Äsja Ajakirjade Kirjastuselt ilmunud Rootsi supergrupi biograafia «Abba lugu» on täis kontraste. Nagu öö ja päev erines näiteks teineteisest juba lauljataride lapsepõlv. Kroonika avaldab lõigu Agnetha muretust loost, Frida trööstitut saksa sõduri sohitütre saatust saab lugeda juba raamatust…

Abba-saaga on lugu kahest Rootsimaa mehest ja naisest (ja kahest vastandlikust abielupaarist!), kel vintske mänedžeri toel õnnestus see, mida keegi pole ühel Põhjamaal varem ega hiljem suutnud… alustab superneliku biograaf Carl Magnus Palm.

Põhifaktid Abba legendist on paljudel peas nagu korrutustabel või piiblijutud. Rootslase kirjutatud raamat rootslastest haarab laiemalt. Abba ei alanud ega lõppenud Abbaga (1972–1982), sel lool on põhjalik eel- ja järellugu. Soovitan Eesti lugejail rootsi nimede ja pealkirjade rägastikus võtta aega ja raamatu kõrvalt Youtube’ist järele vaadata – mida on teinud nelik enne ja pärast. Siin leiab palju tuttavat, isegi teadmata, et toogi laul või artist on Abbaga seotud. Rootslasi on küll üheksa miljonit, aga olles aastate jooksul ajakirjanikuna rääkinud Björn Ulvaeuse, aga ka Tommy Körbergi, Helen Sjöholmi, Karin ja Anders Glenmarki, Tomas Ledini, Peter Jöbackiga, olen kuulnud, kuidas ka Rootsis tipud kõik omavahel üksteisega perekondlikku vereringesse on seotud.

Eesti mätta otsast tekitab Abba omaette mälestus- ja võrdluspilte. Suurima Abba-palaviku kantsiks sai Austraalia. Samuti äratasid nad ootamatut vaimustust jaapanlastes. Just sellepärast, et neis kaugetes maades mõjus see (mitte Briti ega Ameerika) bänd eksootiliselt Põhjamaalt eriti põneva ja kättesaamatuna. Rääkimata siis tollasest Nõukogudemaast. Kilomeetritelt polnud Stockholm meist kaugemal kui Leningrad. Abba oli üle mere lähedal, samas aga suletud raudse eesriide taha. Mänedžer Stikkan Andersonil jagus nutti, kuidas lahendada Ida-Euroopa nälga Abba järele. Valuuta puudumisel sai sotsialismileer maksta plaatide eest olgu kartulite või naftaga… Film «Abba – the Movie» (1977) pääses Nõukogudemaa kinosid ummistama neli talve hiljem. Kui filmis tutvustati, et üks paaridest on abielus ja teine elab kokku vabalt, siis meie siin teadsime, et esimene Abba-paar on juba lahus, aga see-eest teine jõudnud vahepeal abielluda…

{poolik}

Põlvest põlve on eestlased kasvanud ettekujutusega Rootsist Astrid Lindgreni raamatute võlumaa järgi – «lapsepõlve süütud, muretud mängud». Abba-lugudes joonistub Rootsi elutegelikkus välja karmimalt. Algul oma sõjajärgsete raskuste, hiljem sotsiaaldemokraatliku «heaoluühiskonna» veidrustega. Vasakpoolsusega, mis sai trendiks igal elutasandil. «Kommertslik» Abba oli paha. Isegi kui nad maksid oma hiigeltulude pealt üle 80% heaoluriigi kukrusse.

Ka rootslastel näis 1970ndatel kehtivat põhimõte – ükski prohvet ärgu laiutagu omal maal. Nii nagu eestlased kirtsutasid omal ajal nina, kui Jaak Joala ja Urmas Ott liiga kaugele ja kõrgele lendasid. Alles tagantjärele, kui Abba lõpetas, sai Rootsis heaks tooniks tunnustada neid kui kodumaale suurt kuulsust toonud tütreid-poegi. Ja ka neliku enda suhtumisest ülemäärasesse tuntusse kumas algusest peale meile tuttavat – «tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt». Abbale lisas inimlikku mõõdet just see «puudus», et erinevalt ameeriklastest ja inglastest (või ka venelastest!) polnud neile staarigeeni sünnipäraselt kaasa antud või põlvest põlve harjutatult veres. Abba seksapiilist piiluv rootsi kohmakus sai nende plussiks.

Üllatab, et veel aastal 1979 polnud ka Rootsis õiget popmuusikajaama, nii et Benny ja Björn olid pöördes, kui Bahamale sõites said ööpäev otsa hotellitoas raadiot kuulda. Rääkimata tühisest eesti paralleelist – Abba pürgis Eurovisioonile juba aasta enne «Waterlood» lauluga «Ring Ring», aga see jäi pidama Rootsi televisiooni «ekspertžürii» peenema maitse taha…

Omaette õpik on see, kuidas mänedžer Stikkan Anderson käivitas kodus köögilaua taga nullist Rootsi muusikatööstuse. Ja kaardistas hiljem juba Abbaga ääremaise Stockholmi Londoni ja Müncheni kannul Euroopa popmuusika keskuseks. Abbast jäi hea mulje, et nemad oskasid õigel ajal raha tasku ja pillid kokku panna. Üllatuseks ei puudu ka nende lõpust väikluseni inetu, kohtu kaudu «tõe ja õiguse» nõudmise lugu…

Tavaliselt pakub üks popiidol ju vaid üht elulugu. Bändidegi puhul piirdub legend enamasti vaid solisti-liidriga. Abbas leidub «neli ühes» võrdselt värvikat saatust, ja boonusena kaks armastuse ja lahkumineku lugu. Pluss selle raamatu kõige valusam avastus – Stikkan Andersoni kurva lõpuga edulugu. Eestlastele meeldib uskuda, et oleme üks äraütlemata töökas rahvas. Ka sellele leidub Abba-piiblis illustreeriv koht: «Stikkan põlgas inimesi, kes oma tööd ülejala tegid. Ta ei sallinud enda lähedal ükskõikseid poolunes tukkujaid...» Terve muusika-impeeriumi püsti pannud mees jäi sisimas sohipojana sündinud maapoisiks, kes peenes seltskonnas enam viskipudelita hakkama ei saanud. Abba-nelik ise pidas tohutule edupingele vastu. Isegi siis, kui nende lugu palistas lähedalt mitu enesetappu.

Alguses oli aga puhas rõõm. Muusikast ja üksteisega kohtumisest. Nostalgilisse kaugusse jäänud 1970ndate muretust rootsi lapsepõlvest sobib hakatuseks kuulata kas või laulu «Att finnas till». Aasta oli 1972, Björn & Benny olid duo, ja nende tüdrukud tohtisid nende plaatidel esialgu vaid tausta laulda. Loo sõnum oli lillelapselik: olla olemas on suur asi.