"Mul on mälestused kodust, kui ikkagi jõulukuusk pandi üles ka nõukogude ajal, kardinad ette, ja küünlad põlema," meenutas Veski lapsepõlve.

"Emme-issi tegid traditsioonilist eesti toitu ja rääkisid, et nüüd on jõulud. Seda koolis ei tohtinud eriti rääkida, käisime jõulude ajal Rapla imeilusas kahe torniga kirikus, sinna tahtsid kõik minna," jätkas Anne.

"Klassijuhataja seisis ukse peal ja luges üles, kes need pahad lapsed olid, kes julgesid jõulude ajal kirikusse minna. See oli omaette hasart, kas me lipsasime läbi või ei lipsanud. See oli selline tore mäng nõuka-ajal. Ega lapsed kirikust midagi aru ei saanud, aga põhiline oli see, et sinna minna ei tohtinud, seepärast tuligi sinna minna," kirjeldas Anne Veski koolipõlve.

Jõulukingitusi teeb Anne aga juba aastaid sarnaseid. "Mul on traditsiooniline Veski pildiga seinakalender ja tore sõbranna, kes selle iga aasta õigeks ajaks valmis trükib, siis ma neid kingingi. Asju ma ise ei soovi ja teistele ka ei paku. Lastelastel on küll alati soov, mille nad jõuluvanale kirjutavad, ja see saab neil täidetud. Asjahullust meil ei ole, ise ei taha ja teistele ka ei soovita. Asju on küll ju igaühel. Kui on mingi konkreetne vajadus, siis selle me ikka täidame," sõnas ta lõbusalt.