Seni kõige avameelsem intervjuu Tanel Padariga: isarolli puudumisest, perekonnast ja eksidest!
Tänases Eesti Päevalehe laupäevalehes LP ilmus seni kõige avameelsem intervjuu Tanel Padariga. Kui tema pruutide ja autode kohta teame me paljutki, siis seikadest noorpõlves ja isaeeskuju puudumisest oma elus räägib ta alles nüüd esmakordselt.
Publik toob sinuni LPs avaldatud intervjuu kolm põnevaimat küsimust ja vastust, mis avavad Tanel Padari elu hoopis teises küljest, sellest, mis skandaalsetest fotodest ja rokkariimidžist sissepoole jääb.
Kuidas sa oma eksidega läbi saad?
Mul ei ole olnud alla kaheaastast suhet sellest ajast peale, kui ma 1998. Aastal Tallinnasse tulin. Paratamatult on nad jõudnud kooseluni, ei saa öelda, et oleksin naisi vahetanud nagu sokke.
Aeg parandab kõik haavad. Võib-olla mitte päris kõiki, aga ma olin väga veendunud, et ekside vahel ei saa pärast suhte purunemist mingit sõprust või tolereerimist eksisteerida. Nüüd ma pean oma sõnu ja seisukohti sööma: kui on piisavalt palju aega möödas, siis inimesed lähevad tõesti oma eluga edasi. Aga igat keissi tuleb vaadata eraldi, mõnega saan väga hästi läbi ja on ka neid, kellega endiselt ei suhtle.
Aga kui sul kõigest kõrini saab, seltskondadest ja tähelepanust?
Enamasti ongi, siis olen vaikselt kodus. Mul on paar pelgupaika veel, aga nendest ei ole paslik rääkida, muidu äkki pelgupaigas ootab juba seltskond ees. Ma käin kalal ja teen Kristeli perega päris palju asju koos. Võtame igasugu asju ette, plaanime näiteks minna kanuumatkale ja uutele põnevatele seiklusradadele Eestis. See on minu jaoks puhkus ja midagi teistsugust. Nad tegutsevad hästi palju perega koos, mis ei ole eesti perele väga tüüpiline. Teevad kõiki neid asju, mida mina pole kunagi saanud teha. See on kvaliteetaeg, mida ma alati naudin.
Kas oled mõelnud, milline isa sa tahaksid olla, kui see aeg tuleb?
Eks mõelda võib igasuguseid asju. See küsimus on sama nagu lasteaialapse käest küsida, kelleks sa saada tahad – kõik tahavad tuletõrjujaks saada, aga päästeametis on töötajaid pigem vähe.
Mina olen tahtnud väiksest peale saada heaks isaks. Isaks, keda mul endal ei ole tegelikult olnud. Mul on sellele keeruline vastata, kuna mul ei ole olnud eeskuju, kelle järgi tahaks sirguda ja oma lapsi kasvatada. Eks ma pean improviseerima ja vaatama oma heade sõprade ja bändikaaslaste pealt, kes on minu arust väga head isad. Eks elu õpetab ja näitab, ma arvan, et südames ei taha keegi olla halb isa.
