Nädala pärast Bakuusse Eurovisioonile startiv Ott Lepland ei taha end mõõta skaalal pühamees–paha poiss, ei Koit Toome ega Tanel Padar. «Parem üritaks ikka olla mina ise!»
Kärdla laulupealinnaks laulnud Ott – kes oma 25. sünnipäeva tähistab nüüd Eesti saadikuna Bakuus! – püsib telepildist meeles ujeda muster-lapselapsena oma vahva hiiu vanaema kõrvalt. Tema lähedasemad sõbrad teavad rääkida ka Otist, kes omade seas pidudel on lihtsalt lahe ja muhe. Lavalt me pole seda veel vist näinud. Miks?
Su mänedžer Danel Pandre ütles, et tehke lõpuks ometi Otist üks sügav intervjuu – ta polevatki sellist veel sinust lugenud…!?
Sügav… Ei, mina sain lihtsalt e-kirja, et nüüd on niimoodi, et me saame Baltikalt kätte esinemisriided Bakuusse ja võiks rääkida…
Pintsakust?
Kas just pintsakust. Aga laiemalt ettevalmistustest…
«Pakib Bakuusse kohvreid.» On’s pakitud või vähemalt nimekiri paberil – mis veel teha, mis kaasa?
Kohver on veel pakkimata, aga list on tehtud. Ja komplektid, nii lava kui vaba aja omad, on koos… (Paus.) Mis see «sügavus» siis oleks, mis sa sooviks – naistest, alkoholist, suitsetamisest? Millest?
Sobib. Võtame lähteks kas või «Kuula» – oled oma suhetes tundnud, et sina räägid, aga sind ei kuulata?
Soovid, et räägin, kuidas see lugu sündis? Või üldisemalt – miks ei kuulata?
Rääkijaid on palju, aga katsu sa endale head kuulajat leida…
Nojah… Eks see lugu räägib nagu, et… Väikestest detailidest elus meie ümber, mis on väga olulised, aga mis meie tänapäeva kiires elutempos jäävad… Kahe silma vahele.
{poolik}
Seda ma mõtlengi, et kuis oled sina seda omal nahal tundnud?
Sa mõtled eraeluliselt näiteid selle kohta või? Ohh… prr! Ma ei tea, üldjuhul on ikkagi, et kui ma olen midagi rääkinud, siis keegi on ikka nagu kuulanud.
See ei ole sind valusalt puudutanud, et sa räägid ja ei mõisteta?
Eraeluliselt või...?
Jah, kas või seda, kuidas mõni ajakirjanik on olnud taipamatult loll?
Ei, no mitte seda… Noh, põhh… No üldiselt eks ma olen, mida aeg edasi, seda rohkem suutnud end mõistetavaks teha. Aga eks algusaastatel võib-olla küll, jah, kui ma olin ise veel noor ja roheline… Eks veel praegugi, aga paar aastat tagasi olin muusikabisnises veel rohelisem, äsja superstaarisaatega «maalt välja tulnud», siis sageli tekkis küll paar situatsiooni…
Aga puht oma eluliselt?
Eeh, las ma mõtlen… Puhta eluliselt? (Paus.) Üldiselt ma olen ikkagi suutnud ennast alati eraelus nagu kehtestada. Asjades, mis mind on puudutanud, olen oma sõna sekka öelnud. Ja inimesed on kuulanud ka. Õige asi on ikka see, kui teed seda, mis sulle endale meeldib.
Sa kaldud ikka sinna muusikasse. On sind päris oma elus piisavalt kuulatud-mõistetud?
(Paus.) ON. Ma ei saa öelda, et ei oleks. Nii eraeluliselt kui ka…
Eurovisioon, Aserbaidžaan ja Bakuu – mida varem teadsid ja mida nüüd oled juurde uurinud?
Eks minagi enne Eesti Laulu võitu teadsin vaid riiki ja pealinna nime. Põhja-Euroopale võib see tunduda endine Nõukogude Liidu vabariik, mis ei ole majanduslikult nii heal järjel, kolmanda maailma riik. Aga astudes eurokarussellile, olen ennast kurssi viinud. Ja saanud teada, et tegemist on äärmiselt rikka riigiga, Et tegu on äärmiselt rikka naftariigiga, kus ainuüksi pealinnas Bakuus elab üle kahe miljoni inimese…
Oled välja vaadanud huviväärsused, mida peaks seal kindlasti nägema?
Nägin Bakuu kohta üht toredat dokfilmi, mis tehtud just Eurovisiooni puhuks ja mis tutvustabki, kuhu seal minna ja mida teha. See on äärmiselt kiiresti arenev, modernne suurlinn, kus tõesti «iga päev valmib üks tipptasemel uus kõrghoone».
Oled sa meie Eurovisiooni veteranidelt uurinud, mida tasuks seal kindlasti mitte tegemata jätta?
Rääkisin sellest pikalt härra Dave Bentoniga. Küsisin, kuidas neil tookord seal Kopenhaagenis oli, kui palju ta välisajakirjanikele intervjuusid andis. Tema ütles, et kõige tähtsam on olla tolerantne – mitte jätta endast ülbet ja ennasttäis muljet, et pigem olla selline tore poiss. Ja et tegelikult tasub seal kohapeal võtta kogu seda kogemust kui oma elu kaht kõige paremat nädalat. Peaasi, et artist ise tunneks end kogu selle melu ja tähelepanu keskel mugavalt.
See tähendab, et keskendu otsustavaks kolmeks lavaminutiks mitte hotellitoas, vaid vabalt kogu seda melu nautides?
Absoluutselt.
Ja saa konkurentsi painest vabaks just teiste omasugustega suheldes?
Just, jah. Nagu Benton ütles – seal tuleb iseendaga läbi saada, olla iseenda kõige parem sõber.
Aga tarka nõu meie teiselt eurosangarilt Tanel Padarilt? Räägitakse, et panete heade semudena tihti koos pidu, mõnuga ja unustuseni?
(Muheleb.) Taneliga me pole konkreetselt Eurovisiooni teemast rääkinud.
Pidu-semud olete?
Ei, no koos on muidugi pidu peetud. Tanel on äärmiselt tore peokaaslane. Eks ikka, seda enam, et me oleme ju sama produktsioonifirma all – Crunch Industry, eks ole…
Tanelil on peokaaslasi kindlasti valida, järelikult peab ta sinust lugu rohkem kui niisama firmakaaslasest?
Eeh, noh... Mina pean ka Tanelist väga lugu. Ta on selline äärmiselt… Lõbus inimene. Temaga igav juba ei hakka.
Jah?
Aga no Eurovisiooni teemal me temaga rääkima nagu ei ole hakanud. Ma ei tea… Ei ole kuidagi nagu jutuks tulnud. Muusikast oleme temaga palju rääkinud – kuidas tema repertuaar on sündinud ja minu laulud.
Muusikainimestena on meil palju ühist. Tanel sõidab kaks päeva enne minu poolfinaali Bakuusse järele, eks siis jõuame ka sellest rääkida.
Räägitakse, et juba kaob Ottki vahel päevadeks salapäraselt ära, ei vasta lepitud telefonikõnedele – nagu meie vana kooli mees Tanel Padar?
Ära… Noh, kas Tanel… Minu teada ei ole Tanelil ära jäänud ühtegi kontserti või esinemist.
Ehk siis mõni intervjuu või muu vähem tähtis asi?
Ära nüüd… see ei ole päris kindlasti nii.
Vastupidi, ma mõtlengi, et «häid poisse» rokib Eesti laval küllaga, aga tõeliselt «pahasid» annab oodata…
No ma ei tahaks ennast liigitada ei «heaks» ega «pahaks» poisiks…
Mõtlen heas mõttes seda rockstaari arrogantsi…
No «staare» Eestis ju pole. Õnneks ka mitte seda «arrogantsi». Minu meelest on see üks jubedamaid asju, mis ühel inimesel võib küljes olla – kui ta on ülbe…
On ju kaks ise asja – see, mis ta on lähedaste ja sõpradega, ja see, mis ta on rokkarina avaliku huvi huvides...
Mina ei oska tõesti siin vahet teha – see, mis ma suhtlen sõprade ja sugulastega, on samamoodi, mis võõrastega avalikult. Ma ei mäleta küll enda puhul ühtegi sellist olukorda, et oleksin olnud ülbe. Minu jaoks on hästi oluline ka see mulje, mis minust võõrastele jääb…
Aga see paha-poisi-jutt… Mingisu-gust suurt «ärakadumist» pole mul olnud… Seda küll, et boheemlasena olen ma suht hajameelne hilinema proovidesse või intervjuudele.
Ei ühtegi pohmelli-esmaspäeva?
Eh, (naerab) pohmelli-esmaspäevi on ka olnud… Aga siis ma olen helistanud ja andnud teada, et jõuan hiljem, et täna vist ei mängi välja…
Need, kes on näinud sind filmis «Vasaku jala reede» mängimas, kiidavad, et Ott on seal eriti lahe, möllab muheda huumoriga. Kõik see, mida sinus lauljana laval pole veel nähtud… Miks, mis vahet?
Noh, filmis oli hoopis teine… Tegelaskuju, kes stsenaariumis ette antud.
Tüüp, kes läheb kõigi ja kõigega kaasa, on lahe ja mõnus – nagu su lähedaste sõnul peomeeleolus Ott Leplandki! See külg sinust, mida avalikkus veel pole näinud?
Einoh, seal avanes see minus täitsa juhuslikult. Imestasin ise ka, kust nad tulid selle peale, et mind filmi mängima kutsuda. Üks režissööridest, Arun Tamm, ütles, et neile oli meelde jäänud, kuidas ma kokka mängisin – promoklipist meie suvetuurile koos Tanel Padari ja Jan Uuspõlluga. See klipp olnud vürtsitatud neile sobiva musta huumoriga. See sobis neile.
Ja mis mulle meeldis – nad andsid mulle selles filmis ruumi ise improviseerida, ei pidanud üles ütlema neid lauseid, mis stsenaariumis kirjas.
Miks sa lauljana laval kardad, või ennast nii vabalt ja mugavalt ei tunne?
Eeh… Raske öelda. Ma ei ütleks, et ma tunnen end ebamugavalt. Kindlasti lava ma ei karda.
No ei tule ju sul silmside kaameraga (televaatajaga) kergelt, rääkimata flirdist?
Ma ise nii ei tunne. Sulle on jäänud sihukene mulje. Ja ilmselt sa pole ainukene inimene, kellele… Filmis oli lihtsam – seal sain ma vabalt mängida tegelast, kes ma päriselus tegelikult ei ole.
Su konkurent ja toakaaslane superstaarisaatest Marten Kuningas kiitis, et sinus on palju enamat, nii sügavat kui ka lahedat, kui see, mis sa kaamera ees välja näitad...
Kuidas ma ütlen… See, mu oma muusika, mis ma teen, pole ju teatraalne, pigem ikka tõsisem ja mõtlikum. Kas või see «Kuula». Kas nende laulude juurde sobiks teatrit teha või lausa lolli mängida…?
Lapsena televisioonis «Seitsmes vapras» – ei mingit probleemi, suu rõõmsalt kõrvuni peas. Mis sulle hiljem pidurid peale pani?
Ma ei ütleks, et «pidur» on peal. Eks ma vahepeal kasvasin lihtsalt lapsest välja, suureks…
Koolikiusamise ohver, nagu tihti lapstähed?
Õnneks mina käisin väikses ja sõbralikus Jüri koolis. Eks seal vahetunnis vahel mõni vanema klassi pubekas hõikas: «Ää, Ott on loll!» Aga üldiselt ma ei lasknud sellest end häirida.
Ju lihtsalt sai lapsepõlv läbi. Hakkasin käima muusikakoolis, tegelema tõsisemalt mussiga, end muusikaliselt harima. Kasvasin välja sellest rõõmsast poisist, kes ma lapsena olin. Tüütuseni aktiivne laps. Naga ma nüüdki, Barbra Streisandi tribuutkontserti tehes, ühelt grimeerijalt kuulsin. Ta töötas teatris juba siis, kui ma lapsena Vanalinnastuudios ja Draamateatris lavastustes mängisin. Tema meenutas, kuidas ma olin hästi jutukas ja järjest kõigilt kõike pärisin…
Mis siis nüüd? Eestlaslik – tahaks lennata, aga parem igaks juhuks mitte eriti kõrgelt?
Sa pead silmas seda, et kõrgemalt kukkumine on valusam või?
Seda, et esinemine ja täheks olemine pole eestlastele kombeks või veres nagu ameeriklastel või venelastel. Avalikkuse pilgu all olla…
Nojah. Aga patt oleks ka viriseda, kui ma ise olen endale selle elukutse valinud. Siis tuleb ka arvestada sellega, et sinu ümber on ajakirjanikud ja et tekib igasugu arutuid mulle, kuulujutte…
Lükka siinkohal ümber suurim «mull», mis on sinu ümber tekitatud.
Eks neid on aastate jooksul ikka olnud…
???
Ohh, hoh-oh-hoo… Issand, ma ei oskagi niimoodi kohe head näidet tuua, et loed ja imestad.
Ju siis pole veel olnud nii suurt või valusat?
Peaksin selle üle pikemalt mõtlema… Aga no näitkeks mõni aeg tagasi ärkasin hommikul ja tegin Interneti lahti – ühest meelelahutusportaalist vaatas vastu uudis, kuidas ma olla purjus peaga viinapoes laamendanud. Helistasin siis toimetusse ja küsisin, kust te sellise jutu võtate. Aga neile olla üks «anonüümne allikas» rääkinud. Ei pildimaterjali ega midagi, rääkimata minuga ühenduse võtmisest, et küsida, kas see ka tegelikult nii oli – aga nemad võtavad ja riputavad selle kogu rahvale lihtsalt üles… Nii võib suvaline inimene helistada ja öelda, et tema silma järgi varahommikul magas Ott Lepland, ma ei tea, bussijaamas näiteks…
Selles mõttes oled jõudmas Tanel Padarile järele, või tahaksid sa hoida pigem Koit Toome moodi madalamat profiili?
Vaat see ongi… Ma kindlasti ei sooviks olla nagu Koit või nagu Tanel, tahaks olla mina ise.
Siis ikkagi kuskil keskel – lennata, aga mitte eriti kõrgelt?
Ei… Mingi pühamees ma kindlasti ei ole. Tubli poiss, kes kõik korrektselt ära teeb, ja ongi kõiges jube viisakas ja jube tore.
Olavi Pihlamägi soovitas sulle lavalise enesekindluse kättevõitmiseks võtta psühholoogiline nõustaja. Mida sellest arvad?
(Muheleb.) Midagi. Ma nagu ei teadnud või ei osanud selle peale midagi arvata. Ma olen väga tänulik härra Pihlamägile, et ta minu pärast niimoodi muretseb.
Aga arvan, et psühholoogilist abi ma veel ei vaja.
Omal ajal tegi Mare Pork imet Kristina Šmiguniga – tulid medalid ja ka ajakirjanikega oli ta vabam suhtlema…
Just. Aga olümpiasport on võrreldes Eurovisiooniga iseasi – muusikas vist loeb just see, et sa ei hakkaks liiga ennast analüüsima ega üle mõtlema või...
…aga räägime siis naistest ja mõnuainetest. Ajast aega on poisid tahtnud pillimeheks, lauljaks saada, ka sellepärast, et siis saab palju tüdrukuid – ja hiljem olnud hädas, kui neid liiga palju sappa saab...
Ma ei ole nagu muusikat kunagi sellepärast teinud… endale eesmärgiks seadnud jube palju naisi saada. Kindlasti ei läinud ma ka superstaarisaatesse selle mõttega. Pigem on mussi tegemine olnud sellepärast, et ma tunnen – see on üks asi, mida tõesti teha oskan. Sest on väga palju asju, mida ma ei oskaks.
Näiteks?
Igasugused kuramuse parandustööd, autode putitamised või telekaparandamised. Mul puuduvad seesugused maised-materiaalsed oskused. Selles mõttes olen ma läbi ja lõhki boheemlane.
Ju ma muusika olengi valinud sellepärast, et seal tunnen ennast väga hästi ja mugavalt. Pluss võib-olla siis ka tunne, et sellega ma võiksin ka teistele korda minna, inimestele meeldida.
Ja pealetükkivate naisfännide hordide üle sa ei kurda?
Mina ei tea, ma vist ei ole sellist tüüpi jube naistemees. Ei ole kunagi olnud selline inimene, kes järjest landiks igal pool…
(Muheleb.) Ei no muidugi tore on, aga ei saaks ka öelda, et tüdrukud igalt poolt, uksest ja aknast sisse roniksid.
Või tunned sa, et paljud piiravad superstaari, vähesed võtavad vaevaks näha selle tiitli taga lihtsalt Otti?
Noh, mis superstaari… Seda ei tasuks tähele panna, me kõik oleme ju inimesed. Sest mis see kuulus laulja nüüd parem on kui edukas ettevõtja või advokaat. Lihtsalt iga inimene peabki üles leidma selle tee, kus ta on enda jaoks kõige edukam. Kindlasti ei tasuks vaadata inimesele alt üles üksnes sellepärast, et ta on kuulsus. Tuleks vaadata inimest ennast.
Kuivõrd sa ise oled valmis järjest uutele inimestele end avama – selle Otina, kes sa hingepõhjas oled?
See ongi see paratamatus, et… See ongi tegelikult see. Mida üks või teine inimene ise teises näha tahab. Kas ta suhtleb või läheneb teisele sellepärast, et too on kuulus – kõik ju tunnevad teda! – või inimene tundub talle ka huvitava persoonina.
Ma ei ütleks, et kõik naisterahvad, kes mulle lähenevad, teevad seda sellepärast, et olen kuulus. Ehk on ikka mõni tulnud rääkima ka sel põhjusel, et nad on näinud-lugenud mõnda mu intervjuud, mille põhjal on neile jäänud sümpaatne mulje. Selles mõttes võib küll tuntus tulla kasuks – lihtsam on end teistele mõistetavaks teha.
Kindlasti ei ole kõik lähenemiskatsed olnud selle eesmärgiga, et näe, kuulus poiss, teeb muusikat. Mõni on ikka tulnud-öelnud: ma nägin, kui sa telekas rääkisid, või – lugesin su intervjuud, sa tundud minu tüüpi inimene.
Kui nüüd lennuk sinu ja Marviga Bakuu poole õhku tõuseb, kes sulle siia pöialt hoidma jääb?
Head sõbrad, perekond. Tahaks loota, et ka Eesti rahvas…
Aga see üks ja ainus?
Sa mõtled naist? Naist konkreetselt praegu ei ole, kes nüüd lausa minu koju pöialt hoidma jääks. Iga asi tuleb omal ajal. Ja ei ole mõtet kiirustada. Kui tuleb õige aeg, siis tuleb… Aga ma tahaks loota, et inimesed hoiavad pöialt – see on kõige olulisem. Kodumaa toetus.
Ja mis veel tahaksin öelda ja inimestele südamele panna – et oma ootusi ei maksaks väga kõrgele üles kruvida. Et pigem see variant on parem, kui mitte nii väga loota ja siis üllatuda. Kui kõvasti ette loota, on suurem oht pettuda.
Bakuusse kokku lendavate konkurentide videoklippe oled vaadanud?
Olen ikka natuke jälginud. Ballaade on tänavu tõesti palju kokku juhtunud. Aga kindlasti on üks favoriite, nagu igal aastal, Rootsi. Ääretult võimas lavaesitus ja tugev hiti mõõtu lugu (laulu «Euphoria» esitab Maroko berberi verd Loreen – M.K.) – just sellist laadi muusika, mis praegu domineerib Euroopa raadiojaamades. Nii et Rootsi lööb jällegi õige naela pihta.
Värvi lisab muidugi see, et Inglismaad esindab taas kord üks suur täht, vanameister Engelbert Humperdinck – mees, kes 1960ndatel edetabeleis biitleid endid võitnud! Ja samas muidugi need rahad ja kogu see tiimitöö, mis suured rikkad maad oma eurolauludesse panustavad. Need on kolossaalselt suured, võrreldes nende võimalustega, mis meil siin on. Rootsis, Saksamaal, Venemaal panustatakse ainuüksi oma loo promomisse võistluse-eelsetel nädalatel ja päevadel tohutult vahendeid. Me siin just oma tiimiga arutasime, et neil on see summa vähemalt sama suur kui Eesti muusikatööstuse käive aasta peale kokku. Nii et selles mõttes ka paneks ma eestlastele südamele – parem mitte nii palju ette loota.
Kas sai nüüd sügav intervjuu, nagu Pandre tahtis?
«Nagusid» sai vist palju. (Naerab.) Aga midagi võib ju tulevikuks varuks ka jätta. Siis kui on «nagu» põhjust tulemusest rääkida.
