Kui PIERCE BROSNAN ja KEELY SHAYE SMITH altari ette astusid, ei tähistanud see sündmus üksnes kahe inimese abiellumist, vaid ka seitset ühist õnneaastat.
Iirimaal Ashfordi lossis abiellunud noorpaaril oli, mida tähistada — teineteiseleidmisega algas uus ja õnnelikum aeg Pierce’i ja Keely elus. Uue hoo sai sisse Pierce’i karjäär James Bondina — sellest rollist oli mees kaua unistanud. Endine Elite modell ja telereporter Keely naudib nüüd koduperenaise elu ning annab peagi välja raamatu Gourmet Gardener, milles lahkab söödavate taimede ajalugu ja ravitoimet. Nende peres kasvab kaks väikest poega: nelja-aastane Dylan Thomas ja kuuekuune Paris Beckett. Keely emalikku hoolt saavad tunda ka Pierce’i poeg Sean eelmisest abielust manalateele läinud abikaasa Cassandra Harrisega ning Cassandra kaks täiskasvanud last Charlotte ja Christopher, kelle Pierce adopteeris, kui nad olid väikesed, ning keda ta on alati oma lasteks pidanud.
See on nii romantiline — viia tulevane naine oma kodumaale ning korraldada suurejoonelised pulmad.
Keely: See on tõepoolest galantne tegu, nagu armastusromaanist maha kirjutatud.
Pierce: Iirimaa on osa minu olemusest. Kui ma end mingisse rolli panen ja alustan sellest, kes ma olen, siis kõigepealt kordan endale, et olen iirlane. Olen Ameerikast unistanud, tahtnud seal töötada, aga põhiolemuselt olen ikkagi iirlane.
Pierce, oled sa suur romantik?
Pierce: Igatahes, Ma olen näitlejana valesse ajastusse sündinud. Ma oleks pidanud tegutsema 40ndatel ja 50ndatel.
Kuidas määratleda iirlast?
Pierce: Ütleksin, et iirlane on hingeline, vapper, lõbus, lojaalne. Ta on maa, jõed, metsad ja mäed. Ja suurejoonelised peod — peened veinid, suurepärane toit, head sõbrad. Poeesia, laul, tants...
Keely: Iirlased on eriti soojad ja pühendunud. Ma soovitan neid soojalt.
Olete koos olnud seitse aastat. Mida abiellumine teile tähendab?
Pierce: Minu jaoks tähendab see meie seitsme ühise aasta kulmineerumist ja loodetavasti järgneva seitsmekümne seitsme aasta algust.
Keely: See on olnud peadpööritav armulugu. Inimesed küsisid ikka, millal me siis lõpuks abiellume. Ja mina mõtlesin endamisi: ärge alahinnake pikka kooselu.
Pierce: Selle laulatusega tähistame oma armastust, perekonda, mille oleme loonud, ja elu, mida oleme elanud. Minu jaoks, teha seda teist korda elus, ei ole kerge. Elu on meie vastu hea olnud. Jätkugu seda kauaks. Oleme mõlemad piisavalt elukogenud, et luua abielu, mis toetab teineteise olemust.
Pierce, mis sind Keely juures rabas, kui sa teda esimest korda nägid?
See juhtus Mehhikos rannas.
Nägin rannas kaunist naisefiguuri. Ta võttis õlgkübara peast ja sarongi seljast ning suundus otse lainetesse. Lained olid tohutud! Mulle ei meeldi vesi. Ma jälgisin teda, sest esiteks oli ta ilus, ja teiseks lehvis rannas must lipp, mis tähistab ohtu. Olin täiesti rabatud: ta ujus minema, ja siis tuli tagasi.
Kui me hiljem silmast silma kohtusime, oli ta nii ilus. Ja ta oskas nalja teha. Temaga oli mõnus naerda.
Nüüd on asjad edasi arenenud.
Pierce: Mul süda hüppab ikka veel, kui olen nädala või paar kodust eemal olnud. Või siis, kui kuulen tema häält telefonis. Või kui ta ühest toast teise kõnnib. Mõtlen siis, kuidas mul on vedanud.
Nüüd oleme kogenud ka lapsevanemaks olemise rõõme. Kui Dylan sündis, haaras meid rõõm. Taipasin, et mu elus on keegi ja sellel on tähendus. Mõtlesin, et ei tohi seda inimest käest lasta. Ja asjad lähevad aina paremaks. Sest ta on nii põrgulikult intelligentne. Muidugi mitte nii intelligentne kui mina. (Naerab.)
Keely: Pierce’il on fantastiline elutunnetus. Ta võib olla nii naljakas, lõbus, frivoolne ja mänguline. Ta stimuleerib, motiveerib, inspireerib mind. Ta on mu parim
sõber, mu armuke, mu laste isa, mõnikord õpetaja, mõnikord keegi, kes vajab juhendamist. Meil on harmooniline liit. Mitte et mõnikord sädemeid ei lendaks — ta võib olla ka tujukas. Ta ise nimetab seda «iiri sünguseks».
Kuidas olete nende aastate jooksul muutunud?
Keely: Olen märganud, et kui tal on halb tuju, muutun ma kohutavalt rahulikuks, ja vastupidi. Me tunnetame teineteise energiat.
Pierce: Olen kindlasti õnnelikum. Keely on andnud mulle jõu ja riskijulguse.
Otsustasite katoliikliku laulatuse kasuks.
Keely: Olen ristitud katoliiklaseks, aga mu ema pööras budismi, kui olin kaheksa-aastane. Nii et minus on koos ida ja lääs. Arvan, et usk jumalasse on nii isiklik asi.
Keely, mis olid sinu «midagi vana, midagi uut, midagi laenatut ja midagi sinist»?
Minu laulatussõrmus, mille tegi mu sõbranna Cynthia, oli uus. Nagu ka kõrvarõngad. Kinga sees oli mul 1963. aastast pärit Iiri kuuepennine. See tähistas minu sünniaastat. Peol laenasin ühed kõrvarõngad. Ja sinised olid Pierce’i silmad, millesse ma laulatuse ajal vaatasin.
Miks valisid oma kahe pulmakleidi (Keely kandis laulatusel pitsilist mantlit, mille all oli lihtne kleit, ja pulmapeol valget pidukleiti) autoriks Richard Tyleri?
Keely: Sest tema looming esindab klassikalist elegantsi. Mul oli hea meel, kui ta ennast välja pakkus. Olin näinud üht tema pulmamantlit. Minu idee oli teha mantel pitsist, et muuta see õhulisemaks ja kergemaks.
Miks otsustasid peol teist kleiti kanda?
Keely: Lootsin seda ilusat mantlit kanda pulmakleidi peal ja selle siis peol seljast visata. Aga kleit, mida ma endale ette kujutasin, selle mantli alla ei sobinud. Otsustasin siis unistuste pulmakleidi alles peol selga panna, mantli alla tegi Richard aga lihtsa valge siidkleidi.
Millisena näete oma elu kahekümne aasta pärast?
Pierce: Kusagil farmis, kas Havai saarel või kusagil troopikas. Meil on köögiviljaaed ja loomad.
Keely: Ja mina kirjutan. Kusagil mere ääres. Ning meil on lapselapsed.
Pierce: Ja meil on köögiviljaaed.
