigi taksojuhte kasti jne).
“Punane elavhõbe” aluseks on tegelikult mitu tõestisündinud lugu, mida on omavahel põiminud fantaasia. Arvan, et dokumentalismi on meie ümber niigi palju ja minu jaoks on muutunud ta lausa igavaks. Arvan, et iga tõsielusündmus omab nii palju varjatud külgi, mille tuvastamine isegi kriminaaluurimisega on võimatu. Siin saabki appi tulla fantaasia, mis iga loo loetavaks ja põnevamaks teeb. Aga kokkuvõttes on tõde vaataja või lugeja silmades…
Miks ei ole tabatud kurikameest? On ju fotorobot tehtud, terve Eesti seda näinud, linn turvakaameraid täis, ei kahtle, et politsei on selle juhtumi kallal kõvasti vaeva näinud — miks tulemusi pole? Milline inimene teie hinnangul kurikamees on, millised olid ta motiivid?
Ei tööta politseis juba neljas aasta ja kriminaalpolitseis ligi 6 aastat. Kui nüüd otsast ja ausalt pihta hakata, siis pole minu mäletamist mööda küll kunagi kedagi fotoroboti järgi kinni peetud. Küll on teda hilisemalt võrreldud tabatutega ja siis on alles võimalik hinnata, kui subjektiivne kirjeldaja oli. Ma loodan tõesti, et politsei on selle asjaga kõvasti vaeva näinud ja mitte ainult tühja tuult tallanud. Samas on alati kõige keerulisem variant võimalik, et see “kurikamees” tegutsebki motiividel, mis normaalsetele inimestele on seletamatud, ei suhtle oma kuritegudest kellegagi ja elab oma normaalset elu meie hulgas — selliseid juhtumeid on maailma krimkapraktikast kümneid. Sellisel juhul ei kuulu ta nö politsei tavahuviorbiiti ja tema tabamine sõltub paljuski teistest teguritest, mis hariliku päti puhul politsei rutiiniks on. Loodame parimat, ja aidakem politseid oma reaalsete tähelepanekutega.
Millal lõppeb demokraatia ja millal algab Politseiriik? Näete te selles vahet? Kui jah, siis millega saab seda piiri hinnata? Kummal pool me oleme ja kuhu poole liigume?
Mina kasutan oma arvamustes väljendit täitevriik ehk ametniku riik, sest politseiriik on liiga kitsas. Ta on kahjuks Eestis tekkimas — see on rahva kaugenemine poliitikast, demokraatiast, erakondadest, ehk ühise riigi tunde kadumine. Väliselt tundub, et kõik nagu toimiks aga tegelikult on kõik otsusprotsessid leidnud endale juba ammu lihtsama renni, kus voolata. Demokraatia printsiibid toimuvad formaalselt. Seaduseid loob valitsus ja parlament tuimalt tõstab kätt. Rahval on aga kogu sellest protsessist nö poogen.
Kas teie hinnangul meie läänelik õigussüsteem on hambutu? Mõtlen JOKK tehinguid kõrgetes ametkondades (mis on olemuselt seadusesätete kuritarvitamine), ränkade kuritegude eest mõistetud tingimisi karistused (prokuröride mugavaim tee?) ning politseinike õiguslik keerukus füüsilise jõu kasutamisel, mis tekitab kurjategijaile karistamatuse tunde. Milliseid lahendusi te näeksite, et tavakodanik tunneks, et elab mitte niivõrd õigusriigis kui õigLusriigis?
Ma arvan, et ei ole meie õigussüsteem hambutu, küll vajaks ta tihedamat hambaarsti külastamist. Aga eks ta vist kardab valu! Samuti arvan, et meie politsei jõu kasutamise õigus on küllaltki lai — küsimus on oskuses ja julguses seda kasutada. See aga ei tulene süsteemist, vaid igast politseinikust endast. Kindlasti häirib mind meie õigussüsteemi puhul liht- ja kiirmenetluse liigne harrastamine, mis eriti rasketest kuritegudes haavab tuntavalt kodanike õiglustunnet. Sellega saavutatakse küll tihtipeale mingisugune kokkuhoid õigussüsteemis, kuid samas ei hinnata palju maksab rahva õiglustunde haavamine. Ma arvan, et see on teatud kasvuraskus üleminekul politseipõhiselt uurimiselt prokuratuuripõhisele. Põhiliseks lahenduseks näen ma rahva enda aktiivsust nii õiguse kui ka õigluse taganõudmisel. See ravim on aidanud enamuse Euroopa riike (eriti Põhjamaid) õigus- ja õiglusriigi loomisel. Meie inimene ei taha eriti kõvasti probleemidest rääkida, ainult kui kuskil anonüümselt ja nurga taga — see kaugele ei vii.
Tere. Olen meeldivalt üllatunud Teie siirdumisest poliitikasse. Küsiks midagi vanu aegu meenutavat. Äkki meenub? Nimelt, kas Koit Pikaro käitus kinnipeetavatega leebelt ja kas tema vastu oli kaebusi?
Kõigepealt parandan, ma ei loe, et ma oleks siirdunud poliitikasse. Ma pean poliitikat lausa 40 aastase inimese loometegevuseks — sul on olemas kogemused ja teatud teadmiste pagas selleks vanuseks, et ühiskonnaasjadele kaasa rääkida ja just selles osas, milles oskad. Vastasel juhul on asi demagoogia. Poliitika ei tohi olla põhitegevuseks või eesmärgiks omaette, vastasel juhul eemaldud kiiresti reaalsest ühiskonnast.
Mis puudutab vanu aegu, siis vastaks nii, et kui vaja karmilt, kui vaja leebelt, olenes inimesest, kes su vastas istus. Teine ütelus sellest ajast on — et see ei ole tõeline ega hea kriminaalpolitseinik, kelle vastu kaebusi ei oleks. Karm aeg vajas karme tegelasi.
Miks te politseist ära tulite, kas teile enam ei pakkunud huvi politseis töötamine. Kas te ei ole mõelnud enam tagasi minna tööle politseisse, kindlasti oleks riigile kasuks see, kui hea omaala asjatundja nende ridades oleks.
See on pikk lugu, mis eeldaks lausa kirjatükki. Paljud asjad minu elus sattusid ühele ajale, mistõttu tundsin, et aeg oleks väike vaheaeg võtta ja ringi vaadata. Soovitan seda teistelegi, silmanägemine teravustab ja mõtted on selgemad ja arusaadavamad. Mis tulevik toob eks seda näe? Ma julgen väita, et jään politseitegevust jälgima ja vajadusel ka kritiseerima nii täna kui homme. Ma arvan, et mul lasub selleks lausa kohstus.
Mõistevalt ei saa (soovi, taha …) Te paljustki rääkida, kuid lugedes (korrates) siiski üht eelmist küsimust Pikaro käitumise kohta minevikus, huvitaks see kindlasti veel paljusid inimesi. Koit Pikarost liigub siiski väga palju legende, nende hulgas üsnagi kohutavaid. Või olete Te seda meelt, et “tol ajal” pühendas eesmärk abinõu?
Tahaksin rõhutada just sõna “legende”, kuna 90ndate algus oli parim pinnas nende tekkimiseks. Kindlasti olidki paljud meetodid tollel ajal tunduvalt teistmoodi kui täna aga nendele ei olnudki alternative, isegi seaduste mõttes. Jälitustegevuse seadus tuli alles 90ndate keskel ja palju muud sellist tänapäevast, millega oleme juba vägagi harjunud. Siin ei maksa unustada ka ühte tõsiasja, et kui politsei tegi ainult tööd, siis pättidel oli kõik nendega toimuv elu ja surma küsimus. Enda välja vabandamiseks “kaaslaste ees” võis välja mõelda ikka väga mahlaseid lugusid. Üldiselt julgen väita, et minu tajutu on kõik kirjas ka “Punases elavhõbedas”, kust paljud meetodid kindlasti ei kõlbaks ka tänapäeva.
Kas Kalev Kure mõrv on lahendatud? Sellest pole küll üldse midagi kuulda? Samamoodi kellegi Terje Aru abikaasa Lembit Aru, avalikkuse ees üsna salapärase kadumisloo asjaolud, kust väidetavalt leiti verd jms. Ma ei ole küll nö “CSI-usklik”, kuid kas siiski kriminalistika arenedes on põhimõtteliselt need mõrvad võimalik ka aastaid hiljem lahendada ning süüdlaseid karistada või on need lood (nt see L. Aru kadumine) juba nö kalevi alla pandud ja lõpetatud. Tänan Teid vastuste eest.
Head küsimused. Kahjuks olin Kure mõrva ajal tööl juba Politseikolledžis. On olemas kuriteod,mille toimepanemise ajal selle sooritaja kümneid kordi mängib oma tegevuse läbi enne kui täide viib. Mõlemad need kuriteod kuuluvad kindlasti nende hulka. Eesti Politsei murdis ju tegelikult selle sajandi alguses alles üle selle tehnilise ja kogemusliku piiri, mis võimaldab avastada ka selliseid raskeid kuritegusid nagu Kurg ja Aru. Need kaks lugu on tänaseks päevaks minu teada vähemalt mõlemad “pimedad” ehk avastamata. Kuid see ei tähenda, ma vähemalt loodan, et nad kuksil kalevi all oleksid. Krimka põhimõte on see, et igasugu uute asjaolude ilmnemisel käiakse ka sellised vanemad asjad läbi. Kusjuures Kure lugu pole üldse nii vana, et seda unustada. Jälgin ka ise nende asjade käiku läbi meedia ja ei ole kindlasti lootust kaotanud — juhul muidugi kui nende sooritajad ise maapinnast üleval pool veel eksisteerivad.
Kuuldavasti on filmiseltskond omavahel tülli pööranud. Ehk siis Taska versus kõik teised. Kas see vastab tõele ning millest arusaamatused tekkisid? Tänan.
Filmiseltskond ei ole omavahel tülli pööranud, on teatud hõõrumised ja konfliktid erinevate isiksuste vahel, mis on igas kollektiivis eriti veel kunstilises, möödapääsmatu. Ma arvan, et need arusaamatused ja konfliktid peavad lahendama nende osapooled ise. Kuna ei kuulu ühele ega teisele poolele, siis soovin neile ainult jõudu lahenduste otsimisel. Klatšima ei hakka, pole minu stiil.
Kui paljud nn. allmaailma juhid teiega juhuslikult kokku saades tervitavad ja kes on praeguses Eesti allmaailmas olulisemad isikud?
Üldiselt liigun nendega väga erinevates seltskondades ja ruumis, mistõttu ei mäletagi, millal viimati kedagi sellist nägin. Aga kellega olen isikllikult kokku puutunud, nendega ikka noogutame — ma arvan, et see on normaalne ja viisakas. Eestlased võiksid üldse üksteist rohkem tervitada, siis ehk oleks ka arusaamatusi vähem… Eesti allilma jõujaotus pole eriti viimaste aastate jooksul muutunud. Viimane suurem muutus oligi Kure mõrvamisega seonduv — media on sellest küllaltki üksikasjalikult kirjutanud. Mind teeb ettevaatlilkuks pigem asjaolu, kuidas üha enam räägime meedias erinevatest põgenikest nii lõunast kui idast. Selliste inimeste aeglane imbumine toob varem või hiljem kaasa vahekordade muutuse – ärgem unustagem, et erinevalt 90ndatest on meie piirid nüüd palju laiemad.
Tere, Hr Anvelt! Kui palju Teie meelest töötab meie õigussüsteemis endiseid KGB töötajaid ja miks lastakse neil seda teha? Kas Teie arvamuse kohaselt on võimalik, et õiguskaitseorganid monitoorivad näiteks e-terviselugusid ja digiretsepti süsteeme?
Kui me räägime KGB koosseisulistest töötajatest õiguskaitses, siis arvan, et neid sisuliselt ei ole, kuigi jah, mis siin salata, on mõne inimese nii parteiline kui ka ametialane lähedus selle organisatsiooniga ja selle mittetähelepandavus imestavapanev. Eks ta siis on vajalik kellegile. Ei ole saladus, et nõuka ajal oli mõningatel ametikohtadel töötamise eelduseks (ametlik või mitteametlik) koosseisulisus. Loodan, et aeg annab arutust ja meie rahva vastavasisulised hirmud jäävad kaugesse minevikku. Ega nende hirmudega kaugele ei sõida. Mis puudutab erinevate e-süsteemide monitoorimist, siis arvan, et kui seda tehakse vastavalt kehtivale korrale ja järelvalve all, siis andku minna — kui selle abil näiteks mõni kurikamees või muu tüüp kinni võetakse — loen kasvõi ise neile oma faile ette.:-)
Kas veidi võõristav ei ole Peeter Oja ärapanijalik räuskamine tõsisel teemal? Tema humoorikat rolli ei saa kuidagi tõsiselt võtta …
Ei ole võõristav Oja räuskamine. Vastupidi selles on väga palju seda ajastut, millest film. Noored, suhteliselt hooletud poisid vajasid tihtipeale samasugust kasvupinnast kui nende eakaaslased pättide hulgast. Ja üldse, tasub mõelda laiemalt, kas kõik on must ja valge või hoopis teistes toonides. Samuti arvan, et kui 90ndate alguses oleks ennast karmilt tõsiseks kujundanud — oleks nii mina kui paljud mu eakaaslased kas manalateed astunud või viriseks nurgas üleüldise ülekohtu või ärapanemise teemal.
Sotsidega on liitunud, peale eelmisi valimisi Toompeale, mitmeid ja siit küsimus, kes neist 2011. a. sinna riiki juhtima võiksid asuda? Hiljuti oli päris laialt meedias arutelu teie partei esimehe väljaütlemiste kohta p. ja j.ministrite vääritu teo pärast. Milline on ekspolitseinku seisukoht partei juhi avaldusele riigi valitsejate tegude kohta? Üldjuhul on uute tegijate liitumisega toimunud muudatused, on teil selle aust osa saada?
Minu jaoks jäi nii toona kui ka praegu see avaldus arusaamatuks, just selle tõttu, et vähemalt avalduses ära toodud kirjeldus ei vastanud otseselt püstitatud kvalifikatsioonile. Samas oli see kirjutatud ikkagi kuriteoteatena ja tema ilmumine meediasse oli veelgi kummastavam. Samuti vaatan peale “Markovi riigisaladuselekke” lõpetamist ka selle avaldusele natuke teises valguses ning tähelepaneliku meediatarbijana tahaks küsida, mis sundis ühte või teist ametnikku või poliitikut mingeid otsuseid tegema. Nendele küsimustele puuduvad täna vastused, kuid nendest sõltub usaldus nii ühe kui teise poole suhtes. Kui me räägime aga sellest, kes sotsidega liitunutest võiksid 2011 riiki asuda juhtima, siis arvan, et sotside hulgas on tõsiseltvõetavaid tegelasi küll ja küll. Enamus neist on teinud ka enne poliitikasse tulemist kas era- või avalikussektoris tasemel tööd, omandanud kogemusi ja teadmisi — see on heaks eelduseks. Sama selge on ka see, et 2011 riiki ei juhi sotsid üksinda, vaid koostöös kellegagi. Ma arvan, et see, kellega koos, on tunduvalt tõsisem küsimus, kui, kes sotsidest! Esimesest sõltub vastus ka teisele küsimusele!
On Teil andmeid “poliitku” ja “kaanetüdrukuna” kuulsust kogunud Anna-Maria Galojaniga seotud väidetavate eurorahade suurriisumise uurimise ning kohtuasja kohta? Loo teeb äärmiselt salapäraseks või isegi koomiliseks see, et selle toimumisest on juba väga palju aega möödas ja case ise pole just ilmselt ka teab mis ülikeeruline, kuid aeg läheb — aga mingit otsust või tulemust pole (kuulda olnud) tänini. Galojan esineb aeg-ajalt endiselt siin-seal “arvamusliidrina”, kuid vaatamata sellele nimetab rahvas teda avalikult “vargaplikaks”. Süütuse presumptsioonile viidates, ei saa seda mõistetavalt “ametlikult” veel ilma kohutotsuseta teha, kuid see case jätab avalikkuse silmis küll juba üsna kahtlase mulje. Äkki on Teil mingeid uuemaid andmeid selle kohta? Suur tänu!
Kahjuks pean rahulduma antud asjas samade andmetega, mis iga teine meediatarbija. Kelle huvides see venitamine on — ei ole ka mulle selge aga vahest ehk seetõttu, et pole antud asja väga teraselt jälginud.
Kuhu tuleks pöörduda kui advokaat mängib topeltmängu ja pressib raha välja?
Väga lai küsimus. Kui pressib tõesti välja, ähvardades avaldada mingeid andmeid, vägivallaga hirmutades, siis kindlasti politseisse — ei ole kahtlustki.
Kui aga on tunne, et teeb lihtsalt teile asja “huvitavamaks ja kallimaks”, siis soovitan lihtsalt välja vahetada. Eesti turul on küllalt nii tublisid advokaate kui “õigusemüüjaid”. Ise toetan väga ideed luua avalik andmebaas/foorum advokaatide ja nn õiguskonsultantide võitudest ja kaotustest ning ka nendega seotud probleemidest.
Kuidas on võimalik, et haritud inimesed, olles otsustanud asuda tööle politseis, poliitukna või “narkoennetuses” (või ka mõni muu amet mis eeldab kas otseselt jama ajamist või mille tasuvus ja püsimine sõltub selgelt narkomaania laiast levikust) kaotab igasuguse mõttevõime. Kuidas seletate narkootikumide keelustamist. Millal, kui üldse näte Eestit liitumas normaalsete (normaalsematega siis just antud küsimuses) riikidega nagu Portugal, Šveits, Holland, Tšehhi jne. Kuidas suudate häbitundeta rääkida narkosõja vajalikkusest, edust ja kasulikkusest ühiskonnale?
Kui vaadata Teie ärritunud teemapüstitust, jääb mulje, et narkootikumid on väga olulisel kohal vist Teie elus. Pean teid kurvastama, müüt narkovabadest piirkondadest Euroopas, on kahjuks alusetu. Küll vaadatakse siin ja seal läbi lillede kergemate narkootikumide tarbimisele, kuid selle poliitika eesmärk on luua hea tegevusväli võitluses sünteetiliste ja muu kangema “träni” vastu. Nii, et jõudu võõrutusel!
Tere, Hr Anvelt! Millised on Teie soovitused tulevasele politseinikule, kes soovib Eesti Politseis head karjääri teha? Tulevane politseinik.
Esimene soovitus on jääda iseendaks ja kui endaks jäämine ei lähe kuidagi politseitööga vastuolu, siis on kõik eeldused olemas. Teine soovitus on mitte karjäärikiirusega üle pingutada (nagu ma enda puhul pean konstateerima, kuigi ajad olid teised)! Ei ole õnnetumat inimest, kui hea spetsialist, kes teisi juhtima peab hakkama või vastupidi! Aga üldiselt jõudu, see on hea amet, ja annab endaga ausaks jäädes hea ellujäämiskooli ka muudes valdkondades.
Kuidas kommenteerite, et kümmekond aastat tagasi üüris üks teine tuntud politsenik nimega Klandorf oma eramu Tallinn-Väikses teadlikult bordellile, saades turuhinnast kõrgemat üüri ning teatava “mittehuvi” politsei poolt?
Olen sellel teemal ainult lehest (vist Eesti Ekspress) lugenud ja teadmata üksikasju oma endist kolleegi hukkamõistma ei kiirustaks.Kui aga teoretiseerida, siis muidugi ei ole ka endisele politseinikule selline tegevus kiiduväärt, juhul kui selle tulemusel kogu seda bordumaja lõpuks lukku ei panda.
Kas olete noorena olnud Pühajärve puhkekodus?
Sai vist käidud jah lausa lapsena aga see oli nii ammu, et eriti ei mäleta. Tuleb meelde 30 kraadi pakast ja suusatamine järve jääl.
Hr. Anvelt, Jäljetult on kadunud Heidi Holmutov, Maris(?)Pärnust, Jaak Lõivukene Tartust ja võibolla veel keegi, kellest vaatamata suurele otsimisele ei ole ühtegi “niidiotsa”. Inimesed ei kao ilma mingi jäljeta … Mis on teie arvamus? Kas on vahetatud kogemusi ka teiste riikidega samasuguste juhtumite kohta?
Jällegi on mul väga raske öelda, mida politsei antud asjas teinud on või ei ole, kuna ei tööta politseis juba aastaid. Kuid minu isiklik arvamus on, et ma kõiki neid kadumisi ühte potti ei paneks. Siia võib aga lisada veel mõningaid teadmata kadunuid, kuid kelle omaksed pole lihtsalt sellist meediatähelepanu üles saanud võimendada. Homutova asjaga jõudsin mingil määral ka kokku puutuda, kahjuks polnud tulemusi ei siis ega ka vist ka nüüd. Selliste asjade ilmnemisel tuleb tõele otsa vaadata ja olema valmis selleks, et Eestis võib tegutseda ka sarimõrvar. Kindlasti pole see soov külvata paanikat, kuid asjaolud võivad seda ühe versioonina esile tuua. Eestis on kahjuks selliste asjade uurimiskogemus võrreldes suurriikidega olematu, mistõttu on kiired läbimurded neis asjades vaevalised tulema. Aga loodame parimat. Kui selline tüüp ka kuskil liigub, siis ei tohi unustada, et ta on meie hulgas just seetõttu, et meie pole osanud või tahtnud teda märgata.
Kas Teie poolt ETV Erisaates öeldu (“Tehku ohver asitõenditest foto ja vaadaku vähem CSId”) näitab, et ka Teie arvates on täiesti normaalne, et Eesti Politsei varguste uurimist kuigi tõsiselt ei võta?
Jään oma sõnade juurde ja lisan saates “Ringvaade” öeldule, et küsimus ei ole isegi mitte varguste uurimises, vaid pigem suhtumises inimesesse ja temaga toimunud õnnetusse. Siit tuleneb teine problem, milleks on asitõendite fikseerimine ja nende analüüs. Selge on see, et varguste puhul ei ole otstarbekas kasutada kogu politsei know-how-d, kuid elementaarsete sündmuskohareeglite täitmist võiks nõuda politseis iga ülemus. Sellest jätkuks, et ka selle kuriteoliigi avastamine suureneks.
Kas politsei, piirivalve ja KMA ühendamine on Teie meelest õige otsus? Kuidas Te endise Keskkriminaalpolitsei juhina suhtute selle asutuse likvideerimisse?
Eks seda näitab aeg, kui sellega nagu politseiprefektuuride ühendamisega ei kaasne taas juhtivkooseisu arvu suurendamist. Iseenesest on need sturktuurid juba aastaid üksteist päris kõvasti dubleerinud, eriti aga peale meie ühimnemist Schengeni ruumiga. Natuke häirib mind samuti tagasiminek sõjaväeliste auastmete juurde, kuna mingit lisaväärtust see politsei karjäärimudelile ei andnud, küll ajas asja segaseks mitmete sõjaväeliste auastmesüsteemide tekkimine Eesti jõustruktuurides.
Nimetuse kadumine pole nii oluline kui sisu kadumine. Ka Soomes 50ndatel KRP (Soome KKP) kadus ja, siis tekkis uuesti. Tähtis on arusaam, et igas riigis peab olema organisatsioon – õiguskaitseasutus, kes suvalisel hetkel on võimeline üle võtma suvalise menetluse, seadmata piiriks nii inim- kui materiaaltehnilist ressurssi. Minu isiklik arvamus on, et nii väikse riigi nagu Eesti puhul peaks olema üks kriminaalpolitsei organisatsioon, ja seda vaatamata tema nimele. Samalaadne oli see ka enne Teist Maailmasõda.
Arusaadavalt on politsei suhteliselt suletud süsteem. Aga kas seal ei ole mindud seadusesse sissekirjutatud (isiku)kultuseni, mis asendab efektiivselt toimiva süsteemi? Mõtlen politsei- ja piirivalve seadusesse sisse kirjutatud klauslit § 7, et politseiametnikke valmistab ette sisekaitseline rakenduskõrgkool. Kas ei oleks aeg see raha neelav nišikõrgkool likvideerida ja avada politsei nagu on avatud kaitsevägi kõigile kvalifitseeritud ja kõrgharidust omavatele isikutele? Praeguse seaduse järgi võib teiste koolide lõpetajatele anda olenemata nende kvalifikatsioonist peale eriväljaõppe läbimist kuni vanemkonstaabli auastme sellest tulenevate ametikoha ja palga piirangutega. Kas Teie arvates on niisugune seadus süsteemi arengut takistav?
Kahjuks pean kurvastama, et ka Kaitseväe väljaõppesüsteem pakub sinna erialaohvitserina kõrvalt sisenejatele samuti pirated karjäärivõimalusti. Nagu öeldakse on marssalikepikene taskus ainult sellel sõduril, kes algusest kaitseväelise haridussüsteemi valib. Kõige lihtsam on kõike likvideerida ja pärast halada, mis edasi saab. Ise arvan, et sisekaitseline rakenduskõrgkool peaks enda positsiooni meie haridusturul üle vaatama küll, pakkudes erinevaid väljaõppemooduleid nii kõrvalt sisenejatele, kui ka reaalselt elukestvat õpet politseiametnikele. Ma arvan, et sellel eesmärgil tasuks julgelt kiigata meie põhja- või läänenaabrite tagahoovi.
Mida arvate tänapäeva nn. eurovanglatest? Kas teid ei aja vihale, et tüübid seal rahumeeli päev läbi telekat vaatavad, vanglapoest maiustusi ostavad jne? Vanglat ei karda enam keegi, tegu justkui pioneerilaagriga?
Tervitan kahe käega nn eurovanglaid. Ei ole hullemat kuritegevuse inkubaatorit kui tsoonipõhine kinnipidamissüsteem. Muide ka seal osteti vanglapoest maiustusi aga ainult mõni ostis teistele ja mõni ostis nendega teisi. Haisvamat ja sisseimevamat mädasood pole võimalik välja mõelda. Olen käinud viimasel ajal mitmeid kordi Tartu vanglas ning võin kinnitada, et see pioneerilaager küll ei olnud. Julgen öelda, et karm ja distsiplineeritud koht. Peaasi, et kambakesi koos uusi temasid välja ei mõelda.