Mõned rollid saavad näitlejatele saatuslikuks – tulevad hiljem oma elusaatuses kätte. Kas ka «Pimedate akende» kahele madonnale — ADA LUNDVERile ja MARIANA LEHOVEERile?
Rahvusraamatukogus esilinastus taastatuna Tõnis Kase 1968. aasta telefilm “Pimedad aknad”.
Suures ETV arhiivi tulekahjus 32 aastat tagasi hävis hulga filme ja teatrisalvestusi. «Pimedatest akendest» säilis õnneks venekeelne koopia. Režissöör Tõnis Kask taastas filmi hääle nüüd, 40 aastat pärast esilinastust praeguste tippnäitlejate pealelugemisel.
1993. aastal Eesti pikima seriaali käivitanud režissöör Tõnis Kasele polnud «Õnne 13» mitte esimene. Varem olid «Koosta pere» ning «Pimedad aknadki» jõudis 1968. aastal teleekraanile algselt kolmeosalisena.
Ada Lundveri kehastatud Leedale luges nüüd hääle peale Evelin Pang. Adat saatis näitleja ja õmblejanna Merle Talvik.
Ada, mis tundega vaatasite (oma) 40 aasta tagust filmi?
Ega ma, silmad selja taga, häbenema ka pea. (Naerab.) Võis vaadata.
«Lindpriid» oli aastakümneid keelatud riiulifilm, «Pimedad aknad» põlenud. Alles nüüd jõuate aegamööda uuesti rahva ette…
(Naerab.) Jah, nagu oleks kotermann minu filmidel sees.
Nii teataksegi ennekõike teie Reeta filmis «Mis juhtus Andres Lapeteusega?». Kummas filmis te endaga rohkem rahul olete?
Loomulikult «Pimedad aknad». Roll ise, mis ta nimi nüüd oligi… See Leeda oli Lapeteuse-Reedast mulle südamelähedasem.
Kui palju määras teie elukäiku Leeda osa?
Ei, ma ei usu, et see oleks midagi muutnud. Teate mis, mul tuli pärast seda nii palju filme.
Alguses olid teil «Jäljed» ja «Külmale maale» — helesinised naisosad, siis aga langenud Reet Lapeteus…
Lits. Lapeteuse-filmiga sain templi otsa ette. Ühel päeval lähen mina koju, emme teeb köögis süüa, nii näost ära ja pahur. «Emme, mis viga, mis juhtus!?» — «Ah, ma ei taha rääkidagi. Praegu helistas üks naine: öelge oma tütrele edasi, et ta on Eestimaa suurim lits!» (Naerab ja nutab.) Mina ütlesin: emme, ole nüüd mõistlik. Ja näe, heliseski uuesti telefon: «Kas nüüd on Ada Lundver ise? Et te teaksite, te olete Eestimaa suurim lits!» Tema viskas toru hargile, aga mina läksin joonelt helistasin kõrvalkorterist keskjaama, uurisin järele: helistati likööri- ja viinavabrikust. Noh otsi, tuult kõrbes! (Naerab.)
Intervjuud Ada Lundveriga loe edasi 26. veebruari ajakirjast
Režissöör Tõnis Kask neljast peategelasest: «Leeda leidmisega polnud probleemi, sest Ada Lundver oli teinud väga mõjusa töö filmis «Külmale maale». Ja temas oli seda haruldast kõigist head uskuvat inimest, kellele tõesti soovid mõttes, et tal elus väga hästi läheks. Selline kaasakiskuvalt siiras oli Ada ka elus.
Maarjat otsiti kauem. Üks kandidaate oli Helle-Reet Helenurm, aga tema oli Lundveriga liiga sarnaselt avatud natuur. Hea silmaga fotograafid soovitasid siis Silueti modelli Marianat. Rahvuselt poolakas, pärit Leedust, abiellus Eestisse. Mehe isa oli Eesti vabadussõjas võidelnud ja siia jäänud venelane — Leonov. 1930ndatel oli nõue, et Eesti kodanikul olgu eesti nimi. Leonovist sai Leoveer…
Mu abikaasa ütles ka, et poolatarides on eriline võlu. Seda enam sobis ta filmi madonnaks, et katoliiklus oli Mariana lapsepõlveusk.
Takistuseks sai aga sõjaväelasest mehe armukadedus. Oli kordi, kus võte oli määratud, aga Mariana ei ilmunud kohale. Tuli käia tal kodus järel — mehega rääkimas. Ja mida kardeti kõige rohkem — lembestseene, suudlusi Gerdiga uksel ja Matiga hüvastijätul. Esilinastusel vihastanud Mariana mees, et naine on ikka end täiega blameerinud.»
Pärast «Pimedaid aknaid» kadus Mariana avalikkuse eest. Töötas müüjana mitmes baaris. Kui nüüd ilmus lehte uudis, et filmi taastatakse, otsis ta Tõnis Kase üles.
«Esilinastusel tutvustas ta mulle oma teist abikaasat. Tema oli aastaid Ämari vangla kaplan. Kutsusid mind Oleviste kirikusse endiste vangide jumalateenistusele. Vaatasin, missuguse sisemise veendumusega nad koos jutlust pidasid…»
Ao Peebule prooviti esmalt pähe Gert Schröderi mundrimütsi. Aga siis avastati, et just tema on hoopis õige Mati, see «surnud mees». «Sobivalt luukõhn ja väga kinnine, mõistatuslik, noor, aga juba sünge saladusega mees. Nagu Maarja talle lõpuks ütleb: Mati, me pole sinuga mitte enam 22 aastat noored, vaid 22 aastat vanad!»
Baltisaksa ohvitseri Gerdi rolli sai aga telediktorite konkursilt ETV pearežissöörile Kasele meelde jäänud Jaak Tamleht. «Mitte ainult sellepärast, et munder talle hästi istus. Gerdi roll pole ühetähenduslik ning Jaagus oli positiivne aura. Tähtis oli see, et tema ekraanile ilmudes mõtled temast kõige paremat, et esmamulje ei lubaks iialgi uskuda, et see tegelane millegi nii halva ja alatuga võiks hakkama saada.» Esimest korda ilmneb see alatus, kui Maarjat kohanud mees teda armukadedalt lahtise käega vastu nägu lööb. «Kurja režissöörina nõudsin, et lausa kolm korda. Sest siin tuleb välja, et see piltilus mees tunneb mõnu, kui saab valu tekitada. Ja Jaak tegi seda siiralt, duubleid polnud. Võte läbi, langesid Jaak ja Ada teineteisel kaela ja nutsid mõlemad lahinal. Kogu võttegrupil olid pisarad silmas…»
Vahetult pärast filmivõtteid sai Tamleht sisse Panso-kooli. «Ja veel ilusam asi, viimane võte oli Rannamõisa kiriku juures. Sealsamas korraldasime Jaagu esimesed pulmad. Kinkisime suure kastitäie kööginõusid ja võtsime noorpaari terviseks.» Teatrikoolis abiellus Jaak kursuseõde Helle Pihlakuga (Meri), nüüd on Jaak aga juba 22 aastat surnud mees.
GERT SCHRÖDER
Jaak Tamleht (10.02.1942 – 13.07.1986).
Kui Ada Lundverit võib nimetada Nõukogudemaa esimeseks Marylin Monroe’ks, siis Eesti 1960ndate meesiidolit, telediktorina alustanud Jaak Tamlehe sarmi on tagantjärele võrreldud Robert Redfordi ja president John F. Kennedyga.
Ema müüja, lõpetas Tamleht 1967 Tallinna 1. õhtukeskkooli. Sama aasta detsembris
«Pimedate akende» võtete aegu abiellus ta esimest korda. Mänginud varem rahvateatris, võttis «puhtaid lehti» eelistanud Panso ta 1968 ka teatrikooli. Seal sõlmus teine, samuti lühikeseks jäänud abielu kursuseõe Helle Pihlakuga (hilisem Meri).
Teatritudengina mängis Jaak filmis «Don Juan Tallinnas». Noorsooteatri-aastatest (1972–76) jäi Tamleht ehk enim meelde päikselise Korstnapühkijana muusikalis «Mary Poppins». Siis aga süvenes viinaviga. Ehk nagu teatrileksikon konstateerib: töötas ehitustel ning veoauto- ja taksojuhina. Kuni kolleeg Jüri Karindi Tamlehe taksosõidul avastas ning teda just Vanalinnastuudio asutanud Eino Baskinile soovitas.
Baskini teater oli toona šeflussuhetes Viru kolhoosiga. Suviti käisid näitlejad seal lisa teenimas. Suvel 1986 oldi abiks Vihula mõisa restaureerimisel. «Jaak oli heade kätega, rassis kõvasti,» meenutab Karindi. Kuni ühel hommikul avastas Egon Nuter vastastoas elanud Tamlehe surnult. Isheemiatõvest tingitud südamepuudulikkus. Samuti diagnoosis kiirabi, et seda poleks juhtunud, kui mees võtnuks õigel ajal lonksu viina. Tamlehe voodijala kõrval seisis kinnine pudel…
Kolleegid mäletavad, et viimasest abielust oli Jaagul vahva väike poeg. Aga mitmes seaduslik abielu — neljas või viies — see Tamlehel oli, ei oska öelda ei kursusekaaslased, kolleegid ega ka esimene naine Mare.
«Hurmur ta oli, aga iga kord hirmus siiras,» kiidab Nuter. «Iga kord armus, lahutas ja abiellus jälle korralikult. Uskus jälle, et igaveseks. Kuni järgmise korrani.» Mare ei usu, et Tamlehe tappis viinaviga: «Minu ajal võttis Jaak küll iga päev natuke, aga ma ei näinud teda kunagi lauspurjus. Minule oli Jaak ainuke, esimene ja viimane.»
MAARJA
Mariana Taraszkijeviczòvna-Leoveer-Thaling (62)
Abiellus 18aastaselt sõjaväelase Viktor Leoveeriga ning sattus Leedust Eestisse. Samal aastal sündis poeg Orest. Armukadeda mehe vägivaldsus viis lahutuseni. 35aastaselt abiellus Mariana teist korda. Olius Thaling oli vaimulikust perest, aga saanud just siis avatud Olümpia hotelli baarmenikoha. Teraviljasaaduste Ministeeriumis ning ENSV Ministrite Nõukogus baaridaamina töötanud Mariana oli aga tõusnud lillepoemüüjaks. «Prestiižsed kohad, teate küll, nõukogude ajal ametiredeli tipp ja lagi. Defitsiit jooksis kätte, uppusime rahas — aga rahu ei olnud. Pummeldasime, petsime teineteist. Lahutasime, olin juba täielik alkohoolik. Aga 16 aastat tagasi — ime juhtus! Võtsime jumalat kuulda. Abiellusime Oliusega uuesti ja tänaseni…»
Olius Thaling oli Ämaris vanglas kaplan kuni selle sulgemiseni. Mariana aitas teda vene keelde tõlkimisel. Nüüd jätkab paar tööd Oleviste kirkus. Neil on ka kristlikus Pereraadios oma saade «Vangist vabaks», mille sõnum laiem kui ainult vangidele: tulge kõik minu juurde, kes te olete vaevatud… Raha ei too õnne ja rahu, ainult Jeesus Kristus. Mariana selgitab: «Meid vabastas ta alkoholist ja patust. Paljud imestavad, kas ma isegi sünnipäeval pitsikest ei võta. Aga mul ei ole vaja, ma olen vaba…»
Marianal on kaks pojapoega Ragnar ja Richard. «Ja nüüd saame ka Viktoriga sõbralikult läbi.»
Marianne, 40 aastat tagasi te eesti keelt ei rääkinud, teie Maarjale andis hääle näitleja Iivi Lepik…
Filmitiitrites on viga — minu õige nimi on Mariana. (Naeratab.) Aga see ei tähenda, sisu loeb. Ma ei teadnudki, kes see eesti näitlejatest siis oli. Praegu vaatasin-kuulasin, olin väga rahul — väga sarnane uus hääl on leitud. (Vanemuise näitleja Helena Merzin — toim.)
Teie olite siis, nagu mitmes filmis mänginud Mare Garšnek, moežurnaalist Siluett näitlejaks võetud tüdruk?
Jah. Väga imelik oli, et muulane võeti mängima seda osa. Maarjat, kes väga armastab ja on truu Eestimaale. Nüüd tagantjärele tundub, et selles mu ainukeses filmiosas oli minu edasiseks eluks midagi väga prohvetlikku. See nii puudutas mind, et nägin nüüd seost sellega, kes mina praegu olen. Jumalalaps. Juba kuusteist aastat tagasi pöördusin ma Jeesus Kristuse poole. Ja kui ma nüüd siin kedagi ei ehmata: piibel on jumalasõna ning on olemas jumala reeglid. Ja kui Eesti rahvas unustab jumalad, siis võivad tulla ka väga pahad asjad. Siis tõesti tuleb jälle minna lauluväljakule ja koos laulda: jumal õnnista, hoia seda väikest Maarjamaad. See on minul südames, ma väga palju palvetan selle eest. Aga loodame. Peab olema usk, lootus, armastus, aga kõige enam armastus, eks ole. Et armastagu jumal Eesti rahvast ja armastage üksteist!
Millal te viimati Adaga teineteist nägite?
Kaks aastat juba oleme teinekord jälle koos olnud. Otsisin ta üles, sest Ada on mulle väga kallis inimene. Kui meil olid siis pikad võttepäevad, mäletan, kuidas Ada võttis ettenägelikult kotist välja oma võileivad ning jagas need pooleks minuga. See kõik oli nii puudutav: sest kes mina temaga võrreldes olen ja kes Ada juba siis oli! Ja tema nii heatahtlikult jagas minuga leiba… Tema süda on väga hea, tänaseni. Suur tugi oli ka minu filmivanaema — Katrin Välbe. See loomulikkus ja ehtsus, nagu olekski ta mu päris vanaema, see oli nii armas.
Intervjuud loe edasi 26. veebruari ajakirjast
