«Eesti naistel on kalasilmad,» tsiteerib MARIA AVDJUSHKO (36) lõbusalt oma head Pariisi sõpra. Endas slaavi ja eesti verd ühendav näitleja näeb läbi potjomkinluse nii meil kui ka mujal.
Kus asub maapealne paradiis?
Kreekas. Ateena ise on üks koledamaid linnu, Akropoliselt näed suurt halli tolmupilve linna kohal… Aga kõik need kultuuri kuldaja müstilised paigad. Kreeklased ise on toredad ja sõbralikud, hea huumorimeelega. Ja loodus ja kliima! Kui sinna pikemaks jääda, siis minu mõttetegevus vist lõpeks — viibiks kogu aeg sellises õndsas letargias… (Naerab.)
Nii et elamiseks on minu parim paik ikkagi Eesti oma nelja aastaajaga, mis tuletavad meelde, et elu on igavene, ärkab uuesti.
Parim paik sinu lapsepõlveunistustes?
19. sajandi Venemaa — täielik kadunud maailm.
Prantsuse vaimustus sai tuge balleti- ja hiljem keeltekoolis. Lauri Leesi tundides sai vana Pariis nii selgeks, et teadsin sellest rohkem kui mõni praegune uuspariislane. Kui 23aastaselt üleliidulises noornäitlejate grupis lõpuks sinna pääsesin, polnud see aga üldse enam see… Polnud enam seda belle epoque’i ajastu prantsuse vaimu. Kosmopoliitne ja värviline, kiire elutempoga linn. Jälgi kunagistest kaunitest stiilidest on praeguses tänavapildis raske üles leida.
Pariislased pole just mu lemmikinimesed. Sümpaatne erand on vaid üks mu väga hea, moekriitikust ja kunstnikust sõber. Enamikule aga ei paku seal huvi keegi, kes tulnud Pariisi väljastpoolt, ammugi siis Eestist!
Esimene päris «välismaa», kuhu pääsesid?
Kreeka. 1988. Minust 16 aastat vanem poolõde Tatjana elab seal. Sündinud Moskvas, töötab ikoonimaalijana — saatuse keerdkäigud viisid ta Kreekasse. Et Tatjana ema on korealanna, on ta kergelt mongoliidse näoga.
Mina olen põhjamaisem tüüp. Minust kolm aastat noorem poolõde Varja on puhas slaavitar, meist kõige lühem. Käisin just Smolenski filmifestivalil, sain seal temaga üle aastate telefoniühenduse, olin ta vahepeal täiesti kaotanud. Olen tema üle uhke: Venemaa praeguse rekordfilmi, kõikvõimalike Hollywoodi trikkidega tehtud «Öise patrulli» juures oli ta peaprodutsent.
Kuhu enim tagasi igatsed?
Nagu Alliksaare luuletuses: kõik kohad, kus me oleme käinud, meie juured jäävad sinna maha…
Viin oli avastus, seal on seda vana maailma hõngu. Tohutu suured alleed ja bulvarid, ja kui peenelt inimesed seal üksteisega suhtlevad, riietuvad! Viinis tundsin küll, et mul pole midagi selga panna. Õhtuti saabuvad ooperisse maani tualettides naised — väga kaunis pilt!
Ka mu lemmikhotell on Viinis asuv Sacher. Sealsest kohvikust pärit samanimelised koogid on tõesti kõige paremad. Ja kelnerid… sellist taset pole ma mujal maailmas kohanud!
Ema Liina Orlova, isa nõukogude filminäitleja Viktor Avdjuško, palju sinus eesti verd on?
Emapoolne vanaema oli eestlane, vanaisa poolt aga venelased, kes juba enne revolutsiooni siin elasid ja eesti keelt rääkisid. Tsaariarmee ohvitserid, hoopis teistsugune põlvkond. Aga isa poolt on minus ukraina, poola, valgevene ja ma ei tea mis verd. Olen uhke, et üks mu vanavanaisa olnud skomorohh — käis külast külla ja jutustas balalaika saatel muinasjutte, noh, esines! Oma aja meelelahutaja!
Kumb on sul lähedasem, eesti või vene kirjandus, muusika…?
Kui loen eesti kirjanikke, häirib mind tihtipeale kohtutavalt, et kui tegelane peaks nagu midagi otsustama või aktiivselt tegevusse sekkuma, siis, vastupidi, nenditakse: «Jätsin selle targu enda teada.» Või: «Ei hakanud mina sinna oma nina vahele toppima.» (Naerab.)
Aga eesti luule on mulle väga lähedane.
Sakslased, taanlased, rootslased, venelased… Millise valitsejarahva mõju meis enim tunda on?
Väga heasüdamlikud inimesed me ju pole. Kõikvõimalikest variantidest on eestlased üle võtnud kõige hullemad: Saksa praktilise meelega kaasneva koonerluse. See on meie sisu.
Samas, kui vaadata meie tänavatel uhkeldavaid autosid… slaavlaste soovi elada üle oma võimete. See on meie välispilt. Kuid eestlastel pole tegelikult sellist razmahhi (haaret — toim). Tulin just Moskvast. Puškini väljakul on 24 tunni restoraniks ehitatud vana aadlivilla. Täielik kitš, tehtud järele nii aknaraamidelt kooruv värv kui ka alt tahmased lambikuplid…
Vene köök: isetehtud jõhvikamorss, soolakurgid ja kõigusugu täidistega pelmeenid. Hinnaklassilt selline, et ka keskmine eesti inimene nagu mina saab seal end üsna muretult tunda…
Istusin ja vaatasin aknast Moskva elu: kõik šefimad ärimehed sõidavad vilkuritega… Saabub super-Mercedes, selle taga tohutu suur džiip nelja turvamehega. Kuni boss sees sööb, ootavad turvad väljas ja teevad, automaadid rinnal, suitsu…
Kas soomlased on meie sugulased?
Imetlen soomlasi, nad on läbi ajaloo väärikamalt välja tulnud. Sõda ja okupatsioon puudutas ju neidki. Eestlased käitusid ikka palju magedamalt. Või rootslased, kes ei lasknud inglasi soomlastele Talvesõjas appi tulla. Tundub, et soomlased on suutnud end mobiliseerida õige asja eest.
Minul pole selle vastu küll midagi, et soomlased Eestisse tulevad ja meie vanad lagunenud korterelamud korda teevad. Nad on eestlastele paremad naabrid kui türklased. Ja et Euroopa Liidu ajal meile immigrante tuleb, on ju ilmselge.
Kõige vägevamad peod?
Venelased oskavad pidutseda. Neis on külalislahkust ja nemad ei muutu napsitades kurjaks. Vastupidi, tekib selline helgus ja soojus üksteise vastu.
Euroopa on suhteliselt küüniline. Ega keegi, kui sa rahata ja hädas oled, sulle oma kätt ei ulata. Venemaal võib veel leida tõelisi kullatükk-inimesi.
Mõni glamuurihetk filmifestivalidelt?
Smolenski festivali avamine… Seal oli tõesti vene glamuur ruudus: õhupallid ja lipud ja suurte tuttidega väiksed tüdrukud… Kogu vene elu on nagu mõnest absurdikirjaniku teosest. Vene perifeeria on omamoodi vaatamisväärsus.
Kuna ähvardab terrorismioht, sõidutati meid kõiki treppi vilkuritega politseiautode valve all… Pool Smolenski linna oli aetud publikuks nööri taha. Ükskõik kes siis punast vaipa mööda läks, nad igaks juhuks plaksutasid. Enamik näitlejaid polnud seal filmidega esindatud — lihtsalt tulnud tasuta sööma-jooma-trallitama. Sekka seriaalidest rahvale tuntud kujusid. Nii küsiti ka minu abikaasalt (filmiprodutsent Kris Taska — toim) korduvalt: «Teie vist olete sellest seriaalist…?»
Aga lääne festivalidelt…?
Läänes ei pea keegi end kellestki suurt ei paremaks ega halvemaks. Hollandi festivali patroon Miloš Forman jalutas seal vabalt ringi, keegi ei viskunud ta ette põrmu. Samas kui Smolenskis saatis patroon Nikita Mihhalkovi igal sammul sõna otseses mõttes p…lakkumine: «Lugupeetud, austatud Nikita Sergejevitš, nagu te 2003. aastal ühes intervjuus ütlesite…» Siis mingi täiesti mõttetu tsitaat… «Kas te olete täna samal arvamusel, ja ma tahaks öelda, et ka mina ühtin teie arvamusega.»
Kas oled võtnud reise ette mõne raamatu, filmi mõjul?
17aastaselt nägin Visconti filmi «Surm Veneetsias». Kui on filme, mis on mu elu muutnud, siis see! Sinna jõudsin alles eelmisel suvel. Kitsad tänavad, turistidevoog lihtsalt kandis kaasa… Aga Püha Marcuse väljak võttis tõesti hingetuks. Nii nagu on tõesti ka inimesi, kes on inglitele lähedased ja võivad meie elu nii ära pöörata… Samas, Veneetsia on kaduv linn — vajub ja kõduneb. Just see ilu ja hävingu kooskõla. Aga sellest ju Visconti film räägibki.
Aga mõne kontserdi pärast?
Tudengina olin vene bändide täielik groupie. Viktor Tsoi ja Kino, Boriss Grebenštšikov ja Akvaarium… Mul oli sõbranna, keda kutsuti Pisikuks, kahekesi sõitsime Peterburi vahet. Peterburi rockiklubi asus Saigoni, legendaarse hipide kohviku lähedal… Seal nad kõik käsid: pokalenie dvornikov, kõik vähegi eredama andega mehed töötasid siis kas katlakütjate või kojameestena. Grebenštšikov ilmus sinna kollaste sussidega. Meie pärimise peale kostis ta: «Ah, ma elan siinsamas ümber nurga.» Igasuguste ansamblitega käisime tutvust sobitamas. Ega meie puhul ei olnud seda, et seks ja suhted, mehele me nagu neist kellelegi minna ei tahtnud. Meid meelitasid just heliteosed ehk plaadid. (Naerab.) Jaa-jaa, see oli nagu põhiline, millepärast me pingutasime, saime igasugu plaate, ka välismaa omi.
Akvaariumiga sõitsime ka kontsertidele Vilniusse ja Riiga. Mitte järel, ikka koos! Kord saatis üks Tallinna ärikas Grebenštšikovile kingituseks kaasa nagaani. Päris suur jurakas oli, mõtle, kui me oleks vahel jäänud!
Kuhu tasub teatrit vaatama sõita
Edinburghi festivalile: tipptasemel teatrit, filme, kontserte, kunstinäitusi… Šotimaa sametised mäed ja lõpmata avarus. Samas tajusin seal ka kogu selle maa kurbust. Nemad on kaotanud kõik, mis Eestile veel jäänud: iseseisvuse, oma keele. Veel on neil oma raha, Šoti naelad, aga kui Edinburghi lennujaamast minema lendad, ei saa neid kusagil maailmas enam vahetada…
Kus elavad kõige ilusamad mehed ja naised?
Mulle meeldivad heledat verd inimesed. (Naerab.) See tüüp, kes varem või hiljem välja sureb. Hele nahk ja heledad silmad.
Üks mu tuttav prantslane, kes pikalt Eestis töötas ja pidas end suureks asjatundjaks naiste alal, naeris ikka: «Eesti tüdrukutel on ju kalasilmad!» Mõneti on see ju õige: ilus välimus, aga hingetu! Minule ei meeldi üles pumbatud inimesed, tohutud lihasmassid. Meeldib, kui inimeses on loomulikku haprust, et ta pole sihuke kivitükk, mis peaks kõigele vastu pidama.
Mis maa kaubamärke, moekunstnikke hindad?
Mulle meeldib moežurnaale vaata, aga… olen märganud, et kui olen töölainel, võin unustada endale nädalateks samad riided selga.
Enne, kui need veel moes polnud, meeldisid mulle just hästi naiselikud riided, pehmed kampsunid ja karusnahad. Viimasel ajal tunduvad põnevad jaapani intellektuaalsed moekunstnikud nagu Yamamoto… Ka Martin Margiela… Neis on midagi mulle praegu iseloomulikku.
Kus oled tundnud eestlaste suhtes eelarvamust?
Stockholm oli üks neetud koht, kuhu ma kaua ei tahtnud tagasi minna…
Esimest korda käisin seal eesti kunstnikega, osalesin performance’il Stockholmi uhkes Kulturhusetis. Nõukogude aja lõpp, me kõik olime tollal ühtmoodi vaesed. Üks väliseestlane imestas otse: «Küll te olete halvasti riides! Valge pluus ja sinine seelik — kas te ei tea, et need olid eelmise hooaja moevärvid?!» Kui end tutvustasin, soovitas teine sosinal: «Oma perekonnanime ärge siin nimetage, öelge lihtsalt: Maria!»
Suurima pettumise paik?
Viimati Holland. Reklaambrošüürides lubati, et mitte kusagil maailmas ei näe te nii fantastilisi tuuleveskeid ega tulbipõlde… Aga kogu aeg on mingi linn. Eesti-suurusele maale on pressitud 16 miljonit inimest.
Haagi eeslinn, kus festivali peeti, nägi välja kui kurjade vene tuumakatsetajate linnak 70ndate Bondi-filmidest.
Mõni eluohtlik hetk reisidelt?
Kardan lendamist. Jätan alati igaks juhuks enne kõigiga hüvasti ja võtan lennukis unerohtu. Nii ebaloomulik on see olemine seal maa ja taeva vahel…
Surmahirmu tundsin ka Kreeka kitsastel mägiteedel. Kohutav kihutamine, hukkunutele püstitatakse mälestusmärgid, kogu teeserv oli väikestest «kabelikestest» must. Kreeklasi endid see ei vaigista: veinijoomine ja temperament on neil veres — ühe nädalalõpuga hukkunuid tuleb rohkem kui mõnes Sarajevo lahingus!
Teel Parnassose mäkke hakkas meie buss kuristikku vajuma. Tagumised rattad juba üle ääre, nemad aga venisid bussist välja ja sidusid esiratastele ketid ümber, et buss end teele tagasi veaks…
Kuhu järgmiseks reisida tahaksid?
Islandile. Neid on seal jääkuubikute vahel vaid 300 000, aga igal festivalil on terved blokid islandi filme. Mida see väikerahvas sööb, et nad nii andekad on?!
Islandlased on lahked ja avatud. Nemad ei hiili eestlaste moodi vaikselt leti juurde endale õlut ostma ega õngitse vargsi pakist sigaretti, et jumala pärast keegi suitsu ei küsiks.
