Londonis elav eestlanna, endine supermodell KAJA WUNDER teab, et kauni naise elu pole kerge — sära meelitab kohale ka neid, kes ei soovi sind sugugi lähemalt tundma õppida...
Siinmail Bondi-filmis «007: igavene homne» mõnesekundilise episoodiga enim tuntust võitnud Kaja Wunder (37) on aktiivsest modellitööst taandunud. Nagu Inglise pressis põhjamaiseks Bondi-tüdrukuks ristitu ütleb, teeb ta seda veel vaid siis, kui pakutakse. Kuna aga London on linn, kus inimesed tõusevad kell viis hommikul, et alles kümme õhtul lips lõdvaks lasta, ja kus loorberitele puhkama jäänu avastab end peagi kaotajate pingilt, on Kajagi seadnud endale uued sihid. Oma vastuvõtte korraldava firmaga The Button Club, mida Wunder veab kahasse endise (!) boyfriendi Henry Northcraftiga, organiseerib ta keskeltläbi ürituse kuus. Ja seda pole detailideni paika timmitud ettevõtmiste puhul, kuhu on kaasatud nii ilmamainega loomakaitsja James Hewitt, Kenti hertsog ... kui ka ..., sugugi vähe. Põhiline on see, et Kaja süda lööb uue armastuse taktis, mis ei nõua kooselu. Sest pigem olla üksi kui avastada end üsna pea vales suhtes samade seinte vahel. Nõnda tervitabki Wunder oma hommikuid — mitte küll alati, kuid enamasti — üksi, nautides suurejoonelist vaadet oma korterist Kensingtoni linnaosas. Sealt on vaid kümne minuti tee kuulsasse Hyde Parki, kus sihvakas blondiin end kerge sörgi ja jõusaalitrenniga vormis hoiab.
Siiski, 17aastase tütre Johanna kõrval mõtleb Wunder veel ühe lapse, nimelt poja peale. Aga millal ja kellega, ei ole veel selge. Mehi on Kaja kõrval olnud, aga see «õige» peab õige tugev olema.
Sinu ümber liigub ohtralt legende, kas või selline, et kui Londonis Johannaga õhtut veedate, ei tutvusta te end ema ja tütrena, vaid lihtsalt sugulastena?
Modellina pidin olema nagu korralikult pakitud kink, teatud välimusega ja kohtadesse sobima. Siis sai küllalt valetatud vanust, kõik olid ju peenemad ja nooremad. Nüüd, kus ma ei ole enam kaks aastat modell, siis see väike vale jääb mängust ära.
Mulle meeldib väga aus olla, ma ei valeta kunagi, ütlen kohe kõik ausalt välja, kui inimesed tahavad minuga tõeliselt suhelda. Mis teemad sind ja su tutvusringkonda kõige enam erutavad?
Naistel on kõige suurem teema boyfriend. Siis… kindlasti reisimine. Me oleme kõik reisihimulised — plaan on 43 päevaga ümbermaailmareis teha ja siis lähemalt ette võtta Lõuna-Ameerika.
Suurlinnaelu on huvitav, see meelitab kohale inimesed, kes tahavad väga kuhugi jõuda ja midagi saavutada, mitte rahulikult maha istuda, perekonda luua ja lapsi teha. Need, keda mina tean, et nad on abielus, on põhiliselt inglased! Isegi Pariisiga võrreldes on Londonis ja New Yorgis palju üksikuid, see on üksikute ühiskond. Ma ei taha öelda, et ma pole õnnelik — see on küllaltki positiivne ja huvitav kogemus olla üksinda. Lubada endale asju, mida muidu ei saaks. Käia rohkem väljas, suhelda suurema hulga inimestega...
Millega kaasneb ka kerge flirt, tervitussuudlused…
Jah, inimesed Eestis kangestuvad, aga see on nii tavaline, kõik suudlevad, isegi neid, keda sa pole kunagi näinud.
Ilusatel naistel on palju raskem eralduda. Neil on rohkem tähelepanu ja nende juurde tuleb rohkem inimesi lihtsalt sära pärast, ja mitte ainult need, kes tahavad neid tegelikult tundma õppida. Eks see ole raske sellele, kes minuga koos elab. Ta peab olema tugev isiksus, sest tööga seoses on mul palju tuttavaid, pean palju ringi liikuma, mind pildistatakse, ja see ei ole kõigile kohane.
Sul on praegu keegi selline tugev inimene?
Alati tugev ja tore, väga fantastiline inimene. Ta töötab kunstikindlustuses. Meie suhe on suhteliselt värske.
Räägitakse, et mida aeg edasi, seda rohkem oled pööranud pilgu vanemate meeste pealt noorematele?
See on vale. Ma pole kunagi käinud endast palju vanema mehega. Minu ainus abikaasa oli minust aasta võrra vanem — nii et enamasti ikka nooremad. Miks? Sest nad on rikkamad ja selgema vaatega. Ja veel — ma ei ole tahtnud ennast väga siduda. Ma olen ikkagi üksik hunt mingil määral.
Noore mehega ei ole ilmselt ka nii suurt ohtu, et ta võtaks sult vabaduse, mida ennekõike naudid?
Jah, ei ole sellist lõplikkust.
37 pole küll mingi vanus, aga on sul näiteks 22aastasega millestki rääkida?
Kindlasti on, ma vaatan teda kui inimest. Lapsed on inimesed, noored on inimesed, neil on sulle palju õpetada. Usun, et vanus ei ole nii määrav. 70aastasega võib olla väga huvitav, teine asi on see, kas sa tahad temaga käia.
Sul on kiindumus, kuid elad üksi. Miks?
Inimesega võib olla koos, aga mitte liiga tihedalt. Nagu keegi väga ilusti ütles, sööge ja jooge koos, aga ärge sööge ühest leivast ega jooge ühest klaasist. Elage koos, aga teadke, et sambad seisavad eraldi ja puud ei kasva üksteise varjus. Nii peabki kooselus elama, sest siis annad endast parima, aga samas ei nõua teiselt kõike, annad talle ruumi.
Jah, ma elan omaette, aga me veedame koos aega. Inimesed teevadki tihti selle suure vea, kui nad ei oska enam teineteisele ruumi anda. Kõik ootavad kooselult midagi suurt — ja siis ongi kõigil superigav ning tekivad probleemid. Mina elan ausalt ja täpselt nii, nagu ma tahan, isegi siis, kui elan valesti.
Sa ei karda vanemas eas päris üksi jääda?
Ma ei kujuta ette… ma ei mõtle selle peale. Kardan rohkem olla suhtes, mis on vale.
Oleksid sa valmis ise meest üleval pidama?
Võiksin, aga ma vist ei taha. Usun, et igaühel peab olema töö, see on elus nii tähtis komponent. Mulle meeldivad mehed, kes on ambitsioonikad, kes tahavad teha ja teevad. Aga tihtipeale jääb eraelu seejuures soiku. Samas valitseb ka selline suhtumine, et sa oled nende elus justkui väike kaunistus, lillekene. Sellist elu ma ka ei taha, ma ei ole kodusistuja.
Sa oled olnud abielus, neid seisukohti võttes toetud sellele kogemusele?
Olin Johanna isaga üheksa aastat koos, ta oli mu esimene boyfriend. Me lõpetasime, kui ma olin 24. (Kaja oli abielus kunagise kümnevõistleja Marko Vunderiga, kes läks 1989. aastal Rootsi võistlema ning palus seal poliitilist varjupaika. Aasta pärast kolis Kaja talle tütrega järele — toim.)
Siis asusid modellitööd tegema?
Modelliks hakkasin ma küllaltki hilja, olin 24. Johanna oli viiene, kui mul tekkis kaks kodu, üks Stockholmis, teine Pariisis — käisin nende kahe vahel. Seejärel elasin kolm aastat Prantsusmaal, samuti Itaalias. Inglismaal olen alates 1997. aastast.
Itaalias oli sul ka pikaaegne elukaaslane?
Ei, kolm aastat olin ma ühe prantslasega.
Kuidas sujub sinu koostöö Henryga?
Me täiendame teineteist, tema on tugev IT-alal, mina inimsuhetes.
Mes sobime hästi kokku.
Kuidas suhtub see inimene, kellega praegu koos oled, sellesse, et sa ettevõtmisi oma eksiga jagad?
Me läksime Henryga lahku 4–5 aastat tagasi, see on üsna kaua aega tagasi. Inimsuhted on erinevad, kõik kindlasti ei saa aru, kuidas saab olla endisega hea sõber. Aga näiteks Markoga me ei käi läbi, Henryga küll. Me sobime koostööks, ta on nagu minu perekond. Ja tema perekond on minu perekond. Henry on ka muide kihlatud.
Miks sa ei suhtle enam oma tütre isaga?
Meie lahkuminek oli küllaltki valuline. Kui ta ei ole meid üheksa aastat mitte millegagi toetanud, miks peaksin siis temaga suhtlema? Ma ei tea, kuidas tal läheb, ma ei hakkaks seda ka kommenteerima.
Mille põhjal otsustad, kas suhe on õige?
Kui see viib edasi, on huvitav ja aktiivne ning annab sulle palju. Kui aga suhtes ei räägita teisega avalikult, avatult ega saada teineteisest aru, siis vajab see suhe järelikult veel palju tööd.
Kuidas sa pingeid maandad?
Ma loen palju, 14. ja 15. sajandi poeesiat. Vaatasin, et eesti keelde on väga vähe neid luuletusi tõlgitud. Mul on oma lemmikud... Need on niivõrd elulised ja targad.
Kuidas sa need avastasid?
Hakkasin mingi aeg sissepoole vaatama, ja leidsin endas palju huvitavaid asju, millest püüdsin rohkem aru saada. Seoses sellega elust ja teistest inimestest ka. Mingil hetkel sain aru, et ma ei ole täiesti murdumatu ja haavamatu ja et alati ei saa kõike, mida tahad. See tarkus tuleb võib olla vanusega. Avastasin neid asju suhteliselt hilises vanuses, kui olin 33–34.
Mis siis juhtus?
Ma kujutan ette, et esimest korda elus murdus mul süda.
Tema jättis s i n u maha?
See oli keerulisem. Seal ei jätnud keegi kedagi maha. See oli selline armastus, millel ei olnud tulevikku…
Heategevusele pühendutakse tavaliselt siis, kui inimesed on saavutanud teatava rahulolu nii materiaalses kui ka vaimses mõttes.
Ma ei tegele ainult heategevusega, ma olen ikkagi äriinimene. Londonis on tulemas peagi üritus, mille eesmärk on toetada lastehaiglat. Aga ma ei tee ainult head, ma teen raha ka....
Võib sind lugeda jõuka keskklassi esindajaks?
Sa tahad mind liigitada? Ma üldse ei liigitaks, olen selle vastu. Ma olen ärinaine. Ma pole kunagi kellegi heaks tööd teinud, ainult enda heaks. Tööga ei saa mind liigitada. Tutvustega ka mitte, kuna ma suhtlen erinevate inimestega, alates staaridest koristajani välja.
Teatava staatusega käivad kaasas ka aksessuaarid…
Heh, ostsin endale hiljuti mootorratta. Harley inglise variandi, hästi kihvt. Mulle on see ratas alati meeldinud. Tegin kunagi kalendri jaoks ühe inglise näitlejaga pildi, kus me sellega poseerisime, sellest ajast saadik hakkaski see ratas väga meeldima. Ilus ja klassikaline. Kus sa viimasel ajal reisinud oled? Kui ma veel poodi pidasin, ei käinud ma praktiliselt kusagil. Nüüd on mul rohkem aega — käisingi hiljuti Itaalias. Mul oli seal üks vana oliivifarm, kuid müüsin selle septembris maha. Ta oli nii ilus, aga nii palju aega ikkagi ka ei ole, et seal käia ja korras hoida.
Hoidsid seda siis ise üleval?
Kohati riisusin küll. Aga ei, majahoidja oli ikka ka. Oliivid vajavad harimist.
Milline sinu nädal välja näeb?
Ma teen tööd esmaspäevast reedeni. Olen küllaltki varajane ärkaja, poole kaheksast olen oma kodukontori laua taga. Praegu ma õhtuti nii palju väljas söömas ei käi, aga muidu kuskil 5–6 korda nädalas. Klubides ei käi ma üldse eriti palju.
Londonis on hästi tore ja kättesaadav teater ning muusikalid. Ja meil on ilusamad pargid kui teistes suurlinnades. Mängime oma seltskonnaga seal kriketit, käime surfamas ja ratsutamas, sõidame mootorrattaga. Meile meeldib teha süüa, meil on lausa väike sõprade ring, kellega me sööme korra nädalas koos. Minul õnnestub eriti hästi pasta ja tuunikala.
Sinu elu on üks suur, meeletu suhtlemine?
Võiks öelda, et mul on viis sõpra — ülejäänud on tuttavad. Aga sõpradega ma suhtlen tõsisemalt.
