Telesaate «33 küsimust» juht KRISTJAN JÕEKALDA on elu nii sättinud, et tal on vähe majanduslikku vastutust ning palju aega kodule ja pisipojale KRISTOFERile.
«Jube tunnistada, aga ma leian multifilmist «Simpsonid» oma eluga rohkelt sarnasusi,» muheleb Kristjan (32). Ta on kodune mees, mugav, alati lõbusas tujus, armastab hästi süüa ja diivanil lesides telekat vaadata. Ei ütle ära ka külmast õllest nagu pooltotakas Homer Simpsongi.
Kodu on tema jaoks eelkõige abikaasa Maris (30) ja aasta kaheksakuune Kristofer, kes ei jäta kasutamata võimalust tempu teha — justkui Bart Simpson.
Kellesse Kristofer iseloomu poolest on läinud?
Minusse kindlasti mitte. Mind võttis ema hommikul voodist välja ja pani nurka mängima. Seal ma siis tegin blä-blä-blää, kuni ta mu õhtul krattipidi jälle voodisse tagasi tõstis.
Kristofer aga on tõeline röövel Ööbik, kes ei püsi sekunditki paigal. Tema teekonda tähistavad tühjaks pigistatud hambapastatuubid, soditud kapid ja seinad, laiali loobitud asjad ning märjad põrandad. Näo poolest on poiss minusse — selline heledate juustega trulla, väike aarialane.
Kuidas ta sind ekraanil nähes käitub?
Me ei vaata «33 küsimust» kuigi sageli, aga kui telekas juhtub sel ajal mängima, siis ta kilkab ja itsitab. Ta ei viitsi kaua passida, näeb korra ära ja rahu majas. Küll aga naelutavad kuti ekraani külge teletupsud, reklaamid ja muusikavideod. Vaat need on üle prahi värk, mille pärast söömine ja mängimine hetkega pooleli jäetakse.
Kui palju sul lapsele aega jääb?
Ma olen äärmiselt kodune inimene, aga pean tunnistama, et praegu tegeleb lapsega põhiliselt Maris. Tema organiseerib söömised ja magamaminekud. Ma olen Kristoferil kõigest kaks korda mähkmeid vahetanud, neist ühe võtsime ka videosse.
Elame Lasnamäel ja seal pole kuigi palju võimalusi väljas käia. Mänguväljakul on lastega põhiliselt emad, millest mul nendega ikka vestelda on. Ootan, et Kristofer rääkima hakkaks, siis saan temaga rohkem tegelda ja Marisele puhkust anda. Praegu meeldib poisil minuga klotse laduda ja automänge mängida, emaga ta seda millegipärast teha ei soovi.
Mu vanemad elavad Püünsis ja seal saab poiss väljas mütata, nii palju kui süda lustib. Püünsi on poisile väga hariv. Sealt tulles on tal alati heas mõttes uued kombed.
Millised?
Kristofer läheb kodus vahel ülekäte, kukub jonnima, karjub ja laamendab. Ta on nii väike, et ei saaks karistamisest aru. Mõni päev vanavanemate juures aga teeb temast teise inimese. Poiss tuleb sealt koju, tukk kenasti kammitud, sööb korralikult, kõik on triksis-traksis, ime, et ta veel rääkima pole hakanud. Paari nädala pärast aga läheb kõik endistesse rööbastesse, siis tuleb ta jälle mõneks päevaks Püünsi viia. Vanaema oskab asjad kuidagi paika panna.
Kuidas sa magada saad?
Päris titana magas poiss hästi ja lasi ka meil magada. Kui ta hakkas esimesi samme astuma, siis võtsime ta enda juurde voodisse. Paaril korral juhtus, et ehmatasin öösel külge keerates, kes või mis mu alla jäi, hea, et poissi ära ei maganud.
Kui kutt suuremaks sai, siis panime ta oma voodisse, aga poole öö ajal oli ta meie juures, sikutas mind välja ja kobis ise asemele. Kolisin siis elutuppa diivanile. Tahtsin pärast paari kuud eksiili oma voodisse tagasi, aga kus sa sellega. Poiss tuli ja tiris mind välja. Nüüd polegi mul magamistuppa eriti asja. Ootan pikisilmi, et Kristofer rääkima ja asjadest rohkem aru saama hakkaks. Siis ütlen talle: sina magad oma ja mina oma voodis, ning kogu lugu.
Kirjelda mõnd põnevat seika pojaga.
Neid on olnud igasuguseid. Talle meeldib asju õhku visata ja oodata, kuni need pähe kukuvad. See on jube! Ta viskas mu vanemate juures vaasi puruks, õnneks mitte vastu oma pead.
Poiss õpib iga päev midagi juurde. Meil on videomakk ja DVD-mängija teineteise peal. Laenasin «Cinemania» tegijalt Rein Oksalt ühe värske DVD-filmi. Järgmisel päeval koju minnes leidsin põrandalt tühja karbi, plaati aga polnud kusagil. Paar päeva hiljem videokassetti makki pannes ei tahtnud see kuidagi sisse minna. Selgus, et kutt oli DVD sinna toppinud. Noh mõte oli tal ju õige, plaat läks lihtsalt valesse masinasse. Õnneks andis Oks mulle filmi hävitamise andeks.
Elu õpetab teda ise. Näiteks upitas poiss end üle võrevoodi, kuigi pulgad olid niikuinii eest ära võetud. Niikaua upitas, kuni mürtsti täiega maha sadas. Muhk oli otsaees nagu sarv, aga ta on kange, iga asja peale pillima ei kuku. Õppetunnist oli nii palju kasu, et enam ta end üle serva ei kõlguta.
Kui palju lapsi su peres peaks olema?
Kindlasti peab olema rohkem kui üks laps. Me Marisega mõtlesime kohe pärast Kristoferi sündi, et paari aasta pärast tuleb ka teine valmis teha. Et oleks korraga tehtud ja saaks titemajanduse kaelast ära. Üle kahe lapse meil plaanis pole.
Usun, et teise lapsega on lihtsam. Kristoferi puhul me ikka pabistasime algul kõvasti, kui ta näiteks palavikku jäi. Tegelikult pole hullu midagi, beebidel ikka juhtub, tuleb ainult õigeid ravinippe teada.
Teletöö on hooajaline, leping sõlmitakse 9 kuuks ja seejärel tuleb ennast taas tõestada. Kuivõrd selline ebastabiilsus sind muretsema paneb?
Eks mure on ikka. Mu töö lõpeb mais ja esimese palga saan oktoobris, nii et talvel tuleb kapitali koguda. Kui ühel aastal lepingut ei sõlmita, siis jõuab selle ajaga järgmiseks hooajaks midagi uut välja nuputada. Küllap suudavad vanemad ja õde mu seltskonda aastakese toetada.
Millega su naine tegeleb?
Me oleme koos naisega «33 küsimust» ja oktoobris ekraanile jõudva laste küsimustemängu «Neti 2003» tootva Teet Margna alltöövõtja. Maris tegeleb, niipalju kui lapse kõrvalt jõuab, paberimajandusega.
Maris hoiab ka kodus arvepidamist korras. Meil on kaustik, kuhu ta märgib kõik sissetulekud ja väljaminekud. Kui papp on enne kuu lõppu otsas, siis vaatan küsivalt Marise poole. Tema teeb näpu märjaks, lappab väljaminekute lehekülje lahti ja näitab, kui palju ja kuhu raha kulus. See on maru hea süsteem.
Kelle käes on pere rahakott?
Mul pole rahakottigi, taskuraha ainult. Ka pangakaart on Marise käes. Muidu valitseks me eelarves üüratu auk, sest raha lihtsalt sulab mu käes. Ma ei tea isegi, kuidas.
Mulle ei meeldi vastutus. Seetõttu on ka Margnaga väga hea koos töötada. Talle meeldib, rind ees, läbi tule ja vee minna. Mulle aga istub kiiluvees sõitmine — hea rahulik ega pea närveldama. Ma loobusin vastutusest hoidumiseks isegi õhtujuhi ametist, sest olin juba nädal enne pidu endast väljas, muretsesin, mida ma seal teen ja kuidas olen.
Pereelus aga läheb naine ees, ja nii ma siis kahes suunas sõelungi. Jube hea on olla, olen oma eluga väga rahul ega oska paremat tahtagi.
