Rahvalemmiku REET LINNA kõige paremad ja halvemad mälestused läbi kuue kireva aastakümne.
Imeline Pärnu suvi Reet tunnistab, et tema isal, muusik Arved Haugil oli oma laste jaoks harva aega. Sestap ongi tema esimesi armsamaid mälestusi isaga veedetud suvi Pärnus.
«Isa mängis õhtuti Rannahoones ja mina olin kaasas. Elasime Pärnu kuulsa kapteni, Robert Kurgo majas. Mäletan päikselist hommikut, suurt kausitäit lõhnavaid maasikaid ja alati naeratavat isa. Siis me kuulusime teineteisele! Hiljem oli kõik teisiti...»
Vanaema surm Reeda isapoolsed vanavanemad olid sügavalt usklikud. Väike tüdruk veetis koos nendega palju lapsepõlvehetki ning kiindus jäägitult. Ilus aeg lõppes, kui vanaema haigestus rinnavähki. Arsti ei kutsutud, kuna usuti, et vanaema saatus on kõigevägevama käes. Vanamemm aga kustus.
Kirikus ärasaatmisel sõnas pastor korraga vanaisale: «Sina, Mihkel, ära kurvasta, õige pea jõuad talle järele!»
Reet oli siis teismeline koolitüdruk ega mõistnud kirikuliste keelt. Miks öeldi, et kohe-kohe läheb ka vanaisa taevasse?
«Sain shoki ja ulgusin terve öö... Sellest peale ei lase end kellelgi mõjutada, teen oma valikud ise...» sõnab Reet.
Esimene palk Reeda esimene tööots oli Tallinna Kaubamaja kaubalaos. Ta oli siis 15aastane.
«Unistasin kõrgete kontsadega kingadest. Ostsin need Nõmme jaama juures olevast kingapoest, maksid 18 rubla. Mäletan, et need olid tumesinist värvi... Olin tõesti õnnelik ja jagus veel emale sõögirahaks andagi. Sellest ajast olen ise oma raha teeninud.»
Vägistamiskatse Kord otsustas 18aastane Reet pimedal sügisõhtul oma tolleaegsele peikale külla minna. Lillekülast Kalamajja. Paldiski maanteel ühe värava ees tõugati Reet hoovi ja lükati pikali. «Surmahirm oli, sest see oli kõige ehtsam vägistamiskatse. Karjusin ja rabelesin kohutavalt. Õnneks mind kuuldi... Mööda kõndinud TPI poisid aitasid mind koju.»
Reet tunnistab, et mäletab teda rünnanud valgepäist prillidega meest tänaseni. Ja kardab sellest päevast peale üksi pimedas käia.
Hanna-Stiina Kui Reet 1973. aastal Ivo Linnaga abiellus, oli ta maailma õnnelikum inimene. Seitsmes taevas saabus aga 17. aprillil 30 aastat tagasi, mil sündis imearmas tütar Hanna-Stiina. «Kui ma teda nägin, nutsin suure häälega. Arstid arvasid, et mul on midagi pahasti, aga mina ulgusin õnnepisaraid. Temast sai meie printsess!»
Lisette Veel üks sünd! 1993. aastal sai Reet vanaemaks. Tal õnnestus lapselapse sündi oma silmaga pealt näha.
«Mu poeg kutsus mind VHS-kaameraga peresünnitusele ja palus filmida. Kõik oli super sinnamaani, kuni ta nabanööri lõikama pidi.» See oli Reeda sõnul nii ülev hetk, et vanaema silm läks märjaks, kaamera kukkus kolksti! käest ja ta ei näinud midagi. «Oleme täna Lisettega väga head sõbrad! Ja inimlapse sünd on ime!»
Karistus televisioonis Televisioon pole olnud alati meelakkumine. Reeda negatiivseim mälestus on ajast, mil ta alustas saatesarja «Ennesõjaaegsed kümnendid muusikas ja ajaloos». Ta oli ka ise saate autor. Saade oli hea, kuid selgus, et ta oli niigi imepisikese eelarve lõhki ajanud. «Peatoimetaja Luule Mikk karistas mind autorihonorarist ilmajäämisega. Ma ei ole suuremat solvumistunnet tööl tundnud!»
Soojad jõulud Oli 1990ndate algus, kui Reet ja Ivo elasid Merivälja ridaelamus. Jõuluaeg. Rahad läbi, maja külm, sest defitsiitne kütteõli oli otsakorral.
«Siis sõitis maja ette must auto ja õige pea seisis meie toas justkui suur ingel, Enelin Meiusi. Olime temaga head sõbrad. Tal oli käes paks ümbrik rahaga ja kaasas lipsudega kingitused. Tuli ja ütles: «Siin on teile kingitus, olgu teil soojad jõulud!» Reeda sõnul on see kauneim südamest tulnud kingitus, mis nende pere on saanud!
Tulekahju 10 aastat tagasi sai Reet tunda tule võimu... ja seda oma kodus.
«Mul olid tol õhtul külalised, kes jäid ööseks. Kui kõik olid magama läinud, jäin istuma ja mõtisklesin elu üle. Äkitselt käis õudne mütakas!»
Reet jooksis keskkütteruumi ja nägi, et õlikatel oli plahvatanud. «Shokk oli täielik, aga tegelikult oli see õnnelik juhus,» räägib Reet, «sest meesterahvas, kes meile ööseks jäi, oli elektrik. Kutsusin tuletõrje ja kõik lahenes.»
Reet arvab, et kui ta oleks magama läinud, oleks terve perekond ja sõbrad vingumürgitusse surnud. «Nüüd kontrollin alati kõik asjad üle. Minu jaoks on sellest jäänud märk, mida on võimatu unustada...»
Autoõnnetus Märtsis kaks aastat tagasi tuli Reet Viljandi jahimeeste seltsi aastapäevapeolt esinemast. Autos mängis Meie Mehe «Waterloo», meeleolu oli hea, kuigi kiirust polnud palju...
«Äkki Imaveres, Paia ristil, oli pilt tume, käis jube müts ja auto esiklaas puruks. Selgus, et karja viimane põder lendas üle auto. Kõik käis silme eest läbi, auto seisis, aga «Waterloo» lõugas...»
Hiljem ütles politsei: «Reet, te olete õnnesärgis sündinud, nähtavasti on teil siin elus veel palju teha!»
Nüüd jälgib Reet tee ääres olevaid märke suure hoolega ja pelgab pimedas kihutada.
