Klaverimängija REIN RANNAP käivitas oma igasuvise kontserttuuri. Kuidas aga elab helilooja aastaringselt, kui on vaja maksta maja, maasturi ja klaveri liising, millest ainuüksi viimase hind on pool miljonit krooni.

Rein Rannap (50) on just tähendusrikkal ilmel laulupeol ära kuulanud katke oma kantaadist «Ilus maa». Ta ei ole teps mitte rahul sellega, kuidas dirigent Hirvo Surva juhatas.

«Ta tegi mitmes kohas sellised teatraalsed ja ebaloomulikud pausid,» selgitab Rannap.

Kuni juulikuu lõpuni rändab Rannap taas mööda Maarjamaad kontsertideseeriaga «Uus klaver tuleb külla». Laulupeol sai ta isiklikult üle anda kontserdikutse presidendipaarile. Ja esipaar, muide, lubaski tulla.

Suvel tuur, aga millega te talviti tegelete?

Paljud esinemised, kui ma neid ise väga suurejooneliselt ei korralda, ei reklaami, jäävad tähelepanu alt välja. See on ka üks põhjusi, miks ma tahan oma esinemisi ise korraldada. Näiteks eelmisel augustil korraldas Eesti Kontsert kontserdi «Fenomenaalne 53». Selles 53-ndas, meie klassis oli veel mitmeid tuntud muusikuid. Eesti Kontsert ise pakkus selle välja, aga reklaam – täiesti olematu! Üks asi on see, et inimesed ei tea tulla kontserdile, aga teine asi on see, et nad ei saa ka teada, et selline kontsert toimus!

Tagantjärele ongi niivõrd kummaline, et Kultuurkapital maksis mulle selleks kontserdiks tellitud teose eest 10 000 krooni, ja samal ajal maksab ka ajalehe Sirp ilmumise kinni. Aga see ajaleht Sirp ei kirjuta sellest kontserdist mitte pisikest krrradi… kärbsesitta ka, ei pane selle… ma ei ütlegi, et minu teose kohta, aga mitte üht rida kogu selle kontserdi kohta! Aga samas toimub suur kontsert, kus iga teose eest on Kultuurkapital maksnud 10 000 krooni. Aga nende enda häälekandja ei suvatse selle kohta isegi mitte üht punkti panna.

See häirib teid?

Muidugi see häirib. Ma esitasin seal oma töö «Hallo», millele olin tellinud tekstid Kerttu Rakkelt. See oli minu idee, millest see tekst räägib. Ta kirjutas selle minu juhtnööride kohaselt — ja väga hästi. Telliti teos naishäälele ja klaverile. Ma hakkasin mõtlema, et on ju olemas sekstelefon, ja siis mõtlesin, et kes võiks sõnad kirjutada. Avastasin Kerttu Rakke, sest tema on kenasti teinud neid asju. Laulja oli siis nagu sekstelefoni töötaja. Viis sõnades läbi oraalse, anaalse ja vaginaalse, teises järjekorras vist ikkagi nagu… Aga minu palve oligi, et need kolm läheksid läbi.

Ma ei kirjuta kunagi igavat, halli ega akadeemilist muusikat. Nüüd, mis ma ütlen Kultuurkapitali kohta: et isegi kui see muusika oleks ikkagi igav ja hall akadeemiline muusika, võiks ta siiski olla jäädvustatud kriitikat luues, et oleks mingisugune märk selle kohta, et ta toimus. Küsimus ei olegi selles, et tahaks saada laita või kiita, aga tahaks tagasisidet – muidu tuleb paar tuttavat ja ütleb, et sul oli päris tore kontsert!

Seal oli oma kümme-viisteist ettekannet, aga ühestki ei kirjutatud — no see on täielik nonsenss!

Mis te viimasel ajal olete teinud?

Kirjutasin «Sigade revolutsiooni» filmimuusika ja tegin seda pikka aega tohutu andumusega, sest et tähtaeg oli minu õnneks hästi paindlik, ma ei pidanud kiirustama, võisin rahulikult teha. Aga ma töötasin kaks kuud ainult selle kallal. Ja no kuivõrd oli jutt, et sellest antakse välja plaat, siis ka stuudios nägin meeletult vaeva, iga asi sai perfektselt paika grillitud. Nüüd esiteks, ei ole plaati, teiseks, filmi jäi sisse ainult 10–15 protsenti minu muusikast — eksole! (paljutähendav pausi) Seal oli tegemist kahe režissööriga, Reinumägi ja Kilmiga.

Mul on ka üks firma, Premium tõlkebüroo, mis toetab minu loomingut aasta lõikes. See on selles mõttes erakordne, et nad ise pöördusid minu poole. Ma ütlesin ka selle rahalise toetuse vastuvõtmisel, et Šmigunide, elevantide ja «meie meeste» kõrval toetatakse ka muusikat. Teame ju, et nii sportlastel kui ka loomaaia asukatel on oma sponsorid, aga muusikas see paraku nii ei ole. See on hea, et see lõpuks kellelgi pähe tuli.

Ja sellest elab ära?

Aga tuuride korraldamine võtab ka aega. See on ikka neli kuud vändata läbi kõik ja… (Ruumi siseneb dirigent Hirvo Surva, kes oli laulukaare all juhatanud katkendit Rannapi loodud kantaadist «Ilus maa». Rannap hüüab Surva poole.) Rockmuusikas käib tempo kogu aeg, tead… Ei ole fermaate, ei ole fermaate! (Surva teeb kähku minekut.) Ma ei ole eriti rahul, kuidas ta seda «Ilusat maad» täna tegi.

…Eee, aga siis see korraldamise aeg. Tehnilisi assistente ma ikka kasutan, aga muidu, kus on ikka valik ja mõte, ma teen ikka ise. Kui ma teen tuuri, siis mulle meeldib seda kontrollida, ma teen seda ka nagu kunstiteost. Improviseerin ja siis jäädvustan. Mulle meeldib, kuidas ta üles ehitub. See on ka looming! Muidugi ökonoomsem oleks, arvestades minu muusikalist haridust ja muusikalist annet, et ma paneks kogu energia ainult muusika tegemisele.

Korraldate seda kõike ühemehefirma alt?

Jah, mul on Klaveripoeg OÜ. Ja ma arvan, et kui neid kontsertide seeriaid võtaks keegi teine teha, ma arvan, et ega ma poleks rahul. Selleks peaks olema inimene, kes loeks mu mõtteid. Aga varem või hiljem tuleb siin selles osas mingi lahendus leida, sest kõik läheb keerulisemaks. Ei saa enam palja jutu peale, on igasugused paberid ja…

…maksuametid, raamatupidamine, käive. Teie kui üdini loominguline inimene hoiate ikka kõigel ise silma peal?

Eks ma ise kirjutan raamatupidaja jaoks ikka kõik kenasti välja — kalkulatsioonid ja dokumendid. Tema siis vormistab. Kulusid ja tulusid ma pean ikka tasakaalus hoidma. Esimesed tuurid ma muidugi täiesti improviseerisin, ma ei teadnud ju palju rahvast tuleb ja kuidas see kulude ja tulude koha pealt kokku tuleb.

Aga varem sai meediasse reklaami ikka tasuta, kirikud, kus ma esinesin, tasuta. Nüüd ma jätsin need kirikud ära, kes küsivad nii palju, et see tähendaks mulle tõenäoliselt kahjumit. Jätsin ära need, kes ei hinda reaalselt, kui palju inimesi kirikusse mahub sisse. Nad arvavad, et läheb rohkem inimesi sisse, kui sinna tegelikult läheb. Et sellest aimu saada, nagu ma ka lisatoolid ostsin, ostsin ma istmekatted. Olen ka lavapoodiumid ise ostnud, sest see on kasulikum kui neid näiteks 29 kontserdiks üürida. Nagu on ka klaver ostetud.

Kus te neid hoiate?

Garaažis. Ma ei tea, kas nad ka sinna hiljem mahuvad, sest kui ma nad ostsin, lasin need ka kohe otse kontserdipaika sõidutada. Kui ei mahu kuhugi, viskan ära, ikka tuleb odavam!

Peate olema kalkuleeriv ärimees?

Olude sunnil, ma ei oleks muidugi hakanud seda ise tegema, kui oleks olnud keegi teine. Nüüd tahaks ikka ise hoida tüüri.

Ehk kasum jääks endale?

Kasum jääks tõesti endale — ja ma tahan ise seda riski võtta! Rõõmustada, kui tuleb palju inimesi ja vastupidi, kui ei tule. Seda riskiasja ei taha küll enda pealt ära anda.

Loomine või korraldamine - kumb võtab rohkem aega?

Korraldamine võtab ikka rohkem aega. Oma kolm-neli kuud. Lõppeks mõtled, et mis seal siis on, aga detaile tuleb kokku nii palju, et võtad kõne, ja jäädki neid võtma.

Olete panga silmis väärt klient, kelle ees vaip laiali laotatakse, kui sisse astute?

Ei noh, see personaalpangandus (pakutakse kliendile siis, kui kuu sissetulek on vähemalt 25 000 krooni — toim.) on mul küll, seda pakuti mulle juba ammu. Nii et see ei ole enam viimaste aastate materiaalse eduga seotud.

Olete pidanud investeeringuteks laenu võtma?

Kõik on ikka liisinguga, klaver (500 000) ja auto ja maja. Kunagi pidin ka ühele tuurile laenu võtma, et seda korraldada.

Milline oli Klaveripoja läinud aasta käive?

Ma ei tea seda, ma ei ole pabereid veel sisse viinud.

Kellelt on pärit see ärimehe soon?

Ehk on see geenides olemas. Kõik minu esivanemad on olnud küll kooliõpetajad ja muusikud, aga vanavanaema abikaasa oli küll ärimees. Tal oli kunagi üks Tallinna esimesi autosid olnud. Ta suri juba esimese vabariigi ajal. Nimi mulle ei meenu. Aga mul on pilt, kuskil sajandivahetusel tehtud. Jah, aga ema poolt on muusikuid olnud ja isa poolt kooliõpetajaid.

Aga mis mul kindlasti on kaasa sündinud, on reklaamilooja anne. Küsimusele, kes oleks minust võinud saada, kui ma poleks helilooja, vastan ma alati, et ma oleksin copywriter`ina päris edukas olnud.

Kuulute ka teie nende heliloojate hulka, kelle arvele Eesti Autorite Ühing aasta lõpus miljoni kannab?

Need teenistused on ikka välismaalt, kui on ikkagi. Minu summad tulevad ikka nende vanade poplaulude pealt. Ma tean, et Marju Kuut laulab ikka siin-seal seda mu «Raagus sõnu». Minu lugusid välismaal ei mängita.

Te ostsite maja. Olete eluaeg majast unistanud?

Maja sai ostetud selleks, et seda logistikat — nii peene sõnaga öeldes, aga tegelikult transporti — paremini korraldada. See oli nagu hetkeidee rohkem. Kas või see klaveri transport, üht tuuakse ja teist viiakse, ja helitehnika ka, kõik need süntesaatorid… Kuskil nad seal vedelevad, jah, ega ma neid pidevalt ei tarvita.

Ühesõnaga, taipasin, et need asjad peavad olema ikka kompaktselt kuskil nullkorrusel koos. See on ühekorruseline maja, kust on nüüd mugav neid tassida. Nii et see osutus täiesti õigeks ideeks elada esimesel korrusel.

Aga idee tuli nii, et ma üürisin kaks aastat ühte suvilat Läänemaal, ja siis hakkasin tähele panema, kui mugav on seal elada kui… Sa oled nagu ühel tasemel õue ja majaga. Sinna ma lasin ka klaveri tuua, et harjutada. Ja siis ma vaatasin, et vaat kui mugav — kui tahad, astud kohe välja! Ka telefoniga rääkides, asju korraldades — nii kui see heliseb, astud välja ja jalutad mööda muru. Sealt tekkis see tunne, selle talu põhjal. Ja ostsin valmis maja.

Teid ei nähta kunagi kellegagi koos. Jagate te kellegagi seda elamist?

No räägime muusikast ja klaveritest ja sellistest asjadest rohkem. Tegelikult see maja ka, see on mulle rohkem kontor, stuudio, prooviruum. Sellises funktsioonis see seal töötab. Eks ma elan ka seal.

Milline näeb läbilõikes välja teie nädal, kus ei pruugi äkki midagi toimuda?

Mõni kuu ei toimu midagi, mul pole ühtegi esinemist.

Kuidas te selle aja üle elate?

Harjub.

Lähete õhtul hilja magama ja ärkate hilja? Võtate kõne mõnele sõbrale, vaatate telerit? Tegelete mõne hobiga?

Hobisid mul ei ole. Eks see kõik muutub, enamuse elust olen ma elanud tõesti nii, et lähen hilja magama ja magan kaua päeval, sest ma ei ole kunagi kuskil tööl käinud. Nii et kellast kellani oleks aeg.

Kui ma olen vahest käinud «Terevisioonis», siis need on ka ainsad korrad aastas, kui ma kella kasutan. Nagu ikka inimloomus, olen ka mina hästi laisk, teen kõike viimasel minutil.

Kuidas veedate aega siis, kui midagi teha pole?

Unistan palju, planeerin asju, mida ma ise korraldan. Ja nendes asjades ma unelen väga pikalt, kirjutan seal mõtteid üles, kuidas teha, mida teha.

Olen mõelnud palju teemal — klaver ja visuaalne maailm. Seda olen palju mõelnud, aga eks mul on muid mõtteid ka. Kirjutan neid lehekülgede viisi. Aga ma ei unele asjadest, et midagi saada.

Liisingud on vaja maksta. Teid ei heiduta see, et mõni töödes tekib auk sisse?

Mul on palju erinevaid mõtteid, ja kui tekib, siis ma lükkan need käima.

Olete te rahul selle staatusega, mis teil täna on?

Jah, väga. See on minu elu parim aeg. Aga kas täiesti rahul — muidugi ma ei ole rahul. Ma tahaks loomulikult, et minu muusikat tuntaks välismaal, et mind kuulataks ka mujal. NLiidu ajal muidugi teati mind showpianistina. Ma oman ambitsiooni ka välismaal, aga ma olen laisk. Nominatsioon on, aga mul ei ole seda ora p…s! Mul ei ole üldse seda, et ma p e a n. Seda sportlase vaimu ei ole minus.

Tunnete ka, et teile on teiste poolt justkui müür ümber ehitatud? Heliloojate vahel on ka kindlasti hõõrumisi.

Klassikalise heliloojana, loomulikult, ma ei kuulu sellesse seltskonda. Ma ei ole kunagi isegi ka tahtnud kuuluda, olen teinud alati meelega ka teistmoodi kui on tavaks.

Pärti te tunnete. Kas tema ei võiks teie eest raja taga kosta?

Tunnen, aga vaat see, mida mina teen, ei ole üldse Pärdi liin. Pärt ütles oma sõna küll Erkki-Sven Tüüri kohta, aga… Minul on hoopis teine asi. Aga Eestis o n tsunft heliloojaid, kus tehakse kõike väga kindlatel alustel, teatakse mida tohib ja mida ei tohi teha. Jumala eest, ma ei ole kunagi tahtnud sinna kuuluda!

On teil teiste heliloojatega üldse millestki rääkida?

Kui oleme ühes ruumis koos, siis mul ei ole nendega küll millestki rääkida. Räägime küll veinist või… Aga muusikast pole küll midagi ühist selle tsunftiga rääkida. Mina ei ole ainuke, kes sealt väljas on, Urmas Sisask on samasugune tegelane.

Näiteks Erki-Sveniga, keda ma tean ammusest ajast, temaga me oleme küll vaielnud. Aga see on vaidlus, mis ajab kaotaja närvi, sest see õõnestab tema enesetunnetuse jalgealust.

Mida te talle ette heidate?

Ma olen Erkile ette heitnud, et miks sa kirjutad inetut muusikat, miks sa kirjutad muusikat, milles ei ole tundeid. Need on nagu kõige primitiivsemad asjad. Ja siis see kolmas asi — miks sa ei kirjuta enam nii nagu vanasti, kus kole ja ilus muusika oli vastandatud? Miks sa siis nüüd ainult koledat kirjutad? Temaga ma saan tõesti rääkida, oleme «vanad sõbrad» selles mõttes.

Miks tullakse teie kontsertidele, see ei ole ju Maie ega Valduri tuur?

No ma arvan, et kõik ei käi Maie ja Valduri tuuril. Mina ei käi. Ja ka minu väga paljud tuttavad on öelnud, et nad ei käi. Nii et päris kõik ilmselt ei käi seal.

Aga miks nad tulevad? Kui ma seda teaks ja suudaks selle sõnades formuleerida, siis see teeks mul ürituste korraldamise palju kergemaks. Ma ei tea seda, aga ma aiman ja püüan oletada teatud punkte, et sellest midagi välja kasvatada. Ma ikkagi laotan turul oma kauba laiali ja pakun välja.

Miks Rannap suitsufiltrit kõrvetab?

Rein Rannapil on komme tõmmata üks sigaret teise järel, rohkem kui pakk päevas, ning sigareti filtriga ots hakatuseks ära kõrvetada — justkui hajameelne, kes sigareti vale otsaga suhu pistab. Aga ei, Rannapil on sellele põhjendus:

«See pidi tervisele kasulik olema. Lepo Sumera käis Ameerikas kuskil tubakavabrikus ekskursioonil ja talle näidati seal, et need sigaretid lüüakse kõik noaga pooleks, mis tähendab, et sinna külge jääb tolm ehk lõikepuru! Ja seda ei saa kuidagi ära võtta, suits läheb ju kohe pakki. Seal ta õppis, et ots tuleb korra üle põletada. Igal juhul näidati seal vabrikus lausa pildis, et kui inimene sureb, siis kõik mõistagi muundub — mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama —, välja arvatud see, et sinna kohta, kuhu suitsetaja maetakse, pidi temast järele jääma selline pisike kuhil sellest purust filtri otsas, mille oled endale kopsu suitsetanud. See ei kao, jääb püsima. Aga see võib-olla ka pigem muinasjutt, selline sumeralik anekdootlik lähenemine… Aga paljud hakkasid seda tema jutu järgi tegema. Ka mina.»