Ivo Linna meenutas, et jõuluvanasse lõpetas ta uskumise umbes 6-7 aasta vanuselt. "Eks ma ikka kuus või seitse pidin olema, siis sain aru, et seda tehakse rohkem laste rõõmu pärast," rääkis Ivo.

Totraid jõulukinke Ivo pole saanud, lähedased inimesed üritavad kingitustega ikka rõõmu valmistada.

"Ikka proovitakse midagi rõõmustavat kinkida, heast huumorist saan muidugi aru. Humoorikaid pilte ja raamatuid on mulle ikka kingitud," pajatab Linna.

Andekas muusik ei mäleta, et oleks lapsepõlves jõulumeest kartnud, kuid ühel korral pidi ta siiski märgade silmadega näärivana juurest ära jooksma.

"Lapsepõlves oli Kingissepa kultuurimajas nääripuu ja siis mul põlv küll rudises, kui läksin oma kommikarpi lunastama. Ma pidin laulma ühte lastelaulu, mul on seda ka hiljem palju kordi juhtunud, kõik sõnad läksid sassi. Siis ma jooksin sealt nutuga tagasi, paki ma muidugi sain ja näärivana lohtuas mind," kirjeldas Ivo vahvat seika lapsepõlvest.

Kuna Ivo repertuaaris on palju jõululaule, siis kannab ta kingituse lunastamiseks luuletuste asemel neid ette.

"Minu lemmik on Alo Mattiiseni laul "Õhtul pimedal ja nõnda valgel", sellega ma päästan alati oma naha ära," lisas Ivo.