Luuletaja ja Riigikogu liikme Paul-Eerik Rummo elus on olnud suuri hetki, nagu laulusõnade kirjutamine kultusfilmile «Viimne reliikvia», allkirja andmine «40 kirjale», aktiivne osavõtt laulvast revolutsioonist ja sujuv-edukas maandumine Eesti poliitikamaastikul.

Paul-Eerik (68) võtab jõulud vastu maakodus Hiiumaal. Tal on neli tütart ja kümme lapselast. Kui paljud neist jõuludeks Hiiumaale jõuavad, mees ei tea.

Üks ta tütardest elab lapsepuhkusel olles Hiiumaal ja tema sakslasest mees on kohalikuks koolmeistriks. Väimees on osav köögis tegutsema, Paul-Eerik ise võtab kamina ees meelsasti kätte ajakirja Akadeemia.

«Ma ilukirjandust praegu palju ei loe,» teeb 70ndate hittluuletaja avalduse, mida tema suust ei ootaks. Rummo meenutab kellegi väidet, et Euroopa kirjanduse meestegelased taanduvad kõik vaid neljale arhetüübile — Don Quijote, Don Juan, Faust ja Hamlet. Ka võimalikke lugusid olevat piiratud arv. Uued raamatukogutäied kirjandust kujutavad endast nende värskemaid versioone ja kombinatsioone.

Kuidas lumetormi üle elasid?

Lumetormi päeval kohtusin Rakveres oma lugejatega. Kõik tulid vapralt kohale. Võsu kohtumine tuli ära jätta, sest hang raamatukogu ukse ees oli läbimatu.

Sa olid rahvastikuminister. Kas suur laste ja lastelaste arv oli see, mis tõi sulle ministriportfelli?

Mul on tudengipõlve abielust üks ja praegusest kolm tütart.

Üldiselt ma ei arva, et poliitiku otsused peaks seostuma tema eraelukogemustega, poliitika töötab ikkagi laiemal objektiivsel pinnal. Kuid iibe asjus oli siin tõesti kokkulangevus mu oma eluga. Integratsiooni asjadele seevastu lähenesin sotsiaalpsühholoogiliselt ja analüütiliselt pinnalt.

{poolik}

Kes oli su esimene abikaasa?

Karin Uibo, kursusekaaslane Tartu Ülikoolist filoloogia erialalt. Ka meie tütar Ingrid Rummo on eesti keele õpetaja.

Kas teine abikaasa Viiu saabus su

ellu ootamatult?

Eks need tõeliselt saatuslikud asjad tule ikka nagu välgulöök, selles nende olemus ongi. Abielu Viiuga on kestnud aastakümneid ja andnud meile kolm tütart — Liliti, Tiia-Liisa ja Viiu-Marie.

Kas tudengina käisid soomeugri aladel rahvaluulet kogumas?

Käisin Viru-Jaagupi kandis, hiljem mitut puhku ka Setumaal. Aga juba keskkooli ajal sattusin abitööjõuks antropoloogia-ekspeditsioonile mordva küladesse Tatarstanis. Tore seiklus oli. Muuseas peeti mind Kaasanis tatarlaseks, vanad külamehed küsisid mult tatari keeles teed ja panid väga pahaks, kui vastasin vene keeles.

Kas mõnda mordvakeelset lauset

oskad?

Ei oska. Palja kõrvaga seda ühist soome-ugri elementi naljalt ei taba, selleks peavad kõvad eelteadmised olema. Mõõtsime mordvalaste koljusid, geeniuuringuid siis ei tuntud. Muidugi tuleb vahet teha keelelisel ja antropoloogilisel sugulusel. Soomlase Kalevi Wiigi soomeugri keelte leviku teooria on väga intrigeeriv, soovitan kõigile.

Aastal 1969 jõudis ekraanile «Viimne reliikvia». Kuidas sündisid filmi laulude sõnad?

Lausa ajalooline kokkusattumine oli: kirjutasin neid augustis 1968, just siis, kui Vene tankid veeresid Prahasse. Kuulasin kõrvalt raadiot. Ma arvan, see võis olla «Vaba Euroopa» või venekeelne BBC. Meil oli tol ajal väike laps ja elasime teatriühingu suvemajas Vääna-Jõesuu kandis. Ühe käega kiigutasin lapsevankrit, teisega kirjutasin laulutekste ja kännu peal mängis raadio.

Muide, laulu «Põgene, vaba laps» esimesed sõnad on enamvähem täpne tsitaat Teitaro Suzukilt, kes oli zen-budismi parim selgitaja läänemaailmale. Arvatakse, et inimestel on vaja ei-tea-mida-kõike, kuid tegelikult on vaja vaba teadvust nagu lapsel, kes ei tea veel midagi mehhaaniliselt liigendatud teooriate ja ideoloogiate survest.

Kas tegid laulud armastus- või ajaloofilmile?

Tegin oma tööd. Kirjutasin laulud süžee nendesse kohtadesse, kuhu mult telliti. Muidugi klappis see kokku mu oma huvi ja maitsega, muidu ma poleks pakkumist vastu võtnud.

Filmi stsenaariumi autor Arvo Valton on öelnud, et tema käsikirja tehti nii palju ümber, et ta ei ole kindel, kas selle all peab olema tema nimi. Tolleks hetkeks oli selge, et sündimas oli quasi-ajalooline seikluslik kostüümidraama režiimivastase alltekstiga. Sellesse rööpasse suunasid lugu nii filmi toimetaja Lennart Meri kui ka režissöör Grigori Kromanov. Grišale sobis eriti hästi filmi läbiv moraalne konflikt: kas vabaduse nimel võib põletada ja tappa? Mindki intrigeerisid mõtted sellest, mida inimene oma seesmise absoluutse vabaduse tundega igapäevaelus teeb. Näiteks kas ja kellega ning mille nimel vaba mees, seiklev priiuserüütel, oma vabal valikul liitub, mille ründamise või kaitsmise teenistusse ta oma relva annab. Sellised vaatenurgad pakuvad suuremat huvi kui katsed rekonstrueerida reaalset ajaloopilti.

Kuidas Kromanov tundus?

Väga sümpaatne ja hästi hingeline inimene. Üks neist, kes õppis Moskva teatriinstituudis (GITIS) samal ajal kui mu õde Lea Tormis, seepärast teadsin Eestisse naasnud GITISe näiteseltskonda juba noore juntsuna.

Ma olen lugenud Teitaro Suzukit Valev Mirtemi tõlkes, tundus suhteliselt segane. Mulle meeldis enam Sheng Yen’i ja Dan Stevensoni raamat «Härja jälgi mööda». Sain teada, et budismis on viis käsku, mis kattuvad 10 käsuga Piiblist.

Loe Suzukit inglise keeles. Ta suudab neist asjadest Lääne inimesele rääkida ilma odava eksootika ja pseudomüstikata. Mulle andsid ta raamatud omal ajal juurde omajagu enesekindlust, kinnitasid seesmist vabadustaju.

Linnart Mällil on termin «humanistlikud baastekstid», mille alla loeb ta nii evangeeliumid, põhilised budistlikud suutrad ja, kui ma ei eksi, midagi hinduismist ja Konfutsiuselt. Põhilised asjad on juba ammu paigas, kõik hilisem on ümberjutustused ja tõlgendused, mõned asjakohasemad, mõned metsaviivad. Päris loomulik, et põhitekstides on keeleliste ja kultuuriliste erinevuste varjus sügavaid sarnasusi. Eks rääkinud Jeesus Kristuski vabast lapsest, öeldes, et kes ei oska jumalariiki vastu võtta nagu lapsuke, see sinna ka ei pääse.

Selliste sarnasuste märkamine, muide, on viinud teooriateni, et Jeesus oma elu sel perioodil, millest evangeeliumites midagi kirjas pole, käis kuskil dharmat õppimas (budismi õpetus kõiksuse toimimise aluspõhimõtetest ja nendega kooskõlas olevast õigest elamisviisist – P.K.), et seda siis kodukanti tagasi tulles juurutada püüda. Noh, mine sa tea. Ma kaldun arvama, et põhiliste asjadeni võidakse eri kultuurides jõuda ka üksteisest sõltumatult. Võib-olla et need ilmutatakse neile, kes seda väga tahavad.

Kirjutasid 1980. aasta sügisel alla 40 kirjale. Kas käisid ise ka Sirje Kiini ja Rein Ruutsoo klaveri ääres filosofeerimas?

Ei, algatajate hulgas ma ei olnud. Andsin kuskil allkirja. Oma üllatuseks ma ei mäleta, kes minu käest allkirja küsis.

Tol ajal oli parem vähem teada, heaks tooniks oli tagamaade üle mitte liialt pärida. Et siis ülekuulamisele sattudes poleks midagi reeta.

Sirje Kiin, kes ise alla ei kirjutanud, represseeriti ära, vähemalt ta oma jutu järgi. Mõned ujusid kergemini välja?

Tolleaegsed repressioonid olid tagasihoidlikumad kui Stalini ajal. Sirje visati komparteist välja, rääkimata töövõimalustest ja avaldamiskeelust. Muidugi, ta polnudki mingi kommunist, küll aga siira sooviga maailmaparandaja.

Ma küsisin oma vahetult ülemuselt Mikk Mikiverilt — töötasin tollal Draamateatris —, et mida tema asjast arvab. Mikk motiveeris, miks tema alla ei kirjuta, ja lubas mind vajadusel töökoha säilitamise mõttes oma võimaluste piires kaitsta.

Minu luuletuste kogu «Saatja aadress ja teised luuletused» oli juba jäänud hammasrataste vahele ning selle ümber oli olnud mõningast rahvusvahelist kära. Võib-olla seetõttu ei tahetud mind väga rünnata, et mitte õli tulle valada. Kutsuti küll välja Johannes Käbini juurde Kadriorgu.

See oli võrdlemisi humoristlik kohtumine. Käbin oli kaotanud reaalse võimu ja üpris resigneerunud. Küsis, et miks on vaja kirjutada selliseid kirju, kui võib rääkida kui seltsimees seltsimehega. Eesti parteieliiti häiris eelkõige see, et neid on üle kavaldatud ja vastavalt seadusele saadetud kirjad kommunistliku partei häälekandjatesse Pravda ja Rahva Hääl ning mitte näiteks ÜROsse või Ameerika Häälde. Pravdasse saatmine häiris neid eriti, sellise asja eest anti neile Moskvast kohe vastu kaela. Kirja postitas Moskvas Arvo Valton, kes oli sealtkaudu sõitmas Austraaliasse. See põhjustas omakorda paanikat, et äkki viis Valton kirja koopia ka välismaale kaasa. Oleks Pravdale mõeldud eksemplar Tallinnas posti pandud, poleks see ilmselt kunagi Moskvasse jõudnud, Pagari tänav oli tee peal põiki ees.

Siis tuli juba aasta 1986 ja loomeliitude pleenum?

Vahepeal oli ikka veel mitu aastat tüütust ja mandumist. Kuid 1986 olin juba pääsenud Kirjanike Liidu juhatusse, tegime Lennart Meri ja Ignar Fjuki algatusel Loomeliitude Kultuurinõukogu, mis oli sisuliselt poliitiline ühendus, ja muidugi tegin kaasa loomeliitude pleenumil.

Peatselt valiti mind Eesti Kongressi ja selle tegevorganisse Eesti Komiteesse. Eesti Kongressi sees, Rahvarindes ja teistes tollastes suurtes ühendustes hakkas moodustuma klassikalisi maailmavaatelisi rühmi ja nii algas erakonnastumine.

Kas sa eneseabiõpikuid ka loed?

Olen lehitsenud uudishimu mõttes, mitte selleks, et neist juhinduda. Oma elu elamine on igaühe enda ülesanne, kuigi ei saa välistada, et ka mõnest kõrvalisest näpunäitest võib vahel tulu olla. Usun aga, et iga inimene varem või hiljem jõuab nii oma eelduste äratundmise kui ka situatsioonitajuni, ja siit see tema kompass tulebki.

Mida viimati lugesid?

Süsteemselt püüan jälgida Akadeemiat, ka muud teabekirjandust, see pakub intellektuaalset mõnu ja mõtlemisainet. Pean väga lugu nendest, kes oskavad esitada teaduste oletusi ja saavutusi või ka filosoofilisi mõttearendusi arusaadaval ja nauditaval viisil, samas liialt lihtsustamata. Ilukirjandus enamasti ei paku sellist pinget. Aga ega ta paha ka tee, temal on omad väärtused.