Otiga hinges

Ma ei oska mõõta Ott Arderi osakaalu Eesti kultuuris — see pole küll mõõtmatu, kuid on mittemõõdetav. Tema puhul ei saa kõnelda kooliõpiku laadis, et sellel või teisel aastal avaldas ta luulekogu või muu teose, mis osutus nii- või naapidi murranguliseks ja teedrajavaks.

Oti tõusmist Eesti luulesse varjutas tema noorpõlvesõbra Jüri Üdi ere täht. Tolleaegsetes kitsastes avaldamisoludes tavatsesid toimetajad üsna mitmetele luulessepürgijatele heita ette Üdi epigooniks olemist, oskamata või tahtmata näha, et uutmoodi valusmänglev sõna sünnib suuresti tollase sõpruskonna ühisvaimust. Nii nagu teised napsasid luuletunnet Jussilt, nii noppis Juss tajumisterasid teistelt. Üdist sai lipp, Arder jäi vardaks. Noid vardaid ja vardaaluse naelu oli teisigi.

Sõpruskond hajus, Üdist sai Viiding, Ott jäi aga muutumatult Otiks. Ta kandis kogu elu just neid väärtusi ja hoiakuid, mis meie nooruses välja kujunesid, tahtmata või suutmata õigupoolest kunagi hakata elama argist täiskasvanuelu. Lipp ei lehvinud, kuid varras oli püsti. Eesti oli saanud endale poeedi.

Igaüks laulab nagu nokk loodud. Oti laul on ikka olnud kena kuulata, selles on parajalt ilu, vaimukat vigurit ja sekka ka tõsisemaid, kurvemaid noote. Ta ei röökinud vihavimmas, ei kähisenud maailmavalus, ei poosetanud laulu kui postmodernistliku projektiga. Ta laulis kuulajale kuulajat austades ja armastades, tahtmata kellegi kõrvadele haiget teha. Selles mõttes on tema luulel tugev eetiline, kristlik aluspõhi. Nüüdseks on juba ammu suureks kasvanud need inimesed, kellele loeti salme Oti esimestest lasteraamatutest, mis ilmusid kõik Priit Pärna piltidega. Paljudele salmidele tegi Rein Rannap viisid ja koos viisijuppidega on meie teadvusesoppidesse settinud ka lastelaulude sõnad.

Rääkimata sadadest laulutekstidest. Me kuuleme Oti sõnu iga päev. Me kasutame neidsamu kujundeid, paradokse ja ühendusi, mida on eesti keelest välja sõelunud ja ergastanud Ott, me kõik oleme hakanud maailma tunnetama natuke teistmoodi kui me tunnetaks teda juhul kui Otti poleks siin ilmas olnud. See kõlab küll väga pateetiliselt, aga on paganama õige — killuke Otti on pugenud meie kõikide keelde ja meelde. Seda suudavad vähesed keelekorraldajad, filosoofid või pärjatud poeedid. Otti on tõesti justkui nimetu rahvalaulik, nagu Rein Veidemann oma järelhüüdes kirjutas.

Ott on tegelenud ka tõlkimisega. Esimesena tuleb meelde Kozma Prutkov, paroodiline libapoeet, kelle värsse ja traktaate Ott eesti keelde ümber pani. Nõukogude ajal omas Prutkovi avaldamine poliitilist allteksti ja see polnud ka Eestis hõlbus. Koos Mati Sirkliga pani Ott eesti keelde hulga rootsi legendaarse Bellmani laule, milledest osa sai etenduseks “Verinoor plika ja pilgeni klaas”. Kaalukaimaks tõlketööks kujunes aga Venjamin Jerofejevi kultusteose “Moskva-Petuschki” eestindamine. Tõsi, Otti kui tõlkijat tuli toimetajatel kõvasti vaos hoida, sest tema enese poeediloomus kippus vahel autoritruuduse arvel esile kippuma.

Lihtne pole ka kõnelda Otist kui inimesest. Ta ei tõmmanud eneses piiri enese kui luuletaja ja enese kui mitteluuletaja, argise inimese vahel. Ise tavatses ta vahel enese kohta ütelda, et poeet ei tööta kunagi, sest poeet töötab alati. Nii ta viibiski pidevalt korraga kahes reaalsuses, luule- ja pärisilmas.

Seejuures oskas ja suutis Ott olla oma sõpradele väga hea kaaslane. Ta armastas seltsi, sujuvat jutuvoogu ja mõnusat napsi. Aastaid oli Ott paljudele sõpradele selleks kaitseingliks, kelle tiiva alla sai varju pugeda, kui midagi läks elus kehvasti või niisama hinges kriipis. Ott pühkis sõprade mured justkui iseenesest olematuiks. Ott ühendas inimesi. Tema kaudu, aga tihti ka just tema juures said kokku väga erinevad inimesed — sündis üksteise mõistmise ja hingelise avatuse ime.

Ega kõik ka roosiline olnud. Boheemliku eluviisiga käib kaasas alkohol, see raisk tekitab aga ajapikku sõltuvuse, võtab võimust. Tema võimust vabanemiseks tuleb ennast osadeks lahti kiskuda ning enamus endast minema visata. Ott üritas, aga ei suutnud. Nii tuligi viimastel aastatel ette ka seda, et vana hea Ott oli tõre nii enda kui kogu maailma vastu. Kuni…
Ma ei ütle — vara.
Ma ei ütle — hilja.
Ma ütlen, mis kipitab — ma tunnen Otist puudust.
Ma tean, et meid on palju.

26. veebruaril oleks luuletaja ja lastekirjanik Ott Arder saanud 55. aastaseks. Eesti pillimehed, kes on oma loomingus kasutanud Ott Arderi tekste, korraldavad Tallinnas Rock Cafes 28. veebruaril heategevusliku kontserdi. Kontserdist saadav tulu läheb Jaan Poska maja taastamiseks.