Suguakti ja sünnitust ekraanil mängida — pole probleemi. Aga oma hinge ligi laseb «Taarka» filmi noor nimiosatäitja INGA SALURAND ettevaatlikult ja väheseid. Režissöör Ain Mäeots kiidab: «Ingal on saadanas silmis, saladusega!»

 

 
Britta Vahur, Mari-Liis Lill, Ursula Ratasepp… Nimed, keda lavakooli kahekümne teisest, «ilusate tüdrukute lennust», juba laiemalt ekraanidelt teatakse. Nüüd vaatab «Taarka» kinoafiššidelt vastu uus pruun pilk. Inga Salurand (25), kes seni tuntud NO-teatri andunud fännide keskis. Hakatuseks pakun Ingale võimalust teha filmile turundajatööd: miks peaks «Taarkat» vaatama?
«Raske ülesanne. Esimene setukeelne film,» kaalub Inga. «Mind see lugu puudutas. Ehk leiab igaüks siit oma.»
Olgugi see lugu üle sajandi vana, ütleb Inga, et Taarka moodi traagilise saatusega inimesi on jätkuvalt palju. Inga on lugenud eesti elulugusid. «Hämmastab alati see, kui positiivsed need inimesed on. Suudavad vapralt oma elu lõpuni ära elada. Enamasti kõrge eani välja.» Nagu näiteks Valentina Nõlvak, kelle lugu juhtus Inga lugema vahetult enne «Taarkat».
«Loed ja mõtled, et enam hullemaid asju ühe inimese elus juhtuda ei saa, aga tuleb ja virnas. Ometi jääb raamatust hea tunne elutervest suhtumisest. Saad aru, et see inimene pole kibestunud, suudab möödunu üle isegi nalja teha!»
#end#
Natuke on Inga uurinud nüüd ka oma sugupuud. «Rohkem emapoolset, kus tuleb palju erinevaid rahvusi sisse. Ema on mul venelane, tema isaliini pidi minnes on pikalt vene verd, aga emaema liinis tuleb sisse ka saksa ja läti verd… Huvitav on avastada isiklikult puudutavaid fakte ajaloost. Aga see on liiga lai ja suur teema,» lausub Inga.
 
 
Kuidas võetakse filmi?
 
Ühel päeval heliseb telefon. Režissööri assistent palub tulla proovivõttele. Taarka elu armastatu Vasso oli juba valitud (Tõnu Oja NO-teatri juhist poeg Kaarel).
«Meile anti mängida stseeni, mida filmis teevad Siiri Sisask ja Tõnu Oja, kus nad on juba vanad ning Taarka tuleb Vasso juurde tallu — äkki lepiks ära, hakkaks koos elama…,» räägib Inga.
Ja pärast, nagu ikka: nädala jooksul me helistame ja teatame…
«Tegelikult ma pelgan castinguid,» tunnistab Inga. «Kästimine on üsna ebameeldiv, viieminutiline enesetõestamine. Kui ei suuda, siis on tunne, et näe jälle — enam ma ühelegi ei lähe.»
Inga ei tea, kas üldse on võimalik korraldada soe ja meeldiv casting. Et lähed ja sul ei teki seda tohutut teadmatust, mida nad sinult ootavad. Nemad seal vastas on teadjate nägudega, näitleja aga kobab pimeduses. Vaat et hullem kui teatrikooli sisseastumisel.
Ega Ingagi enne «Taarkat» meie kagunurgarahvast setudest suurt teadnud. Paar korda oli ta Setumaalt peatumata läbi sõitnud. Nii et kui telefon jälle helises ja ta Taarka rolli kinnitati, oli esimene hirm — kui vähe ma sellest tean! Siis meenus Ingale, et filmiassistent palus lahkelt helistada, kui probleemi on.
«Palusin väikest tutvustavat ekskursiooni Setumaale. Ja see korraldatigi mulle ära.» Varahommikust õhtuni. Kuivõrd ta seal setu keelt ise proovida sai. Pigem kuulata, tema rääkis eesti keelt vastu.
«Aga õhtuks oli juba lihtsam, kõrv harjus ära. Setu keel polegi nii keeruline. Hiljem, filmis hääldada oli ikka raske, kuigi konsultandid seisid-õpetasid kogu aeg kõrval,» räägib Inga.
Linnast tulnud filmidiiva peale setud viltu ei vaadanud. Aga Taarka-tunde sai Inga kätte. «Ühe päevaga seal omaks ei saa. Tundub päris kange rahvas, päris keeruline on neile ligi saada.»
Näitleja sõidutati ka Taarka kaugelt sugulasele, kirjanik Imarile külla. «Sealsamas kõrval oli ka koht, kus päris Taarka elas. Ainult koht. Nägin vaadet, mida Taarka võis näha.» Häärberist, mille president Päts lauluema Taarkale tema elulõpuks kinkis, on alles vaid vundament.
Hansa pudelit lauale ei pandud. «Ei, päris niikaugele ma sel päeval ei jõudnud. Sain seda hiljem maitsta.»
 
Võõras veri
Palju tunneb aga Inga endas Taarkat? Tüdruk vangutab pead — «valge varesena» pole tema end tundnud ei koolis ega lasteaias. «Võib-olla sellepärast, et ma pole kunagi tundnud tungi silma paista, olla teistest parem.»
Pigem on ta ikka kõrvalt vaadanud. Sellest sai ta Setumaal aru küll, et setud on väga uhke rahvas. Neile on tähtis, et sa oleks puhas setu. Ja kui nende hulka kogukonda satub üks, kes on nii isepäiselt tugeva joonega…
«Mõistan, miks nad suhtusid Taarkasse ettevaatlikult. Nad ei võta inimesi avalisüli enda hulka,» sõnab Inga. Teadagi, piiripealne rahvas.
Oma noore elu valusate kogemuste pealt Inga end Taarkaga võrdlema ei hakka. Ütleb ainult, et teda on lihtne panna nii nutma kui naerma. Ning juhib jutu sellele, et raske oli hoopis, et temal tuli mängida noort Taarkat. (Vanemat ja veel vanemat Taarkat mängivad filmis Siiri Sisask ja Marje Metsur.) «Siis, kui tal oli veel kõik olemas, kaasavara. Minu mängida oli seegi hetk, kus isa jõi kõik maha, tütar ei saanud mehele. Nii et traagilise murranguni see ilus elu, kui Taarka oli lihtsalt noor tütarlaps. Selle perioodi kohta polnud ka ajaloost faktiliselt suurt teada. Ja kui oleks kohe algusest peale hakanud mängima seda tohutut rusuvat traagikat, oleks film tulnud liiga raskepärane.»
 
Keha on näitleja töövahend
Seksistseen Ingat «Taarka» stsenaariumit lugedes ei heidutanud. Noore näitlejana võtab ta loomulikuna, et keha on kõigiti näitleja töövahend.
«See on nii naljakas, kuidas sellest nii palju juttu tehakse — no kuidas oli? õudne? Võtteplatsil ka, kõik tohutult muretsesid: ära sina muretse, midagi siivutut siin pilti ei jää. Aga ma ei võtnud seda hoiakutki. Tegelikult on see ju loomulik elus. Ja kui filmis asi on põhjendatud ja selge, pole probleemi,» räägib Inga. «Eks seal seletati ära: kust võetakse, mis on oluline kaadriks. Et siis nagu oskadki seal olla ja arvestada.»
Kuuldavasti maailma diivad kirjutavad alla lepingusummale vastavalt sellele, mitu ruutsentimeetrit paljast ihu tuleb filmis näidata. «Minu leping seesugune välja näinud. Aga ma võisin neid usaldada.»
 
Pisik Tiigi seltsimajast
Kolmeteistkümneselt sattus Tartu koolitüdruk Tiigi seltsimaja näiteringi. «Sõbrannad läksid ees ja rääkisid, et neil on seal nii tore. Ja oligi lihtsalt tore lõbus seltsis käia, sealt mul veel mingit teatripisikut ei tekkinud.» Siis edasi aga avastanud sõbrannad Emajõe Suveteatri stuudio ning rääkinud jälle, kui tore seal on, ning Tiigi näiteringi pole enam niikuinii kedagi jäänud! Ja Inga läks taas vooluga kaasa. Aga sealt tulnud juba teatripisik juurde. Massistseenides tegi ta kaasa Emajõe-teatri esimestes suvelavastustes «Robin Hood» ja «Röövlitütar Ronja» ning koguni Vanemuises Mati Undi enda lavastatud «Hamletis». Stuudiolastel oli ka võimalus priilt kõik Vanemuise teatritükid ära näha. Inga vaataski järjest, ooperit ja balletti ka.
Astus ta aga ikkagi Tartu kõrgemasse kunstikooli, skulptuuri õppima. Teater oli meelest läinud. Kuni, esimene kursus läbi, tuli jälle sõbranna jutuga — nüüd on katsed lavakasse. «Vaim oli küll üle läinud. Aga mõtlesin — ma igaks juhuks proovin.»
Inga sõnul on näitlejaid kaht sorti. Ühed mäletavad täpselt, kuidas nad sisse astusid ja kes millist etüüdi tegi. Tema olevat aga sordist, kes ei mäleta muud kui et oli pahviks löödud ja omadega läbi.
«Nädal aega — esimene, teine, kolmas voor. Lõpuks ei saa enam aru, mille nimel kõike seda teed. Ainus mõte: lõpeks see ometi, ei jaksa enam! Olin lõpuks nii väsinud, et polnud enam häbi. Aga siis oledki vaba ega mõtle enam kramplikult sellele, mida komisjon sinust näha tahab,» sõnab Inga.
Lavaka-kaaslased on Ingale ühtviisi kallid: «Meil oli nii soe ja ühtehoidev kursus.»
Algul muidugi Tallinna omad hoidsid kokku. Ja Inga hoidis siis nende hulka, kes mujalt, ega tundnud kedagi. Nüüd on tal kõige tihedam side põlise tallinlanna Britta Vahuriga. «Draama- ja No-teater on lähestikku, lõunapausi ajal saame tihti kokku.»
Kool tõmbas täiega kaasa, ei jäänud aega mõeldagi kui «hirmus suur linn». Aga üürikorterisse sai Inga õnneks bussijaama lähedale. Sai üle tee kiiresti bussi peale joosta — Tartusse koju vanemate juurde. «Algul oli seda koduskäimist igal nädalavahetusel. Nüüd on hea, kui kuus korra jõuan.»
 
Ümbrikud valvelauas
Lõpukursusel hakkasid tulema noortele näitlejatele teatritest tööpakkumised. «See oli üsna vastik periood, mingi vale pinge tekkis,» meenutab Inga. «Keegi ei käinud enam koolis, et ahmida veel seda, mida meile seal pakutakse. Kõik käisid selle hirmu ja ootusega, et äkki on homme ümbrikud tööpakkumistega valvelauas.» Ja noore turumajanduse tingimustes ei tõtanud keegi oma rõõmu enam laialt jagama, igaüks hoidis oma ümbrikud enda teada.
«Ehk oli see lihtsalt ebausk…» Aga mõistagi lisas pingeid see, kui mõnel oli kuuldavasti juba mitu ümbrikut, samas kui teisel polnud veel ühtegi.
Inga sai kõigepealt «ümbriku» kodulinna teatrilt Vanemuiselt. Pärnu teater kutsus: pange suurem punt kokku ja tulge! «Muidugi olnuks tore kokku jääda, vahepeal panimegi Pärnusse pundi kokku, aga siis tulid mitmele eraldi pakkumised Tallinna teatritelt…»
NO-teater lähenes Ingale ümbrikuta. Ojasoo tuli ja rääkis otse. «Ja kuna mulle selle teatri lavastused sümpatiseerisid…» Noor alustav teater oli põnevam väljavaade, kui naasta kodulinna Tartusse.
NO-teatri mehises trupis on Inga Mirtel Pohlaga kahekesi. «Eks natuke liiga mehine on, aga sobib. Tore on vaadata kõrvalt seda meesteväge. Aga sel sügisel ongi mul seal ainult kõrvaltvaataja pilk.» Esimene uuslavastus tuleb «Rambo» ja teinegi on meestekeskne. «No vahel tekivad uitmõtted, et…» Inga otsib sõnu. «Et oleks tore, kui naised ei jääks teatris ainult taustaks. Aga see on vist igal pool teatris nii, maailma suures dramaturgiaski on ju suuri meesterolle rohkem.» Sellepärast oli tal eriti hea meel Taarka üle, mis on «puhas naisteliin». Ta möönab, et No-teatrilt, kus trupis on kaheksa meest ja kaks naist, oleks patt nõuda, et hakataks tegema mingit «naistekat».
 
Pole ekraanil, pole olemas?
Seriaali-maigu sai Inga kätte lühikeseks jäänud «Helenas», positiivse kangelase hea ja targa väikeõe rollis. «Ei sobinud väga…»
Jah, see olevat küll tulus, aga täiesti konveieritöö. «Proove õieti polegi. Lähed kohale, tehakse grimm, riided selga ja platsile. Vahel isegi ei tea, kellega sa seal mängid — kohe hakatakse võtma. Kõik käib nii kiiresti, et pole aega mõelda,» võõrastab Inga.
Reklaamitööd on Inga saanud nuusutada põgusalt. «Kutsutakse ju juba tuntud hääli — see mõjub reklaamis usaldust äratavalt. Uus hääl mõjub kahtlaselt.»
Küll aga hakkas Ingale pärast Kaspar Jancise animafilmi meeldima multikatele pealelugemine.
Aga majanduslik kindlustatus? «See tõuseb teemaks, kui tahad üldse rohkem kindlustatust.» Tähendab perekond. Aga sellele Inga praegu veel ei mõtle. Siiski, korterilaenu ta võttis. «Võitlesin pikalt: võtan või ei võta. Aga nüüd on hea — ikkagi oma! Pelgulinnas.»
1.augustil sai Inga 25aastaseks. Suurt pidu polnud. «Hea põhjuse sõprade kokkukutsumiseks leiab ka sünnipäevata,» leiab ta. Tol päeval tagi Inga end «täiesti vabaks» ja oli kodus. Ei teinud midagi omapärast, mida muidu ei teeks. Nagu tavaliselt. Aga ikkagi oli hea tunne, kui sai iga tunni tagant sünnipäevaks sõpradelt sõnumeid. Tingimise peale tunnistab Inga: «No ja eks ma ikka oma kõige lähedasematega olin sel päeval koos.»
Taarka pikka ellu mahtus üks ja ainus armastus. On’s Inga oma ühe ja ainsa Vasso juba leidnud?
«Ikka olen,» naeratab Inga. Ja ei sõnagi enamat.