Kunstnike-näitlejate suguvõsast sirgunud moekunstnik Riina Põldroos jändab kahe lapsega, rahuldab Eesti eliidi moejanu ja kõige selle kõrvalt jõuab olla ka õnnelik.

Kohtun Riinaga (34) Moesaatkonna ateljees. Siin on meeldivalt helge ja soe. Kõik nagu paarisaja aasta vanuses vanalinnakorteris olema peab — nikerdustega ahjud, kääksuv parkett ja kroonlühtrid. Akna taga vaatab Venemaa saatkonna katuselt läbi vaikselt langeva lume meie vestlust pealt hüppevalmis must kass, kelle ilmes viirastub Begemoti irve.

Kas suusareisile lähete?

Lähme Levisse Lapimaal. Sõidame terve pere ja hulga sõpradega veel rohkem lund otsima ja uut aastat vastu võtma.

Kas ka talvine päevitusreis kuulub sinu elustiili juurde?

Ma ei oska kuidagi traditsioonilisi sündmusi, peale jõulude ja sünnipäevade, enda ellu sobitada. Aga päevitusreisist ma ka iialgi ära ei ütleks.

{poolik}

Kuidas elukaaslasega läbi saad?

Suurepäraselt.

Kas usud igavesse abiellu või kiiretesse pööretesse?

Ma usun mõlemasse. Minuga on juhtunud nii, et oleme Raidiga (38) meeletult kaua koos olnud. Ma olin üheksateist, kui me kohtusime, lihtsalt ühel suvalisel päeval ühel suvalisel tänaval. Sellest ajast saadik oleme koos olnud, aga abielluda pole veel jõudnud.

Kas suhte seitsmenda aasta kriis oli?

Ma ei mäleta. Elu läheb üldse ühest kriisist teise ja seda ägedam on vahepeal. Mul on tunne, et oleme üksteisel kõik nurgad juba maha lihvinud. Nii et pole enam neid teravaid servi, millega haiget teha või kriise tekitada.

Kas usud, et õnnelik abielu on võimalik?

Kuidas saakski mitte uskuda õnne võimalikkusesse? Minu ümber on tõeliselt palju armastust.

Nii et mõni naisteajakirja legend vastab isegi tõele?

Ju vast iga legend mingist nurgast tõeks osutub. Aga ma ei ole eriti naisteajakirjade mõjusfääris. Pigem toetun enda igapäevasele realiteedile.

 

Millised on su soovitused ja nipid hoidmaks suhet toimivana?

Ma ei ole eriti tugev igasugustes nippide nimistutes, mis suudaksid konkureerida naisteajakirjade omadega. Peamine on jätta üksteisele ruumi. Võimalusi liikumiseks, kasvamiseks, kogemusteks, otsusteks. Suhet pole vaja tähelepanu peale-
surumise või selle enesele nõudmisega lämmatada.

Kas piisab sellest, et olla ilus ja õigel hetkel nurruda?

Pärast paari aastat muutub see vast suht nüriks, kui mingi inimene ainult iluleb ja nurrub nurgas. Isegi kassidelt nõutakse rohkem.

Sa oled ju naisteajakirjas töötanud, peaksid mõistma?

Ma olin enne lapsega koju jäämist ajakirja Stiil moetoimetaja ja me ei koormanud lugejat tarbetute nippide arutu hulgaga. Usun, et enamustes nippides pole ju midagi uut. Kõik teavad neid. Sellised suheteskeemid kipuvad olema üsna mustvalged ja üheselt mõistetavad. Inimesed ei ole paberõhukesed koomiksitegelased, kellel iga olukorra lahenduseks on kindlalt toimiv nipp. Elu pakub õnneks keerulisemaid tehteid ja värvikamaid karaktereid.

Kas kirjuid nagu sinu värvitud siid-kleit, mis ripub seinal?

Vaevalt et see üks kleit nüüd isegi oma värvikülluses kogu tegelikkust väljendada suudab. Aga mingis teoreetilises ideaalis võiks ju selle poole püüelda, et kogu tõde kangasse õmmelda!

Kas kujutasid merelaineid?

Arvan, et see on ööliblikas pigem, aga miks mitte ka merelained, kui sa just neid seal näed.

Kasutangi materjalidest siidi vast kõige rohkem. Mulle meeldib igas kollektsioonis leida enda jaoks mõni uus tehnika. Olgu see siis tikand, mõni lõige või tehnoloogia. Seekord, novembris toimunud Moesaatkonna etendusel maalisin siidile värvide ja kristallidega. Tulemus oli unenäoline, haldjalik, sillerdav.

Demonstratsioonidele eelneb alati suur töö ja teema tunnetamine, mille käigus kõik kümneid kordi kardinaalselt muutub. Moeetenduste võlu ongi see, et kuudepikkune pingutus ja unetud ööd materialiseeruvad laval väikeseks, nii neljaminutiliseks hetkeks.

Mida sa oma isalt, maalikunstnik Enn Põldroosilt oled õppinud?

Ilmselt ei saa iial üle tähtsustada tema mõju mulle. Ilma et ta oleks kunagi mind otseselt suunanud või ütelnud, et Riina, tee nüüd nii. Mul pole kunagi mingit muud võimalust olnudki kui käia sarnast rada. See on olnud nii iseenesestmõistetav, nagu fakt, et käbid kukuvadki kännu lähedale. Ma tahaks enda lastele olla samasugune inspireeriv kuju, kes ka ilma sõnadeta sulle kõik vastused kätte annab.

Oma juurte tunnetamine on väga võimas asi. Mind mõjutab alateadlikult ilmselt sama palju teadmine, et minu vanaisa Priit Põldroos oli näitleja ja lavastaja ning vanaema teatris kostüümikunstnik. Aga ka see, et mu vanavanaema oli vinge naine, kes veel 95aastaselt oma talus maad kaevata rügas. Eks ma üritan olla kõikide nende jõuliste isikute vääriline.

Vähemalt kolm moekunstnikku saavad öelda, et nad on Evelin Ilvese ihurätsepad. Ka sina?

Mu meelest on see äärmiselt võluv, et ta kannab erinevate, kuid alati eesti disainerite loomingut. Evelinil on hea moe- ja stiilitunnetus. Mulle meeldib, kui naised, kes ei ole päris null-suuruses, kannavad julgemaid ja trendikamaid asju. Julgemaid kui võib-olla ka positsioon nõuaks. Ajal kui nurisetakse kõhnade modellide kultuse üle, tuleks seda eriti esile tõsta. 

Kas kliendid on nõudlikud?

Nad kõik on väga toredad inimesed. Mulle enamasti tundub, et ma ise olen enda suhtes just see palju nõudlikum pool. Moetegemisel on alati see draama, et iga hetk võib miskit nässu minna. Ja mis kehvasti, see uuesti. Tihti tekib just see õige idee, mis kleidi paika paneb, töö käigus. See on väga loominguline, voogav protsess. Paber kannatab kõike ja joonistada võib igasuguseid asju. Kuid teostus vajab peale lihtlabase õmblusoskuse ka apteekri täpsust, skulptori vormitunnetust ja matemaatiku raudset loogikat.

Kas see on töö või kunst? Tunned sa end kunstnikuna?

Üks ei välista teist. Selleks, et kunstnikupool töiste kangakuhjade ja overlokiniitide vahele kaduma ei läheks, üritame oma moemajaga paar korda aastas kollektsioonidega välja tulla. Moesaatkond ehk Embassy of Fashion on praeguseks teinud kaks täiesti eriilmelist moeetendust. Ja loodetavasti on neid veel palju tulemas.

Aldo Järvsoo, Ketlin Bachmann-Põldroos, Natalja Lill, Ruta Tepp ja mina oleme kõik kunagi Eesti Kunstiakadeemias ühel kursusel õppinud. See moemaja on meile kõigile nagu teine kodu ja sõpruskond, nagu teine perekond. Me ei loe kunagi omavahel sentimeetreid ega sekundeid, et kes on ees ja kes on parem. Las konkureerimine jääda sporti ja ärisse.

Kas reisidelt ka ideid nopid?

Tavaliselt tulen koju tagasi kangaid täis kohvritega. Eks ma juba esimestel reisipäevadel, näiteks Hiinas, Indias või Sri Lankal, käin siiditurult läbi ja raiskan oma kohvriruumi ja enamiku rahast kangastele. Ka Itaalia on hea koht kangajahiks. Ükski reis ei möödu mul kangapoodideta.

Kas moeauhinda saades oled sa õnnelik?

Iga inimene on õnnelik, kui mingi auhinna saab. Tähelepanu ja tunnustus kergitab ikka.

Kas teie Merivälja maja on valmis?

Kaks jõululaupäeva tagasi otsustasime, et aitab ehitamisest, ja kolisime lihtsalt sisse. Naaberkorterite ustest hoovas vaheldumisi piparkookide ja verivorsti lõhna, kui meie oma kappide ja kastidega treppidest alla kolistasime, minul paarinädalane imik süles. Uues kodus ootasid pahtlitolmused pappidega kaetud põrandad ja ühele kastile asetatud pisike pliit. Kahe aasta jooksul on asi ikka tunduvalt elamisväärsemaks muutunud, aga liistukesi või lambikesi on kõikjale ja ohjeldamatult ikka veel juurde vaja.

Ehitamise organisatoorset poolt haldas mu elukaaslane Rait Viitkar, kes igapäevaselt spordikraamiga tegeleb. Minu otsustada oli stilistiline pool. See ei tähenda ainult valgete kinnastega värvikaartide lehitsemist. Kõik vannitoad on minu tehtud mosaiikidega kaetud. Olen ruutmeetrite viisi pisikesi kivikesi ükshaaval paika sättinud.

Lugegem seda siis mingiks professionaalseks kretinismiks, et ma lihtsalt ei suuda leppida poes pakutavate esemetega. Mul on vaja nad kõik kas siis omamoodi ümber teha või ise miskit uut leiutada. Vanu asju, millel on mingi hing või iseloom juba sisse elatud, armastan ma ka. Mul on palju juba paar põlvkonda suguvõsa teeninud mööblitükke ja kunsti.

Kas moekunstniku käed sügelevad?

Igasugune käeline tegevus teeb mind õnnelikuks. Pärlite tikkimine ja mosaiigitükikeste monotoonne ladumine on omamoodi meditatsioon.

Millest su päev koosneb?

Päev algab kell seitse, saadan vanema poja Ran-Aroni (9) kooli ja noorema poja Revo (2) lasteaeda. Edasi teen kodus või ateljees tööd, kuni aeg kogu kamp jälle koju kokku korjata. Tihe graafik nõuab tihti, et ka öö on tööaeg.

Kas sind ka tipptund Pirita teel puudutab?

Ma olen ennast kuidagi nii mõnusalt ära sättinud, et lapsed käivad lähedal koolis ja lasteaias, ise töötan enamasti kodus. Ma ei mäletagi, millal viimati ummikus istusin.

Kuidas sa nii hea välja näed pärast kahte last ja kõike muud?

Ma ei teegi selleks midagi. Selline ma lihtsalt olen.

Kas oled riietuses sportliku stiili austaja?

Sportlik on vist enam-vähem ainus asi, mida minu riietumisstiili kohta öelda ei saa. Pigem meeldib mulle olla naiselik. Moekunstnikuna olen ma loomulikult kinga- ja kleidiusku. Mul on päris suur garderoob. Seal on palju minu enda tehtud riideid. Igast kollektsioonist jätan alati osa endale kandmiseks. Samuti armastan väga oma sõprade-moekunstnike tehtud rõivaid, mis on minuni jõudnud tihtipeale keerukate vahetustehingutega.

Kas su eluviisid on korralikud?

Ütleme nii, et ma ei liialda korralikkuse ega ka korratusega.

Kas mõõdukas stressitase ja kerge adrenaliinilaks on vajalikud?

Kui sa küsisid enne, mis ma teen, et ennast vormis hoida, siis siin ongi sulle vastus. Piisav tempo selleks just vajalik ongi. Ma oskan teoreetiliselt ka nii olla, et midagi ei tee. See võikski olla minu mingi ideaalsituatsioon — lebada kusagil mäe otsas ja vaadata pilvi. Aga ma tean, et päris elus, pärast esimest minutit ja täpselt hetk enne seda, kui mul totaalselt igav hakkab, hüüaks keegi «Emme!» ja ma tohiks need pilved unustada.