Pärast kingasaamist Linnateatrist on Marje Metsur (69) leidnud taas elujõudu, naudib uusi pakkumisi ja rolle. Näitleja tunnistab, et ta oli talvel kokkukukkumise äärel, sest teatril õnnestus temalt võtta eluisu — aga head haldjad hoidsid siiski halvimast.

Palavus hakkab maad võtma. Tartus Hansahoovis katkestatakse suve-etenduse «Puut/Laat» proov ja näitlejad saavad jalad külma basseini pista. Teiste seas on ka Marje Metsur, 70–80ndate aastate suurimaid nimesid Eesti teatris, kes mängib käreda häälega maapoe müüjannat.

Mäletan, kui mu vanemad sosistasid õnnelikult, et said lõpuks tutvuste kaudu piletid Mati Undi lavastatud skandaalsele etendusele «Rästiku pihtimus» (1979), kus peaosa mängis Marje Metsur. Pärast arutas kogu seltskond, kui paljas ikka oli näitlejanna laval ja kas tähtsam oli sisu või vorm! Tänavu saab näitlejannat näha laval nii süüdimatus Aapo Ilvese suvejandis kui ka tõsises Sofi Oksaneni draamas — «Puhastuse» esietendus on septembris Vanemuise teatri väikeses majas.

Kuidas sellised rollid tulevad?

Selle rolli pakkus lavastaja Ain Mäeots. Ta on mulle alati kriitilisel hetkel käe ulatanud. Mulle meeldib, kui saad proovi teha sellise tundega, et oled saabunud koju andekate ja armsate inimeste hulka.

Mis Linnateatris juhtus?

Olin seal 44 aastat, aastaid repertuaari kandja. Kui sinust tahetakse lahti saada, siis sind suretatakse välja ja sulle ei anta tööd. Näidatakse, et oled vana ja noored tulevad peale. Saan aru, et olen vana ja seetõttu ei konkureerigi noortega. Kui ma olin noor, tuli mul tihti mängida vanu inimesi, aga mul puudus selleks platvorm. Kriipsud tõmmati näkku, aga see ei tee sind veel vanainimeseks. Noor ei mängi neid rolle välja.

Mul on praegu tunne, et on saabunud aeg, kus võin mängida vanu inimesi, sest mu kummutisahtlid on täis. Mul on nii palju öelda.

Vanemuine pakub mulle kohta oma trupi koosseisus, aga ma ei tea, kas olen selleks elumuutuseks valmis. Mul on kodu Tallinnas — seal on armsad inimesed ja ma pean abikaasa eest hoolitsema. Aga ma olen õnnelik Vanemuise pakkumise üle.
Võin nüüd teha, mida ma tahan.

Loe edasi värskest Kroonikast

{poolik}

Kui pikk oli väljasuretamisprotsess?

See kestis pikka aega, rollid läksid järjest väiksemaks. Kardeti, et teatris on liiga palju vanu inimesi. Aga mõnes Inglise telesarjas mängivad ainult vanad inimesed. Vanu ei maksa karta! Pärnu teatris lasti ka kõik vanad lahti ja kõige vanem, kes jäi, oli 45. Nad peavad siis valima, mida mängida. Linnateatris on suurepärased noored inimesed, kuid sinna kõrvale on ka vanu vaja. Noored pole milleski süüdi ja ka vanad mitte, aga Linnateater on mulle väga palju haiget teinud. See ei ole nii nagu Merle Karusoo kunagi kirjutas, et näitleja on ise süüdi, kui tal tööd ei ole. Sulle ei anta lihtsalt võimalust. Nüüd olen jälle õnnelik.

Muide, Linnateatri direktor ütles ajalehes, et nende aeg sai lihtsalt täis, aga — minu aeg ei ole möödas!

Noorsooteater oli minu teater 44 aastat. Ja jääb minu teatriks, aga südames on ta minu jaoks surnud. Seal on toredad inimesed ja ma soovin neile head. Ja nad teavad seda, et ma olen vintske ja visa nagu rästik. Kõik, mis olen 69 aasta jooksul saavutanud, alates sünnihetkest sõja kolmandal päeval, on tulnud välja võidelda. Keegi pole mulle leivatükki lauale pannud.

Eestis ei osata inimestest viisakalt vabaneda ega pakkuda neile uut motivatsioonipaketti?

Las jääb see nende hingele, kes selle stsenaariumi käivitasid. Ma tean, kes need on, aga minus ei ole sappi. Ma ei ole vihapidaja inimene, sest ema on mind nii kasvatanud, et ärge tasuge kunagi halba halvaga, püüdke ikka hääd teha — ja kui seda ei suuda, ärge tehke midagi. Mina tahan pigem head teha. Mulle on olnud andmise rõõm alati suurem kui saamise rõõm. Mulle on ka antud ja ma ei suuda neile iial nii palju tagasi anda, kui olen saanud. Üks suurim andja oli minu lemmik-õpetaja Helmi Tohvelmann. Tema uskus minusse ja ma tänan teda iga päev.

Mehe leidmine oli õnnelik juhus?

Jumal ise saatis ta mulle, kuldse inimese — ega muidu ei abielluta 1. aprillil ega elata juba 44 aastat koos. (Marje abikaasa on Kaupo Metsur (72), kes oli 50–60ndatel Eesti parim kettaheitja, Universiaadi hõbe 1961 ja hilisem õppejõud Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonnas – P.K.) Esimesed üheksa aastat meie abielust oli linnadevaheline. Tema elas Tartus ja mina Tallinnas. Vanemuise juht Kaarel Ird ei tahtnud Panso kutsikaid ja minu lennust tehti Noorsooteater, kuigi mind oleks Kaarel Ird võtnud. Ühel hetkel tuli abikaasa Tallinna.

Ta on olnud minu suurim tugi, nagu mu õedki. Ma olin talvel nii läbi, kokkukukkumise äärel, sest neil õnnestus minult võtta eluisu, aga head haldjaid on mind hoidnud.

Mees toetas sind raskel hetkel?

Rohkem pidin mina teda toetama, sest tal oli kaks äkksurma.

Paljukiidetud lavastaja Elmo Nüganen ei talu endast suurema kogemusega inimesi?

Ta ei ole halb, ta on väga andekas, aga ta ei ole minuga kordagi peale lahtilaskmist rääkinud. Meid kutsuti lepingut pikendama ja trupijuht oli meile kuu aega varem öelnud, et ärge kartke, kedagi ei vallandata. Mulle öeldi, et, Marje, sinuga sõlmitakse leping reedel pool neli, ära pabista, kõik on korras. Kartsin kogu aeg, et midagi siiski juhtub, sest tööd mulle ei antud. See oli kõige solvavam, et nii tehti. Ma ei olnud kunagi ühtegi etendust ära jätnud. Ma olen 38,5kraadise palavikuga Mary Poppinsit mänginud kaks korda päevas. Ma olen lasknud kaela teha 90 novokaiinisüsti häälepaelte parandamiseks. Ma olen teatrile ohvreid toonud küll ja küll.

Mida peate oma parimateks rollideks?

Mary Poppinsit, aga ka Olga Zotova rolli Mati Undi lavastatud näidendis «Rästiku pihtimus», mis on mulle väga lähedane. Minu enda saatus on Olga omaga väga sarnane. Mulle on tehtud elus väga palju ülekohut, aga ma olen vintske nagu Olga. Mängisin Olga rolli 200 korda. Kuna lapsi ei ole, siis on mul olnud väga palju rollilapsi, nii suuri kui väikesi.

Sul oli neiupõlves ka slaavi nimi?

Jah, Maria Mihhailova. Ma olen sündinud Venemaal Toropetsi oblastis. Minu vanaisa Joonas Rõigas läks eelmise sajandivahetuse paiku Kanepist Toropetsi õlle- ja viinapruulijaks. Ta oli seal jõukas mees. Ta oli parim õllepruulija ja tema lapsed käisid siidis ja sametis. Seal oli suur eesti asundus 120 leerilapsega. Stalinile see ei meeldinud ning minu vanaisa ja palju teisi eestlasi vahistati, tapeti ja aeti auku. Siis tuldi meie maja maha lõhkuma. Minu vanaema palus veidi oodata, öeldes, et nii kiire ju ka ei ole. Siis tulid nad tagasi alles järgmisel hommikul ja põletasid-lõhkusid maja maha ning lõikasid kirsiaia ja õunapuud ka maha.

Minu sõjas kaduma läinud tädi Salme võttis siis kitarri kätte ja laulis. Nii algas seal lagunemine. Minu ema abiellus seal mehega, kelle vanaema oli poolatar ja isa venelane. Ma sündisin pere kolmanda tütrena sõja kolmandal päeval.

Isa läks sõtta ja sai seal surma, kui olin kaheksakuune. Siis algas kannatuste rada. Me olime sõjapõgenikud. Ema kuivatas minu mähkmeid ümber enda ja jäi kopsuhaigeks. Ta ütles, et Marje karjus oma hääle lapsena ära, sest me olime kogu aeg näljas.

Üheksakuusena jäin pommitamise kätte ja mind varemetest välja toonud Vene lendur tõstis mind kõrgele kätele ja ütles, et sellest tüdrukust tuleb näitleja, sest tal on nii kõva hääl. 1945. aastal saime tagasi Eestisse ja asusime elama tühja majja, kust inimesed oli viidud
Siberisse. Vaata, mida meiega aeg teeb — ema elas lõpuks 86aastaseks. Aga ka mina olen pidanud algusest peale võitlema, võitlema, võitlema. 

Kas elu ongi võitlus?

Minu elu küll. Elu on siis tasakaalus, kui on naeru ja nuttu, päikest ja pisaraid. Neid peab olema võrdselt, aga pisaraid veidi vähem.

Millal elu paremaks läks?

Ei teagi. Lapsena pidin kolhoosis väga palju tööd tegema. Ema kasvatas kolme last üksi ja pidin metsas marju korjama. Olin küla kiiremaid marjakorjajaid. Vanaema viis need siis kaelkookudega Kanepi turule, et veidi raha saada riiete ostmiseks. Küla oli väga vaene ja kolhoosides palka ei makstud.

On olnud ka õnnelikke päevi?

Viimane aasta oli kohutavalt raske. Vaimselt eriti, mitte rahaliselt. Mul on abikaasal väga kallis südamestimulaator. Jumal tänatud, et see töötab! Oleme koos olnud aastakümneid ja ma hoian teda väga ja tema hoiab mind. Tema tervis on veidi paremaks läinud, sest ka mina olen õnnelik. Mul on väga hea siin Tartus olla ja tööpõld on jälle lai.

Mulle on elus antud ja ma tahan ka anda tagasi. Ma olen andja tüüp.


Noortel on teilt palju õppida?

Ma ei ole õpetaja rollis olnud. Ma ei lähe kellelegi ütlema, et mängid halvasti. Kadedust ei ole ma enda juures märganud. Kui kellelgi asi välja tuleb, siis pigem õnnitlen. Hoolivus on tähtis.

Kus suvi möödub?

Mul on abikaasa hetkel Võru-Kubijal. Mul on seal kaks õde ja meil on seal kena elamine. Eks ma puhkan Võrus vabadel päevadel, kui Hansahoovi suve-etendusel ei ole vaja mängida. Seal on ka õetütar ja tema lapsed, kes on ka natuke minu lapsed. Meil on väga kokkuhoidev pere. Kui ühel on, siis on kõigil. Minu õed hoiavad mind väga.

Kuidas enda tervis?

Töö on mind terveks teinud. Tänavune aasta on helde olnud ja pakkumisi on
olnud. Põlva Uma Pido lavastaja Raivo Trassi pakkumine oli esimene, mis aitas mul kriisist välja tulla. Lõpuks sain sellelt peolt nii palju jõudu, et nüüd on mul järgmised proovid ja esinemised.

Ma tahan öelda neile, kes minust ei hoolinud, et olen ikka olemas. Ma lähen laval järjest paremaks.

Mis te teete külmas basseinis?

Mul on südameklapi rike ja jalad lähevad selle kuumaga veidi paiste. Emale tegin osjavanni, aga kust ma siin neid osjasid võtan!