Augustis kolib ANNE VEESAAR Vanalinnastuudio direktori kabinetti. Oma 45. sünnipäeva tähistas ta aga äsja Valgamaa metsadesse ostetud suvetalus.
Kolmsada kilomeetrit Tallinnast, Läti piir paistab kätte — üha künklikumad metsavaheteed, siin-seal lagunevad hooned. Uhkeim neist mustendavate aknaaukudega punasest tellisest rahvamaja. Kilomeetrite viisi rulluval inimtühjal teel vaarub vastu üksik lõhkikukkunud näoga viinanina...
Anne Veesaar on teinud teoks oma unistuse: ostnud suvitamiseks vana Saare popsitalu Valgamaal. Künka taga on ta lapsepõlvekodu. Suviti elavad seal Anne Tallinna kolinud vanemad.
Sünnipäevaks eksles «pärapõrgusse» Annet õnnitlema pea veerandsada sõpra ja sugulast. Pidu oli ehe. Enda tehtud salati, ema marineeritud heeringa, naabrite kingitud munakoogi ja mõistagi valge viinaga. «Kohvitasse vedeleb veel väljas, eks homme annab neid põõsaste alt kokku otsida,» naerab Anne pärast pidu. Öösel viis ta külalised talu tiiki vesirooside vahele ujuma.
Vannituba tsinkämbris
Seinale on löödud silt «Õnne 13». Maja kõrval seisab valge Honda, mille külgi ehivad muusikali «Hüljatud» reklaamkirjad. Eks ikka teleseriaalist tuntud rahvalemmiku Anne visiitkaardid!
Talu õu on nagu kaader «Nipernaadi» filmist, kõrvalhoonete viltu vajunud katustega. «Talli teen sõpradele pubi, tuleb laudpõrand, hakatakse tantsima ja õlut jooma!» Esialgu lubab perenaine ise minna tantsima Võru folgile.
Vihmamantlis–säärikuis uusi valdusi tutvustav teatridirektor räägib soravalt muruniidukitest ja hekikääridest. Näitab peenrast nina välja pistnud gladioole ja sibulaid. «Kes neid nüüd rohida jõuab!» Näpuga võrseid proovinud, pistab Anne käed tsinkämbrisse: «See siin on mu vannituba!»
Ka Annele endale on see alles kolmas kord uues suvekodus olla. «Ööbida pole siin veel õieti jõudnudki.» Kevadel talu ostes pages ta kõledast majast ööseks kõrvaltallu vanemate juurde. «Teine kord tulime abikaasaga (helire˛issöör Jaak Elling — toim), siis oli julgem. Kui naabri-Jaani jaanitulelt öösel koju jõudsime, oli küll täitsa asotsiaali tunne. Puhtad voodilinad kaasas, aga kõik muu ümber räämas.» Paar tundi maganud, ajas Anne end üles ja hakkas küürima.
Tema sünnipäeval oli abikaasa filmivõtetega Setumaal. Ööl enne külaliste tulekut võttis Anne voodisse minnes veinipudeli ligi. «Igaks juhuks. Aga mida mul siin karta? Hiired natuke krõbistavad.»
Setude paradiis
Neljas kambris ja köögis on veel naeladki palkseintes. «Tanja, surnud perenaine, oli ikka täitsa setu, mina olen poolenisti,» naerab Anne. Tanja vantsis vanasti külapoodi paljajalu. «Ta ei raatsinud kingi kulutada, pani need jalga alles suurele maanteele jõudes.»
#p5P#Selle koha ostmisest unistas Anne ammu. Vanematel külas käies oli ta ikka siia vaatama jalutanud. «Aga õigel ajal ei saanud jälile. Koht müüdi ühele Otepää mehele, kes tahtis siia oma ämma–äia küüditada. Nood ei tahtnud jälle pärapõrgusse tulla...»
Suure unistuse väikest hinda — viisteist tuhat krooni — ei taha tallinlased uskuda. Kohalikud aga hurjutavad: «Et sa ka nii palju maksid!»
«Annetusi on kõvasti tulnud,» naerab perenaine, ise samal ajal nõusid lauale otsides. «Kõik tahavad oma rämpsust lahti saada. Tädi tõi mulle mitu kastitäit igasugu asju.»
Ise on ta elutoa vanale riidekirstule toonud plaadimängija. Mõistagi kostub sealt «Miss Saigon», sügisel produtsentide kolmikult Veesaar & Krall & Purre Linnahalli jõudev muusikal.
Tarvo Krall vedas Anne uude suvekodusse järelkärutäie oma ämma–äia vana mööblit. Teist vanderselli Mikk Purret Annel vaevalt aga metsa meelitada õnnestub. «Mikk ei kärsiks siin olla. Ta ei saa aru, mida siin tehakse, kui pole internetti,» itsitab Anne.
Direktor peres
«Oh, ma olen alati igasugustes kooslustes direktor olnud,» naerab Anne. Enda sõnul on ta saanud juhiametit kogu elu oma erinevates meessuhetes harjutada.
Poeg Ott (15) on näitlejast isa Talvo Pabuti nägu ja 182 sentimeetrit pikk. Äsja lõpetas kiitusega põhikooli.
Lõpuaktusel kohtus Anne ka Talvoga. «Eks ta siis meie juures kohvilauas õnnitles mind uue ameti puhul. Aga ta näost lugesin, et võtsin midagi ülejõukäivat ette.» Anne oletab, et Talvo otsustas seda enda järgi. «Tema poleks kunagi midagi sellist ette võtnud.» Teatrist ära, plaanivat Pabut nüüd ülikooli magistrantuuri minna. «Ma ei tea, milleks see talle praeguses seisus hea on,» imestab Anne omakorda. (Talvo Pabut kandideeris Tartu Sadamateatri direktoriks. Paraku ebaõnnestunult. – toim)
Kursuse otust direktoriks
«Mulle hakkab see direktori-mõte järjest rohkem meeldima. Millised võimalused midagi korda saata! See on rõõmsameelne töö!»
Augustis annab senine direktor Jüri Järvet Veesaarele võtmed üle. Kabineti ümberpaigutamisele ja -sisustamisele pole Anne veel mõelnud. «Seal on ju puhta pime! Kindlasti toon tuppa püsililled.»
Roman Baskin oli ääriveeri juttu teinud, et tahab pealavastajana oma direktoriks kasvanud kursuseõe käe all jätkata. «Aga kõigepealt tahan end teatri rahalise seisuga kurssi viia, siis saab rääkida edasi konkreetsemalt.»
«Eks teatrikoolis olin ma kõigi silmis natuke selline... topski.» Kursuseõed–vennad, mitmenda põlve pealinna intelligendid, arutasid tarku raamatuid. Üks põlastas otse: «Sa pole lugenud «Sadat aastat üksildust», ise õpid veel kõrgkoolis?!»
Anne nõustub: «Ega Valgas raamatutele suurt ligi ei pääsenud ja Soome televisiooni filme me ka ei näinud.» Tema luges kodus kapsaks hoopis karikaturist Bidstrupi koomiksiraamatu. Õpetas teatrikoolis teisigi selle järgi etüüdideks keha ja nägu väänama. «Sellest sai meie kursusel lausa mood.»
Ent heatujuline Anne oli rahul ka siis oma positsiooniga. «Olime koos Kukuga (Arvo Kukumägi — toim) kaks setut.» Sel sünnipäeval oli Kukumägi kursusekaaslastest ainus, kes telefonikõnega Annet meeles pidas.
Kaanepildiks kähku maarõivad itaalia kleidi vastu vahetanud Anne lesib Kralli ämma diivanil ja mõtiskleb. Veel kolmandas klassis polnud nende kodutalus elektrit. «Petrooleumilambi valgel pusisin kirjatehnikat. Torkasin sulge tindipotti, käed küünarnukkideni sinised, nägu ja laud ka!»
Vanaema ei õppinudki kirjutama ega lugema. «Ainult piiblist veeris neid kohti, mis talle kunagi oli ette loetud. Kümme käsku kõlasid ka iga kord natuke teistmoodi,» lõkerdab Anne. «Kummaline mõelda! Perekonnanime neil ka polnud, kui nad Setumaalt siia tulid!»
Tuhkatriinu kesköötund
Kõrvalt vaadates tundub, et Veesaar ujub igast olukorrast välja: korra on raske, siis näe, jälle omadega mäel! Anne tunnistab tagantjärele, et talvel Vanalinnastuudiost näitlejana lahkuda oli õige mõru. «Mis sest, et see oli mu oma valik, aga tegin seda ju nurka surutult. Mina ei suuda kuskil olla, kui tunnen, et olen ülearune.»
Ent just edu muusikaliprodutsendina andis Annele kindluse. «Näitlejale annab teadmine, et ta ka millegi muuga näitlemise kõrval hakkama saab, laval hea vabaduse. Siis ei satu paanikasse, kui näiteks järgmises tükis rolli ei anta.»
Pildistamine läbi, vahetab Anne pidukleidi jälle kähku triibulise särgi vastu ning otsib kapist välja paar puskaripudelit. «Naabrimees kinkis! Tumedam, kohviga tembitud on naistele, heledam puhas meestele.»
Rüüpame pitsidest Anne eduks uues ametis. «Ma ise nagu mõni päev ei mäletagi, et ma olen nüüd direktor. Näiteks täna hommikul ei olnud see mul üldse meeles!» Lõpuks naerab Anne ka ise oma otsekohesuse üle: «Puberteet sai mul alles 32aastaselt läbi, nii et kliimaks ei ähvarda mind enne kui olen 72!»
