Piiritus, rinnakad «seljapesijad», ööd kainestusmajas… Rahvakirjanik Teet Kallase jaoks pole miski inimlik võõras, või vähemalt nooruses ei olnud.
Nõukogude ajal olid meie kirjanikud harjunud, et nende raamatud ilmuvad mitmekümne- või isegi sajatuhandelistes tiraažides. Täna on Teet Kallas (69) üks väheseid selle põlvkonna kirjamehi, kelle looming kõnetab jätkuvalt väga paljusid inimesi – juba seitseteist aastat kirjutab ta eesti rahvusseriaaliks tituleeritud «Õnne 13».
Sa ei ole teinud saladust, et nooruses käis sul romaanide kirjutamine vaheldumisi joomatuuridega.
Mis sest salata. Lisaks olin vahelejääja tüüp, kes kooserdas avalikes kohtades ja jäi millegipärast ka kohe silma. Kukkusin tihti miilitsasse, ka siis, kui ei olnud põhjust. Tulime kord kolmekesi vintispäi mööda Viru tänavat – kirjanik Enn Vetemaa, filmioperaator Jüri Sillart ja mina. Mööndusega, et üks oli juba tudeng, teised alles keskkooli kutid. Neiukesed tulid vastu. Nemad hakkasid külgelöövaid repliike pilduma, mina olin parajasti teises meeleolus – et mina olen parem, mina pole selline. Jäin meelega teistest maha. Aga kohe varsti olin kahe miilitsamehe haardes ja kirjutasin seletuskirju Pärnu maantee miilitsaosakonnas. Kui kohvikusse jõudsin, küsisid poisid, kuhu ma jäin – maksin nende pattude eest trahvi! Jäin alati vahele, kui vahelejäämise võimalus oli, ja sellest on see mulje ka jäänud. Paljud kirjanikud jõid rohkem kui kombeks, mina jäin teistest natuke rohkem vahele. Tänaseks olen karsklane olnud üle kolmekümne aasta.
Kui su venelannast abikaasa Alla ei oleks aidanud sul krantsielule lõppu teha, siis poleks meie tänast kohtumist vist toimunud?
Temata oleksin olnud noorelt surnud klassik. Enne Allat olin lahutanud oma esimese abielu. Harjusin just ära pedantsete koristamishoogude, hootise tinutamise ja üksielamisega. Eks ma boheemlaspõlves pingutasin ju ka mitut puhku, et kaine ja korralik olla. Kord aasta, vahel enamgi, aga nii nagu libastusin, läks padupidu aina hullemaks.
Alla isa oli kõva viinavõtja ja tema teadis, et teine päev on kõige ohtlikum. Alla tõi mulle koju peaparanduseks veini ja siis ei kippunud ma kuskile. Mu esimene naine ei tahtnud seda kunagi teha. Ja kui ma siis nädala pärast katkutuna koju ilmusin, esitas alati selle õudse küsimuse: kus sa olid?
