«Siia ei tõsta meie oma jalga enam ealeski,» vandusid lõunaeurooplased eluolu ja Eurovisiooni korraldust rikkas Norras.

Õnneks pole 55 aastat vana Eurovisioon ainult lauluvõistlus. Aastast aastasse üsna sama repertuaar ja melutrall. Kappamine proovist pressikale, esitluspidudelt järelpidudele. Aina tohutumaks paisuv rahvamurd. Aga igal aastal uus korraldajamaa ja pealinn... Omaette huvitav on võrrelda, kes kuidas selle suurürituse korraldamisega hakkama saab, kogu Euroopa tirtsudeparve vastuvõtmisega toime tuleb. Millise mulje endast rahvana jätab, millist kasu sest peost oma riigile mainekujunduslikult lõikab.
Oslo näol oli hea võimalus vaadata, kuidas pärast kõiki neid «arengumaid» lõunast ja idast saab korraldusega hakkama lõpuks jälle üks jõukas põhjala heaolukants. Säästlikult, et mitte öelda koonerlikult. Igal sammul oli tunda: ega raha ole raisata ehk kes kopikat ei korja, see rublat ei näe.
 
Liiga suured ootused
Esimeste päevadega kukkus klirinal kokku illusioon: küll me, eestlased, oleme ikka norralastega sarnased! Oma külalislahkuselt, julgen loota, kuulume me ikka pigem veel venelaste ja kreeklaste kanti. Vanast rasvast. Ehk ehmataski peegelpilt: vaat mis juhtub ühe põlise orjarahvaga sajandipikkuse priiusepõlve peale! Eks vabas Eestiski korja igaüks mammonat oma tagumiku alla. Rääkimata igaks juhuks suletusest võõraste suhtes. Erinevalt lõunamaa Eurovisioonidest, kus kohalikega on lihtne igal sammul jutu peale saada, tundus üsna ilmvõimatu norra viisakast naeratusest läbi murda. Norralastega peab ilmselt tõesti koos viis päeva kuus puuda soola ära sööma, enne kui nad sind omaks võtavad.
 
Pidu kui näljahäda
Nojah. See oli ju ette teada, et ka eestlastel tuleb end jõukas Norras tunda vaese sugulasena. Kõik hinnad mitu korda kallimad. Aga...
#end#
Ametlikul avapeol kohtasin  esimesena Tarmo Krimmi. Eesti meest, kes Tallinna-aastast peale käinud igal aastal Eurovisioonil oma nõu ja jõuga aina uute maade korraldustiimidele abiks. Eeldasin, et pärast kõiki neid Lõuna- ja Ida-Euroopa mañana-maid, peaks tal Oslos olema lihtsam - töökorraldus tiksuma nagu kellavärk. «Nojah,» muheles Krimm. «Neil on siin omad probleemid. Külalislahkusega. Või õigemini meil nende arusaamisega külalislahkusest.» Ma ei saanud pihta. «Vaata siin natuke ringi, ela sisse, küll näed,» kostis Krimm.
Punase vaibaga avapidu peeti Norra auks ja uhkuseks peetud Oslo raekojas. Just seal jagatakse igal aastal välja Nobeli rahupreemia. Viimati sai selle au pihku Barack Obama. Aga asja sellest, et sama õhku on hinganud USA president ise, kui kõht pärast pikka päeva tühi ja kurk kuivab. Ka jäi sünget tootmisangaari meenutav raekoda Euroopa tirtsuparvele ilmselgelt kitsaks. (Eelmisel õhtul oli väike tubli Gruusia saanud oma esitluspeoks rentida Oslo uue hiiglasliku ooperimaja. Ja Gruusia külalislahkuses jagatud söök ja jook laudadelt ei lõppenud.)
Oslo avapidu aga meenutas suurt näljahäda. Kes end liiga kauaks punasele vaibale suhtlema, intervjuusid tegema unustas - see ilma jäi. Hale oli vaadata, kuidas teist nädalat soolaste hindadega Oslos nälja käes vaevelnud vaesed Eesti laulupoisid ahmisid vaagnatelt aplalt viimseid kanakoivakesi ning koukisid kurgi- ja porgandiviilude kuhilast välja üksildasi lihapalle.
Veepudeleid laudadele laotada ei raatsitud. Veini valati baarirenni tagant jaopärast. Neile, kes olid märganud tühjaks saanud pokaali enda ligi hoida. Pruugitud klaasid kanti lauanurkadelt saksa korralikkusega kähku ära. Puhtaid juurde ei toodud. Nii haarati hädaga taaskasutusse juba pruugitud pokaale. Au ja häbita. Tormijooksuga neid kandikutele kokku krabavate ettekandjate vahelt. Aga kui baarmännid nägid, et see ei aita, lasti käiku säästuplaan B. Vein kuulutati lõppenuks ja klaasidesse hakati jaopärast solksutama - õuna-spritzerit ehk limonaadi! Nii oli peo lõpp lühike.
 
Väike laevareis
Nõukaajast tuttava absurdi heaoluühiskonna-varianti kogesime ajakirjanikele ja fännidele korraldatud Oslo linnaekskursioonil. Kolm bussitäit eurovarblasi litsuti hakatuseks laevukesse, mis lõpuks täislastis õõtsus kui põgenikepaat suure sõja ajal. Norra giid, reibas vanadaam, kilkas laevalaelt alla, et tema käis eile juba esimest korda meres suplemas. «Prrr!» häälitses selle peale valdavalt türgi ja kreeka mehemürakate seltskond. Seejärel tutvustas daam päevakava: merele, siis Nobeli rahumuuseumisse, edasi ooperiteatrisse ja lõpuks mägikohvikusse. «Ja seal... ootab teid kõiki ees - very nice cup of coffee and peace of cake!»
«So nice of you!» plaksutasid juba norra külalislahkust piisavalt kogenud lõunamaalased irooniliselt.
Rahumuuseumi ja ooperiteatri vahel bussis kiitis teine, noorem norralanna, et tema töötab ühtlasi giidina ka Norra suurimas šokolaadivabrikus Freya. «Väga tulus ettevõtte! Millised kasumid! Saate maitsta.»
Esimene lihtsameelne sirutas peo terve pulga järele. Giid vajutas aga ta peopesa lahti, ning poetas igaühele tuutust ühe pisikese šokolaadinööbi. Ja vadistas edasi: «Millised kasumid...!» Ja küsis õndsalt nagu õpetajanna lastelt: «No, oli ju maitsev!» Türgi ja Kreeka mehemürakad plaksutasid veel mõrumate nägudega. Giid aga lubas jälle: kohe saate kohvi ja kooki...
Lõpuks tõotatud mäele roninud, ootas sealses kohvikus tõesti alla Oslole avanev miljonivaade. Ja tühjad lauad. Rohkem kui sajapealist seltskonda sibas teenindama neli kohkunud ettekandjat.
Kes said lauale tühjad kruusid, kes taldrikud. Kooke ei kusagil.
«Komm hier!» hõikusid kärsitud sakslased me kõrval. Nemad said oma kohvisolksu kätte. Aga ei suhkrulusikaid. Naerdes tegime siis vahetuskaupa: «Meie teile lusika, teie meile taldriku.» Lubatud kooke ikka veel ei kusagil. Kuni siis said need õnnelikud, kel taldrik ees, sellele tolksti lihapiruka. Temperamentsemad türklased käisid juba vihast lõkendavate nägudega trotuaaril edasi-tagasi ringi. Üks lohakas ettekandja unustas pirukavaagna baariletile. See tühjendati tormijooksuga iseteeninduse printsiibil. Kaks kolmandikku varblasi ikka ilma. Juba olid ka kreeklased seda nägu, et veel hetk ning pirrud löövad kahest otsast lõkendama. Panevad selle koha plahvatama ja põlema nagu mõne Ateena pangamaja. Õnneks hakkas enne Norra ahjust keeksitükke tulema. Neidki ei jätkunud kõigile...
Bussis tagasi, uuris giid ikka-olen-rõõmus-reipusega: «No kas polnud tore kohvik ja maitsvad koogid!» Ja lisas seepeale klassijuhatajalikul toonil: «Meie imetore reis hakkab lõpule jõudma. Aga enne keegi siit bussist ei välju, kui kõik on selgeks õppinud, kuidas norra keeles tänada. Seda võib teil edaspidi vaja minna: «Tusen tack!» Ja nüüd kõik kooris...»
Aga see polnud veel kõik. Lõpuks kiitis giid: «Muide, mu abikaasal on siin lähedal maitsev pitsarestoran. Kel kõhud tühjaks jäid, soovitan läbi astuda, visiitkaardid saate väljudes minu käest...»
«Tusen tack,» urises türgi-saksa jõmmide ühendkoor. (Lahke norra naine ei teinud teist nägugi.) Kujutan ette, kuidas igaüks kogu sellest lõunamaade hordist koju naastes jagab muljeid oma emale ja suurele suguvõsale. Ja hoiatab: «Sellele kitsile maale me jalga enam ei tõsta!»
Me, eestlased, loobusime ka lahkelt pakutud pitsarestoranist ning otsisime üles taskukohasema, türgi kebabi koha. Üks paberisse keeratud «nässakas» veepudeliga maksis seal 130 Norra krooni, ehk siis Eesti rahas topelt. See-eest aga rammus söögikord kogu ööpäevaks.
Vägisi tuli meelde Ukraina korraldusaasta, Kiiev 2006 värskelt, vaeselt pärast oranži revolutsiooni. Eks juhtus neilgi möödaarvestusi. Pidulauaga olid nad riigi püksirihma kõvasti pingutanud. Ja avapeol langes taevasse tulistatud ilutulestik tahmana alla laudadele, muutes söögikõlbmatuks kõik delikatessid. Aga ei häda! Ukrainlased olid varunud Euroopa tirtsuparvele pelmeene, mis siis kähku potti ja näljastele külalistele nina alla pisteti. Euroopa sõi ja kiitis. Kõhud täis ja meel hea. Rääkimata tõelisest «Potjomkini külast» mullu Suur-Moskvas, kus vodkat valati ämbritest ja kalamarja sai igaüks tõsta kulbiga. (Olgu öeldud, et ajakirjanikul selle traali-vaali jooksu peale õhtuks enam isu suurt polegi. Aga see, et liuad-lauad külalislahkelt sul kõrval ootel, tekitab tunde, et oled sellele maale oodatud.)
Otsekui paradoksina Norra põhjamaisele külalislahkusele oli kõige külluslikumad kingikotid ajakirjanikele ja fännidele komplekteerinud ka tänavu ikka Kreeka! Nemad olid lasknud valmistada igale Oslosse saabunud delegaadile eraldi spetsiaalse paberist kandekotikese. Lisaks pontsakale singlikarbile ja muule kribu-krabule leidis igaüks sellest ka Kreeka laulu «Opa» kirjaga suusamütsi. Algul võttis suu muigele: Euroopa Liit muudkui laenab raha, et Kreekale lõplik pankrott kaela ei sajaks, nemad aga - vastavad külalislahkusega, võtavad koovad kogu Euroopale mütsikesi. Need aga kulusid Oslo jahedates öödes teed koju otsides marjaks ära!
 
Norralast andis
tikutulega otsida
Olin kuulnud, et Oslo hotellides-restoranides teenindavad rootslased. Nemad käivad seal palka teenimas, nagu eestlased Soomes. Ei häda sellest! Pentsikuks kujunes olukord, kui ekvaatorilt pärit taksojuht kukkus vaidlema türgi verd liikluskorraldajaga, kus tohib parkida. Kumbki «oma» norra keeles, teineteisest aru saamata. Nii et lõpuks, et mitte finaalkontserdile hiljaks jääda, tuli mul vahele röögatada: «I want to go out. Now!»
Hotelli koristajad olid peenikesed sihvaka kondiga kaunitarid, nagu naissprinterid Jamaikalt. Töö kiire ja korralik. Pärast vahetuse lõppu nägin neid lahkumas, jalas põlvini gladiaatori-rihmikud. Eestis maksaks selline trendikaup hingehinda. Ka koristaja palk on Norras korralik.
 
Norras Jugoslaavia
ajalugu korjamas
Uurimaks väljaspool Eurovisiooni tingel-tangelit toimuvat, asutasin end hotellis jutu peale öösel retseptsioonis valvet pidanud mehega. Algul noogutas ta, et on põline oslolane. Aga veerand tunni pärast tunnistas, et tegelikult - albaanlane. Elanud-töötanud New Yorgis ning jäänud lõpuks perega peatuma Oslos. Rääkisime. Tema oma kodumaast ning endiste Jugoslaavia riikide ajaloost, erinevustest, mina talle Eesti ajaloost ja naabritest. Oma kaks tundi. Ja huvitav oli. Kui poolfinaali ööst hotelli jõudsin, võttis ta mind vastu kiitusega - et ta vaatas, ja talle meeldis Eesti laul. Nagu mina nüüd ka teise pilguga Albaania oma.
Selles Eurovisiooni põhiväärtus ongi, et suheldes-tutvudes õpid tundma ja hakkad märkama ka neid rahvaid, keda Eestis naljalt ei kohta.
Ka oma vana eelarvamuse Iisraeli suhtes pesin Oslos maha. Sain-jäin pikemalt jutu peale oma elu esimese iisraellasega, näitlejannaga Tel Avivist, kes oli eurolaulu-tsirkusel kohal esimest korda, oma ajakirjanikust boyfriendi saatjana.
Juba jõudis tekkida tunne - kus siis norralased ise on? Ju elavad rahus ja rikkuses üle suure maa, kus ilusat loodust ja muidugi naftaraha käes.
Muidugi pole Norra Eurovisiooni järele nii hull kui naaber Rootsi. Norra lehed vahendasid: see, et Rootsi esimest korda Eurovisiooni ajaloos finaali ei jõudnud, oli rootslastele veel suurem fiasko ja riiklik katastroof kui see, et nende hokimeeskond hiljuti mõttetult Valgevenelt pähe sai!
Kebabi-öös kohatud Norra rahvuspüha puhul vintis pereisa ei arvanud üle Oslo laotunud euro-tsirkusest midagi. Kuulnud, et oleme Eestist, kiitis ta Flora meeskonnast Norrasse mängima jõudnud eesti jalgpallurit: «Kõige andekam, keda siinmail nähtud!»
Ajalehtedest oli lugeda, et Oslo haipis küll oma lauljat Didrikit, aga samas, teist korda nad eurotirtsude parve oma õuele sööma ei taha.
Teada oli, et Oslo Eurovisiooni-projekt jääb igal juhul miinustesse. Nii vähe rahvast pole peaproovides varem nähtud. Esimene poolfinaal läks pooltühjale, teine hõredale saalile. Soolased piletihinnad. Nad ise vabandasid, et Islandi vulkaan tegi oma töö...
Peamise võidu sai Norra kätte. Rootsi üle. Nagu rääkis üks kohalik: «Teate ju küll. Nemad on alati olnud suur vend ja meie kui väikevend nende kõrval. Erinevalt neist, ega Eurovisiooni lauluvõistlus Norras kedagi nii väga huvita ega vaimustagi. Igal aastal on üks eesmärk - hea, kui Norral õnnestuks Rootsile ära teha...»
Norrale läks eurolauluvõistluse «püha õhtusöömaaeg» maksma 200 miljonit Norra krooni (Eesti kroonides korruta kahega!). Eelmisel aastal käristas Suur-Moskva välja aga täpselt poole võrra suurema summa...
Muide, omamoodi märk tänavuse laulupeo viletsusest oli see, et Oslosse jättis tulemata Filipp Kirkorov. Aastast aastast on Vene popitsaar olnud Eurovisiooni-paraadil kohal nagu viis kopikat. Nagu koomiksitegelane, ilmutades end ikka seal ja võttes manti hetkedest, kus rohkem kuulsusi ja kaameraid kohal. Nagu baromeeter, kelle järgi saab ühe või teise eurohetke VIP-vägevust mõõta.
Oslos püsis lootus, et äkki ilmutab mees end finaaliöös. Aga ei. Kirkorov jättis targu Oslosse ilmumata. Ilmselt olid tal luurajad väljas. Andsid tsaarile aegsasti märku, et siin pole suurt kedagi ega midagi, kelle taustal poseerida. Kui avapeol anti ainult jaopärast kurki ja porgandit närida....
 
Lõpp hea ehk nelja sorti Wursti
Harjub kõigega. Igal maal, selle maa reeglite järgi. Nädala edenedes puutusime kokku ka Oslo ja norrakate päikselisema poolega. Linn on armas, mitte nii võimas kui Skandinaavia kuningate põlispealinnad Kopenhaagen ja Stockholm, aga inimlikult hoomatavam ja kompaktsem.
Ja lõpuks, finaali tribüünil sattusin istuma kõrvuti Oslo naiste viisikuga stiilis 'seks ja linn', kes tähistasid seal neist ühe sünnipäeva. Juba ette meeleolus ja seega vabamad suhtlema, nagu meie, eestlasedki. Teisel käel istus nooruke moskvalanna oma ukraina poiss-sõbraga. Nii moodustus mõnus rahvusvaheline seltskond, milles eurolauluvõistluse võlu ongi.
Enne ärasõitu kohtusime intervjuuks Oslo uues uhkes ooperiteatris töötava endise Estonia teatri grimmikunstniku Tiiu Luhtiga. Naine naeratas enam kui Eestis paar aastat tagasi. Lugu sellest, kui hea on eestlasel Oslos elada, loe järgmisest Kroonikast.
Last but not least: lõpupidu Oslos oli juba külluslikum, pakuti koguni nelja sorti vorsti. Ja see otsa ei lõppenud...