Juunis 1998 andis Kroonikale intervjuu tollane kultuspankur Andres Bergmann, neli kuud hiljem oli mees põlvini mudas.

Kroonika 1998. aasta 17. juuni numbris ilmus jutustus vaprast pankurist Andres Bergmannist, kes poseeris oma kaatri kajutis ja Harley Davidsoni mootorratta seljas. Vaevalt aimasid Andres ja loo autor Stella K. Wadowsky intervjuud tehes, et kohe-kohe tabavad pankurit valusad kaotused ja majanduskriis võtab temalt panga. Ja ilma pangata pole pankurit.

See on üldse väga mehine Kroonika number. Esikaanel on Urmas Ott, sees aga Ain Hanschmidt golfikepiga, Jaan Toots kokteiliga, Hannes Tamjärv Helen Laupaga, Oleg Ljadov oma tollase abikaasa Kristinaga, Pearu Paulus päikeseprillidega, Paul Mc-Cartney lastega ning isegi poistebänd Modern Talking...

Kroonika loos «Andres Bergmann: mees, kes ei unista» ei kirjutata pankuri rahaasjadest. Räägitakse naistest, unistuste ja plaanide vahekorrast. Lugeja saab teada, et Bergmannil on seljataga lahutatud abielu Saksamaal ja käsil kooselu kunstiülikooli tudengi Kristi Meriväliga. Kuid naised ei saa pankurile saatuslikuks. Ikka rahaasjad.

{poolik}

Pankrotihaldurite küüsis

1997. aasta börsikrahhi paiku üritas Bergmann üle võtta EVEA Panka, kuid lõikas valusalt näppu. Nii EVEA Pank kui ka Bergmanni ERA Pank sattusid keskpanga teravdatud tähelepanu alla ning pankur leidis end pankrotihaldurite küüsist.

Pole teada, kas Bergmann Kroonikale poseerimise ajal juba
aimas teda tabavaid probleeme või oli ta magusas eufoorias, uskudes, et on teinud hea investeeringu, paigutades EVEA Panga aktsiatesse 49 miljonit krooni. Selle raha eest sai ta kolmandiku pangast endale.

«Bergmann oli väga optimistlikus ja rõõmsas meeleolus ning näitas heldelt kõike, mis talle kuulus,» meenutab fotograaf Aivar Kullamaa.

Neli kuud hiljem oli Bergmann omadega sees. Eesti Pank alustas EVEA Panga pankrotimenetlust 1. oktoobril 1998. ERA Panka tabas moratoorium ehk tegevuse külmutamine mõni päev hiljem, 6. oktoobril 1998.

EVEA Panga pidi päästma kohe-kohe saabuv raharong. Keskpank nõudis täiendavat kapitalisüsti. Üks neist oli kindlustusärimees Leonid Apananski, kes lubas täiendavat raha tuua. Apananski on hiljem, ühel kokteilipeo vestlusel meenutanud, et nad pidid koos Bergmanniga EVEA Panga üle võtma, aga Andres kiirustas liigselt.

ERA Panga moratoorium tuvastas mitmeid puudujääke ja pisipankade tüüpilise probleemi — raha laenati liiga palju siseringi inimestele.

ERA Pank pankrotistus 1999. aastal. Panga paberid ei olnud puhtad ja 2003. aastal tuli Bergmannil vangi minna. Mees mõisteti süüdi ametiseisundi kuritarvitamises, riisumises, dokumentide ametialases võltsimises ja pettuse teel varalise kahju põhjustamises.

Andres vabanes 2005. aasta jõulude eel, olles ära istunud 22 kuud. Seejärel sõitis ta Aafrikasse õnne otsima.

Kristi Meriväli juhtum

ERA Panga pankrotiprotsessis tõmmati liistule ka Bergmanni sõbranna, Miss Estonia 1994 esimene printsess Kristi Meriväli (38). Temalt nõuti tagasi suhteliselt sümboolset summat — 60 000 krooni, mille katteks oli ERA Panga tollane peadirektor vormistanud lepingu sisekujunduse konsulteerimise eest.

Kunstiülikoolis sisekujundust õppinud Kristi oli pankurihärrale andnud nõu disainiküsimustes, aga pankrotihalduritele tundus tagantjärele vormistatud tööleping ebakorrektsena.

See oli imeilusale Kristile alandav. Oli ta ju paar aastat varem seisnud Andrese kõrval ERA Panga vastuvõttudel ja koorekiht oli nendega õndsalt šampuseklaase kokku kõlistanud.

Kristi ja Andrese suhe ei kestnud kaua. Mees leidis lõpuks oma õnne Katrin Haldrega (35), kellega tal sündis tütar. See aga juhtus jupp aega pärast Kroonikas ilmunud intervjuud.

«Ma armun suhteliselt tihti, aga minu armumised pole seotud kindlate eesmärkidega,» tunnistas Andres.

Ajakirjanik uuris Bergmannilt ka abiellumisplaanide kohta, neid aga pankurihärral tol hetkel ei olnud. Nagu ka patte — oma ainsaks patuks nimetas ta nõrkust šokolaadi ja jäätise vastu.

Olen isegi näinud teda, ühes käes jäätis ja teises koerarihm, mille otsas suur Taani dogi. Mees jalutas Tallinnas Pärnu maanteel rahandusministeeriumi suunas, kus asus erastamisagentuur.

90ndate alguses oli Bergmann Eesti Erastamisagentuuri peadirektor ja tema dogi oli ministeeriumis kurikuulus.

Väidetavalt käis Bergmann, dogi näpus, ka Eesti Panga presidendi Vahur Krafti jutul, paludes oma pankade päästmist, kuid Vahurile ei meeldi koerad ja nad ei leidnud ühist keelt. Keskpangal oleks Bergmannile olnud võimalik pakkuda sundliitmist mõne päästmisele kuuluva pangaga, kuid võib-olla oli sellest tol hetkel talle liiga vähe. Nii oli keskpanga sõnum Bergmannile lihtne: leia kuskilt vaba 100 miljonit ja paiguta see panka.

Intervjuus Kroonikale filosofeeris Andres raha teemal: «Raha on vahend, nagu ka aeg... Raha ei ole imerohi, mille abil saab kõike saavutada.»

Nakatus salapärase viirusega

Teismelisena Eestist lahkunud Bergmann saabus uute võimaluste Eestisse tagasi ja asutas kohe mitu firmat, mis asusid Tartu Maja büroohoones. Äripäevas ilmunud jutukeste toel omandas Saksamaal kasvanud ja hariduse saanud Bergmann kultusliku staatuse tärkaval ettevõtlusmaastikul ning kui Tartu Maja bossist Olari Taalist sai majandusminister, kutsus ta Bergmanni Tallinna erastamisagentuuri looma.

Seejärel tegi Bergmann oma panga ja oma kindlustusfirma. Aastatel 1993–1999 oli Bergmann ka Eesti Suusaliidu president ning Mati Alaveri ja Andrus Veerpalu võitudele innustaja. Kuid tema õnn pöördus. Uue alguse või vähemalt unustamise lootis mees leida Aafrika päikese alt.

«Aafrika kurnas Bergmanni ära, kuid ta oli ka seal uskumatult edukas, võrreldes teiste eesti õnneotsijatega,» leiab kinnisvaraärimees Raido Saar (38), üks neist, kes proovis kätt Sierra Leones. See on vaene ja palju abiraha saav riik, mis veel kümme aastat tagasi oli kodusõja keerises.

«Bergmannil olid teoreetiliselt väga head projektid. Ta ajas seal taga suurt raha ning sai kätte praamiliini pealinna ja lennujaama vahel. See oleks pidanud andma hea elu, aga riik ei täida seal omapoolseid kohustusi,» ütleb Raido.

Nii ei saanud Bergmann kätte lepingus lubatud dotatsioone, sest tal ei olnud seljatagust. Ta hoidis end üksiku hundina ja keeldus maksmast mittemillegi eest.

«Korruptsioon hävitab seal kõik ära ja valget inimest vaadatakse kui rahakotti. Raha küsitakse iga päev ja lambist. Bergmann oli selgrooga vend, kes ei maksnud ja seetõttu ei olnud ta seal ka popu-laarne. Ime, et Bergmann seal üldse nii kaua vastu pidas. Ta läks Aafrikasse juba 2006. aastal,» räägib Raido.

Andres suri läinud suvel Merimetsa haiglas 51aastasena salapärasesse Aafrika haigusesse.

«Kui tal oli malaaria, siis seda ei osata Merimetsas ravida. Kui sul on palavik 40 kraadi, annab süda järele. Malaariat on vähemalt nelja erinevat liiki ja ravim Lariam ei aita kõikide liikide vastu,» teab Saar, kes vahetevahel koos Andresega Sierra Leone pealinnas Freetownis õlut ja džinntoonikut jõi. Aga nende õnneotsingud äris olid erinevad.