Bridget Jones on tagasi! Kuid Renée ZELLWEGER väidab, et tema enda elu on vaat et hullemgi kui Bridgeti oma.
Saledast Hollywoodi diivast töntsakaks inglannaks moondumine ei olnud Renée Zellwegerile (35) meeldiv kogemus, kuid näitlejatar ei kahetse midagi: esimese «Bridget Jonesi» filmiga kandideeris ta ju koguni Oscarile. Kui ihaldatud auhind kaks aastat hiljem (filmi eest «Külmale mäele») Zellwegeri kontole potsatas, ei saanud näitlejatar loorberitele puhkama heita: juba oodatigi teda Bridgeti-loole järge väntama. Nüüd on Bridget Jones: The Edge of Reason («Bridget Jones: täitsa lõpp») kinos, Renée filmiks juurde võetud üleliigsetest kilodest prii ning peake kaunitest mälestustest tulvil. Bridget on Renéele armas, mis sest, et tema nahas olles tuleb alati ohjeldamatult süüa.
Bridgeti kehakaal on filmis väga oluline, kas pole nii?
Minu meelest ei ole Bridget naine, kel on kaaluga muret — pigem on tal enesehinnanguga probleeme.
Palju sa kaalusid, kui dieediga alustasid?
Ma ei teagi, me arvestasime kõike ju inglise ühikutes! Läksime arsti juurde ja rääkisime, mida me tahame saavutada, tema arvutas ja koostas dieedi.
Pidid süsivesikuid sööma?
Ei. Seekord koostasid nad mulle tõeliselt tervisliku toitumisplaani, mis aitas mul säilitada energiataset ja tervist.
Kas pidasid päevikut selle kohta, mida võis ja mida ei lubatud süüa?
Pidasin. Ma ei usu, et oli midagi, mis oli keelatud. Oli asju, mida pidin sööma rohkem, kui tahtsin. Tavaliselt piirdun pitsaga ja küüslauguleiba ei söö. Nüüd aga pidin ka leiba võtma, selline oli kord. Ja ma sõin kõvasti KitKati.
Kuidas sa lõpuks üleliigsetest kilodest lahti said?
Hakkasin sööma nii, nagu ma tavaliselt söön. Mul on hoopis teistsugune elustiil. Ma ei joo nii palju ega suitseta nagu Bridget.
Aga trenn?
Trenni teen pidevalt, sest see teeb minu peaga imet! Ma olen trennisõltlane, liikumine pakub mulle väljapääsu hullust elust.
Põhiliselt ma jooksen. Halva ilmaga lähen jõusaali. Kui on juba pime ja Los Angeleses on ohtlik joosta või kui mu koeral liigesed valutavad, siis jooksen jõusaali. Aeg-ajalt tõstan raskusi, ja jooga on mulle väga tähtis.
Mis sulle Bridgeti juures meeldib?
Mis tema juures võiks mitte meeldida? Ta on naljakas. Tema enesehalvustamine ei ole haletsusväärne, see on humoorikas ja väga inimlik. Temaga on end kerge samastada. Ta üritab vahet teha sellel, mida ta ise elult ootab, ja sellel, mida teised temalt ootavad. Mulle see meeldib.
Mis oli Bridgeti rolli kehastumise juures parim?
Kui ootad elult väljakutset, siis sellest paremat ei ole olemas. Võimalus niimoodi muutuda, see on tõeline kink. Mitte iga näitleja ei saa elus sellist õppimisvõimalust.
Kas oled kunagi midagi oma välimuse juures vihanud?
Muidugi. Kümneaastaselt läksin kleidi ja tossudega kooli ja mulle tehti selgeks, et nii ei sobi. Ja ükskord ütles üks poiss mulle: «Kui sa juuksed lühikeseks lõikaksid, näeksid välja nagu poiss.» Ja ma mäletan, et kui olin kolmeaastane, küsis üks teine laps: «Mis sinu ninaga lahti on?» See oli aus lapseküsimus, aga mul on oma nina suhtes siiamaani eelarvamused.
Kas sulle meeldis Londonis töötada?
Jaa, see linn on jube mõnus! Teisel korral veelgi parem, sest see oli nagu kojutulek. Käisin oma lemmikrestoranides ja paaris klubis. Viisin sõbranna Harvey Nicksi (Londoni luksuskaubamaja — toim) brunchile. Arhitektuuri poolest on London fantastiline, kultuuri koha pealt hämmastav ja ajalooliselt uskumatu!
Kas kuulsus ei häiri sind?
Mõnikord häirib, mõnikord mitte. Mu elu on nii imelik ja uskumatu. Kasvan, arenen ja avastan, et suudan juba mõningaid veidraid aspekte nautida.
Miks otsustasid näitlejaks saada?
Olin vist 20aastane, kui näitlemisega alustasin. Olin mõnes reklaamis kaasa löönud, kuid arvasin, et isegi kui keegi mind ei tea, ei tee see mind veel viletsamaks näitlejaks.
Kas oled oma eluga rahul?
Olen jõudmas faasi, kus võin oma elule tagasi vaadata ja öelda, et see kõik ei olnudki juhus. Ma teen kõvasti tööd ja nõuan endalt palju. Sel alal peab kõvasti pühenduma. Ma armastan oma tööd, seega pole see mulle raske.
