Maratoonar JANE SALUMÄE kavatseb kevadel abielluda oma hispaanlasest kallima RAUL MARTINEZ RODRIGUEZiga. Kroonika käis Madridis Janel ja Raulil külas.

#p2v# Kaks aastat tagasi seisis Jane raske valiku ees. Elu Eestis oli täis stressi, suhted kauaaegse elukaaslase Andres Lubjaga segased ja treeningutingimused kehvad. Jane süda tõmbas Hispaania jalgpallikoondise vitaalse füsioterapeudi Rauli poole, kuid sidemete läbiraiumine kodumaaga tundus haprale naisele ülejõukäiva ülesandena.
«See oli raske otsus, aga ma ei kahetse. Võtsin riski, mis õigustas ennast ja nüüd on mu kodu Hispaanias,» sõnab Jane (34).

Elu õigeim otsus
Jane risk sai heldelt tasutud, sest Raul (30) on mees, kellest ta noorpõlves unistas. Neil on 5,2 miljonit krooni maksnud modernne villa Madridi jõuka keskklassi elamurajoonis Los Penas Caleses ja aasta tagasi 2,3 miljoni eest ostetud korter meeletute pidude poolest kuulsal Vahemere saarel Ibizal. Janel on oma mänedzher ja treener ning tänu soodsale kliimale peaaegu aastaringne treenimisvõimalus vabas õhus.

«Olen tagantjärele mõelnud, et astusin tõeliselt julge sammu. Kahju küll, et just selle õige leidmiseks pidi nii kaugele minema, aga ju see oli nii määratud. Ma kahetseksin, kui poleks tulnud,» ütleb Jane.

Jane silmad säravad nagu Hispaania sügispäike ja naeratus kaob tema huultelt haruharva. Need harvad korrad on tingitud tipptunni pöörasest liiklusest Madridi kesklinnas, mille rägastikus Jane tumepruuniks päevitunud käed kindlalt halli Jeep Cherokee rooli keeravad. Ükski märk ei anna tunnistust, et tal on seljataga igapäevane 30 kilomeetri pikkune treeningjooks.

Koduväravas tervitab perenaist kuldne retriiver Maximilian ehk lihtsalt Max, Jane suur lemmik ja igavusepeletaja, kui Raul on komandeeringus. Jane paneb plaadimängijasse Moby viimase albumi ja vajub mugavasse nahktugitooli.

«Tutvus Rauliga on parim asi, mis mu elus seni on juhtunud. Ta on haritud, avara silmaringiga, hoolitsev ja vaimukas,» iseloomustab ta kallimat, kes parasjagu ülikoolis kiropraktika loengul viibib.

Kaheksa kuud ootust
Jane ja Rauli lugu sai alguse 1999. aastal Sierra Nevada treeninglaagris, kus jooksja Sevilla olümpiamängudeks valmistus. Janet piinas valutav selg ning ta palus hispaanlaste arstilt abi.

Raul armus Janesse esimesest silmapilgust, kuid Jane oma tunnetes nii kindel polnud. Ta võttis Rauli hea sõbrana, lobises temaga meeleldi telefonitsi ja vahetas sõnumeid. Raul ootas südamedaami meelemuutust kannatlikult kaheksa kuud. Ta ei surunud Janele oma tundeid peale, vaid lasi lihtsalt ajal voolata.

Janel oli tol ajal probleem jala ja seljaga. Eesti arstid ei osanud naist ravida ja soovitasid tal tippspordist sootuks loobuda. Raul suutis Janet ajutiselt aidata, kuid jooksjat päris terveks ei õnnestunud temalgi tohterdada.

«Ma olin nagu sageli remonti vajav vana auto. Raul putitas mind terveks, sain seejärel mõnda aega joosta ja läksin siis uuesti katki,» muigab Jane. Tegelikult oli lahendus lihtne nagu paljude teistegi keeruliste asjade puhul. Selgus, et Janel on üks jalg pisut lühem ja pikki distantse joostes andis see valusalt tunda. Nüüd kannab maratoonar ühes jalas paksema tallaga jooksukinga.

Jätsid kallimad maha
Kuid tihe lävimine raviseanssidel oli oma töö teinud. Jane tundis ühel hetkel, et Raul on talle midagi enamat kui sõber.
«Ma ei võtnud me suhet algul kuigi tõsiselt. Arvasin, et sellest ei tule midagi välja, kuna meil mõlemal oli elukaaslane. Mina olin Andresega üheksa aastat ühe katuse all elanud ja Raulil oli niisama pikk suhe ühe tüdrukuga. Tõsi küll, nemad olid koos elanud vaid viimase aasta,» lausub Jane.

Jane ja Rauli vaheline tõmme muutus aga üha tugevamaks. Armastus ei tunne piire ning Jane otsustas endise eluga lõpparve teha. Süüdistusi ja solvanguid, mis pärast Andresele lahkumisotsuse teatavaks tegemist õhku paiskusid, meenutab Jane õlgu väristades:

«Olen vist siiani tema suurim vihavaenlane. Inimesed lähevad ju ikka lahku ning hea, kui seda suudetakse teisele haiget tegemata. Mul läks veidi teisiti. Suur armastus, millest mulle oli räägitud, kadus hetkega, Andrese silmis muutusin maailma halvimaks inimeseks. Sain aru, et talitasin õieti, imestasin vaid, kuidas ma nii kaua olin kinniste silmadega elanud.»

Kuigi Jane oli sisimas otsuse teinud, ei läinud uue elulehekülje pööramine hõlpsalt. Jooksja tunnistab, et üksi olles oleks ta murdunud ning rutiinset elurütmi jätkanud. Õnneks aitas alustatu lõpule viia sõbrannade toetus.

«Kui eelneva eluga rahul pole, siis tuleb riskida, sest enam halvemaks minna ei saa,»
leiab Jane.

Usaldab Rauli täielikult
Kõik pööraski paremuse poole. Jane ja Rauli kooselu on harmooniline, haiglane armukadedus ja tülid sinna ei mahu. Raul on Jane sõnul paindlik inimene, nagu ta isegi — nii leitakse alati kompromisslahendus. Kuna algul suhtlesid nad inglise keeles, mis pole kummagi emakeel, tekkis aeg-ajalt valestimõistmist. Jane õppis poole aastaga hispaania keele selgeks ja nüüd saavad kõik jutud räägitud.

«Rauli üliharvad vihahood lahtuvad kiiresti. Mõni teeb kärbsest elevandi — aga milleks olla jäärapea ja tülitseda? Elu tuleb võtta rahulikult, ehk maniana (homme – hisp k) stiilis, nagu siin kombeks,» ütleb Jane.

Kuigi Raul viibib töö tõttu sageli reisidel, usaldab Jane teda täielikult. Ta magab rahulikult ka siis, kui kallim nädalavahetusel sõpradega välja läheb ja alles vastu hommikut koju jõuab. Janelegi meeldib pidutseda, kuid raske füüsilise koormuse tõttu ei jaksa ta öö läbi suitsuses baaris bailata.

«Ma pole naine, kes ei luba meest välja, kui ise ei taha minna. Pigem utsitan teda tagant, sest ma ei taha, et Raul minu pärast oma sõbrad kaotaks. Mulle valmistab vaid muret, et ta tervena koju jõuaks, sest nädalalõppudel sõidab ringi palju parajalt purjus inimesi,» räägib Jane.

Maratoonar peab suhte alustalaks sarnaseid huvisid. Nad mõlemad on seotud spordiga, palju reisinud ja avatud maailmavaatega. Janele sümpatiseerib Rauli abivalmidus ja soov kaasa mõelda. Kui varem ei teadnud Raul kergejõustikust suurt midagi, siis nüüd võib ta selle ala tegijaid une pealt loetleda.

Raske pääs pereringi
Hispaanlased on äärmiselt perekesksed inimesed ja seetõttu on uuel liikmel raske pereringi pääseda. Janel kulus päris palju aega Rauli sugulaste ja sõprade usalduse võitmiseks ning see oli üks raskemaid perioode tema Hispaania elus. Ta meenutab, et üritas koosviibimistelt eemale jääda, sest ei osanud keelt ega söönud mitmeid kohalikke toite.
Tema ilmumist üritustele saatsid kõõrdpilgud ja sosinad.
«Nüüd on mind täielikult omaks võetud. Siin muretsetakse pereliikmete pärast tohutult. Isegi liiga palju muretsetakse ja see oli mulle algul pisut võõrastav,» sõnab Jane.
Jane vanemad on surnud ja ta on harjunud ise hakkama saama. Raulil on õde Mirjam ja vennad, börsimaakler Ruben ja insener Diego. Mirjam on 19aastane, aga talle tehakse ikka veel kõik ette-taha ära. Kui ühel vendadest oli ninaoperatsioon, siis jooksis kogu suguvõsa haiglasse voodiservale tema kätt hoidma.

Mõni aeg tagasi laskus Raul ühele põlvele ja palus Jane kätt. Pulmad plaaniti pidada sel
sügisel, kuid kummagi tiheda töögraafiku tõttu lükkuvad need kevadesse.
«Kui siin abiellutakse, siis on perekond mehe jaoks tähtsaim asi maailmas. Sarved püütakse varem maha joosta,» teab Jane.

«Mina enda pärast ei põe, aga laste pärast tahaks küll abielus olla. Kavatseme teha tavalise pulma ilmaliku registreerimisega ilma suure süldisöömiseta, kuhu kutsume lähedasemad inimesed. Raul on nalja visanud, et peaks ikka suure peo püsti panema, sest siis saab raha kokku ajada. Nimelt on Hispaanias kombeks pulmade puhul noorpaarile raha kinkida.»

Jane ja Raul loodavad oma kodus peatselt pisipõngerja kilkeid kuulda. Selleks aga peab Jane hoogu maha võtma. Praeguse suure treeningukoormuse juures ei tule järelkasvu soetamine kõne alla. Noored ei eelista poissi või tüdrukut, peaasi, et sünniks terve laps. Jane unistab kahest lapsest ja eriti tore, kui tuleksid kaksikud.

Teda ei häiri, et lapsed Hispaanias kasvades rohkem hispaanlasteks kui eestlasteks sirguvad. Piisab, kui nad eesti keelt oskavad ja ema kodumaa kultuurilugu teavad.
«Me üritame, aga ma ei tea… Kardan, et tippsport võib laste saamist mõjutada. Mul oli 1991. aastal kasvaja. Arst ütles tol korral, et peaksin kohe lapse muretsema, aga siis polnud aega. Ma kardan pisut,» sõnab Jane. Ta vajub hetkeks mõttesse ja ütleb siis, et kui muud võimalust pole, tuleb laps adopteerida. Kuid ta pole sellisest variandist kuigi vaimustuses.

Nad on Rauliga tulevase ilmakodaniku nime teemal tuliseid diskussioone pidanud. Raul soovib lapsele mõne eesti nime panna, näiteks Kalev või Aivar. Jane arvates on need hispaanlastele eksootilisena tunduvad nimed aga liialt vanamoodsad.
«Ta tahtis koerale Karu nimeks panna, aga see ei kõla minu jaoks üldse. Pakkusin, et paneks poisile nimeks Gert. Kuid see ei sobi Raulile, tema ainult hispaania keelt rääkiv isa hakkaks seda hääldama kui «kort». Ei tea, eks kui lapsed tulevad, siis on näha,» ütleb Jane.

#p4#Seni aga jagab Jane emalikku hoolitsust kahe aasta vanusele Maxile, kelle Raul talle üksinduse peletamiseks kinkis.

Külvatud suudlused
Max on Jane arvates põnevaim kingitus, mille Raul talle teinud. Lilli ja ehteid ei kinkivat ta kuigi sageli, kuid kallistuste ja ilusate sõnadega külvavat armsama üle hommikust õhtuni.
«Mulle on pisut harjumatu, et mind pidevalt poputatakse. Kuid sellised need temperamentsed hispaania mehed on. Raul küsib vahel, ega ta liiga pealetükkiv ole. Ei ole midagi, naistele ju meeldib, kui neile armastust avaldatakse ja nende eest hoolitsetakse,» muheleb Jane.

Jane ei oska öelda, kummad on paremad armastajad, kas eesti või hispaania mehed, sest tal on kogemus vaid ühe hispaanlasega ja ta loodab, et see jääb ka ainukeseks.
Hispaania pereisadel on tavaks, et pärast päevatööd koju jõudes ei liigutata lillegi. Janel aga on vedanud — Raul remondib, peseb nõusid ja teeb muid koduseid töid. Kui Jane rääkis tema lähedastele, et Raul värvis seina ja pani köögilakke lambid, siis aeti silmad imestusest suureks ja uuriti, kas tegu pole muinasjutuga. Varem olevat Raul kodus olnud laisk kui lohe, kuid kooselu Janega on teda tublisti muutnud. Raul kinnitab, et teeb kõike seda Jane pärast.

#p3#Jane ja Rauli seitsme toa, kolme vannitoa ja nelja rõduga villat käib koristamas koduabiline. Jane teeks seda tööd ise, kuid Raul ei taha, et kallim end liialt vaevaks.
«Et ma liiga laisaks ei muutuks, triigin pesu ja teen süüa. Vahel koristan kah,» lausub Jane.

Sõbrannad  klatšivad
Hispaanlased armastavad süüa ja teevad seda põhiliselt hilisõhtuti. Raul on Jane kokakunstiga rahul ning kui mõnd kohalikku erirooga tahab, siis käib väljas söömas. Madrid on tuntud tormilise ööelu poolest ja põlise linlasena teab Raul seal peaaegu kõiki parimaid baare ja restorane. Tavaliselt tehaksegi pärast õhtusööki sageli hommikuni veniv tiir baarides.

Jane ja Raul sisustavad vaba aega kinos ja näitustel käies ning meeleolukaid pidusid korraldades. Pidutseda siin armastatakse. Õhtu algab salatite, grill-liha ja ohtra veiniga ning jätkub viskikoolaga, mis hispaanlastel kiiresti laulujoru lahti võtab.
Kuigi Janel on Madridis mõned sõbrannad tekkinud, tunneb ta igatsust vanade tuttavate järele. Südamesõbrannad, kellega salajasi muresid ja rõõme jagada, tekivad ju aastatega.

«Siinsed tüdrukud on kummalised. Nendega kahekesi olles on mõnus suhelda, aga pidudel nad justkui pööravad üheskoos ära. Mehed kogunevad ühte ja naised teise nurka, kus hakatakse teisi taga klatšima. Raul on küsinud,  miks ma tüdrukutega eriti ei suhtle, aga mul pole nendega millestki lobiseda. Ma ei räägi rääkimise pärast ja pealegi on klatšimine mulle vastumeelne,» räägib Jane.

Lähiajal kavatsevad Jane ja Raul kodus suured ümberehitustööd ette võtta. Elutuba ühendatakse köögiga ning kaotatakse ära ebavajalikud koridorisopid. Raul tegeleb ka erapraksisega ning tulevikus on plaanis tema kabinetti laiendada. Just Rauli abilisena näeb Jane end pärast spordist loobumist töötamas.

Teine plaan on noortel lähitulevikus veel. Jane ja Raul tahavad ära käia oma Ibiza korteris, kuhu nad pole pärast selle soetamist aasta tagasi veel kordagi jõudnu