Enamik noori lauljaid nõustuks maksma, et saada endale karjäärinõustajaks niisugune megategija nagu JULIO IGLESIAS. Tema poeg ENRIQUE aga mitte.
Enrique Iglesiasel on isa näpunäiteid jalaga segada, ometi ei kuula ta isa isegi siis, kui too palub tal vahepeal veidike hinge tõmmata.
«Ma räägin talle kogu aeg, et võtku hoog maha,» kurdab isand Julio. «Ta ostis endale täpselt samasuguse lennuki nagu minul. Mul kulus 25 aastat, et seda lennukit saada. Tema on muusikabisnises tegutsenud ainult kaks aastat, ja juba lendab ta eralennukiga.»
Enrique’il (25) on vöö vahel muudki kui isiklik lennuk. Näiteks kaks edetabeleis kõvasti laineid löönud hitti Hero ja Escape ning maailma edukaima latiinoartisti tiitel. Ja võimas häärber Miamis. Kui see hingeliste pruunide silmadega meesiludus oma puusad laval pöörlema paneb, satuvad tema tuhanded naisfännid ekstaasi.
Varjas annet isa eest
Madridis sündinud Enrique tõusis muusikataevasse nagu meteoriit. Tema lauljakarjäär sai alguse Miamis, kuhu ta pärast vanemate lahutust koos isaga kolis. Sellal, kui isa tuuritas mööda maailma, kasvatas Enrique’i lapsehoidja. Isal polnud poja muusikutalendist aimugi. Kartes isale alla jääda, hoidis noormees oma annet rangelt vaka all. Ta pidas «salajast laulupäevikut» ja komponeeris vaikselt oma toas. «Mul oli peas ainult üks mõte: muusika, muusika, muusika,» meenutab Enrique.
15aastaselt tegi Enrique suure saladuskatte all koostööd kahe muusikuga, kellest üks — Robert Morales — lõi kaasa ka tema esimesel plaadil. Plaat on, muide, pühendatud lapsehoidjale.
Lõpuks võttis Enrique südame rindu ja palus oma isa eksmäned¯eril end hindama tulla. Mees oli rabatud Enrique’i pühendumusest ja tema jonnakast kavatsusest mitte kasutada oma kuulsat perekonnanime — vähemalt kuni esimese plaadilepinguni. «Kui ta väike oli, solvus ta niipea, kui teda nimetati Julio Iglesiase pojaks,» räägib Fernan Martinez, kellest sai hiljem tema mänedzher.
Enrique nimetas end Kesk-Ameerikast pärit vähetuntud lauljaks Enrique Matrineziks ning sai lõpuks jutule väikese Mehhiko plaadifirmaga.
Kui Julio sellest kuulis, püüdis ta poega veenda mitte astuma oma jälgedesse. Enrique teda kuulda ei võtnud.
Häbelik romantik
Enrique leiab, et isaga ei maksa teda võrrelda, kuna tal on oma stiil: «Ma olen ja jään latiinoks, aga minu muusika ei ole latiinomuusika. Olen alati öelnud, et mind mõjutab 80ndate muusika.»
Ka seksisümboli tiitel jätab noormehe külmaks. «Koolis ei meeldinud ma tüdrukutele üldse. Ma olin väga häbelik ja kartsin, et mulle öeldakse ära. Ma olen praegugi häbelik. Kuigi naist leida on küll palju kergem,» nendib ta.
Laval õhkub Enrique’ist sensuaalsust, tegelikkuses ei tea ta aga ikka veel päris täpselt, kuidas naise südant võita. «Mis muusikasse puutub, siis olen täis kirglikkust,» ütleb ta. «Mõnikord tahaksin, et see kirg kanduks ka ellu. Kui ma vaid oleksin võimeline ütlema seda, millest ma räägin oma lauludes, mõnele inimesele, keda ma armastan! Aga kuna ma ei oska ega julge, siis ei jää mul muud üle kui laulda.»
Romantikat on õhus sellegipoolest — värskemad kõmu-uudised pajatavad Enrique’i ja tennisediiva Anna Kurnikova kirglikust teineteiseleidmisest, mis sai alguse loomulikult Escape’i video võtetel. Enrique vaikib.
Olgu armastusega kuidas on, romantilisi poplaule tuleb Enrique’i sulest nagu oavarrest. Ehk, nagu Enrique ise ütleb: «Selleks, et olla romantik, ei pea olema armunud.»
