Raplamaal maainimese elu elav laulja Siiri Sisask ütleb enda olevat minetanud igasuguse staarilikkuse. Ta soovitab inimestel kuulsustest üldse eemale hoida – nood talitavat viimasel ajal inetult, kui kirjutavad end ümbritsenuid sisse oma elulooheietustesse!
Viimastel nädalatel on olnud siiski just Siiri Sisask (43) kohaliku muusikaelu staar. Ta üllitas oma uue, omanimelise bändiga, mis sündis pärast koostööd etnorajuroki lipulaevaga Metsatöll, plaadi nimega «Hommikupuu». Sel neljapäeval «keevitavad» nad rokiklubi Rock Café laval!
«Tegime juba mais oma esimese kontserdi Rock Cafés, kus meil väga hästi see energia klappis ja mille käigus ka nii mõndagi laval juhtus,» naerab Siiri. «Sellest sain aru, et oleme teineteise jaoks loodud!»
Mis siis juhtus?
(Muigab.) Meie vastastikune tõmme hakkas esemeid deformeerima, sattusime väga hoogu, mille tulemusena statiivi raudtoru sai kõveraks mängitud… Kui ma omi asju südamest mängin, ei tohi mul pill enam toetuda ristmooduliga statiivile. Ta ei läinud mitte katki, vaid hakkas ära vajuma, toru kõverdus. See muusika lihtsalt on väga elav ja ekspressiivne, nõuab sellist tugevamat lähenemist.
Kohe toore jõuga?
Ei, kuidas öelda… See muusika nagu juba on selline.
Kuidas pill deformeerus?
Pill oli seekord tugevam kui stange. See oli meile laenatud. Omanik oli muidugi väga õnnelik, et just nii sai mängitud, sest ta nägi ära, millele kõigele pill vastu peab. Kuna mängin bassipartiid, siis osades kohtades, et kõlaks paremini, ma mängin tugevamalt – nii mul tuligi kahe käega mängida ja stange lagunes… Aga see selleks. See näitab, et selles muusikas midagi tagasi ei hoita, aga samas ei ole laval ka sellist mustonenilikku-picassolikku hullust. Oleme omas elemendis, teeme nagu teeme, tunneme nagu tunneme, ja kõik on nagu õige. (Muigab.) Eks me seal kivipead oleme kõik, jah.
{poolik}
Kuidas sul muu eluga sujub?
Kui mõtlen, palju olen puhanud, siis üle-eelmise aasta novembrist saati umbes nädala. On olnud meeletu töö, mitme naha võtmine. Aga ma olen terve elu elanud nagu tippsportlane, kes jookseb parema aja peale ja alla selle ei tahagi enam olla. Ajan igapäevaselt Raplas fondi «Saagu Valgus» asju. Meil on Raplamaal umbes 140 alla vaesuspiiri elavat lastega peret, keda toetanud oleme. Üks asi on riided, mööbel, lastele jalgrattad ja jalanõud, esemeline abi, aga minu jaoks on isegi tähtsam huviharidusvõimaluste avardamine. See on see A ja O.
Eelmisel aastal kirjutasin lastenäidendi, mille Kosel lavastasin – kaheksakümmend last oli tegevuses! Kirjutasin ka laulud, mille võttis Sven Kullerkupp arranžeerida. See oli suurem projekt, kus sain lavastajana käe valgeks.
Püüan ennast kõike tehes hoida siiski kuldsel keskteel, kõigega rahulikult tegeleda. Ja mingi raamat võiks ikka ka mingi aja tagant läbi loetud olla. Siis on mul ka mitu kirjavahetust, mida pean väga oluliseks. Need nõuavad süüvimist ega ole pinnapealsed mõttevahetused, jutt käib kunstist, filosoofiast, ühiskondlikest asjust, mis mind ka huvitavad. Ja muidugi on tööd, mis maaelu juurde kuuluvad – kodu, puude tegemine…
Oled enda ellu leidnud ka kellegi toeks?
Tegelikult minu isiklik elu seondub paljus fondi ja muusikaga. Võin rääkida oma isiklikust elust, et harrastan sporti, teen päevas kuni kolmkümmend kätekõverdust, aga kas see huvitab? See kolmkümmend kätekõverdust on veidi forsseeritud, aga selle nimel, et end hästi tunda, ma näiteks suitsu ette ei pane. Olen varem olnud periooditi suitsetaja. (Muigab.) Ja joodik ma ka ei ole. Ma ei näe enesehävitamisel mõtet. Pean elementaarseks, et jooksen nädalas kolmel korral oma tiiru ära. Ma ei kavatse 50aastaselt olla selline, kellel on kepp käeulatuses. Tahan ennast tunda võimalikult normaalselt võimalikult kaua – ja selleks tuleb vaeva näha.
Mida sa mõtled kuldse kesktee all?
Ma püüan olla kuldsel keskteel, nullpunktis – et ei lähe äärmustesse. Ja kui küsid, mis inimene ma olen, mis mõtteid mõtlen, siis tööd, kõiki neid tegemisi ja igapäevast suhtlemist on nii palju, et ma olen minetanud kas või igasuguse staariliku oleku. Minust on saanud täiesti tavaline, jumala lihtne inimene teiste lihtsate inimeste seas. Tegelen päevast päeva teiste probleemidega, näiteks pole kellelgi kodus kas või süüa… Kui sa näed seda kõike nii lähedalt, oled selle sees, inimene tuleb ja avab end, sa oled nagu osa tema elust, siis see ei ole vastutustundetu asi, et nii, mina olen siin näe laulja, ma siin nüüd midagi olin nõus promoma ja sellega minu tegemine nagu päädibki – et ma olen nüüd lihtsalt teie väljanäituse kloun!
Oled sina siis kunagi staaritsenud?
Kui ka olen kunagi eputanud, siis see, millega olen viimastel aastatel tegelenud, on mind teinud lihtsaks inimeseks. On tarvis lastele jalanõusid jalga proovida, teen seda hea meelega, vahetan neil sokke ja pesen nägu. Oleneb, mida tarvis teha. Lapsed tulevad vahel ka ise meie juurde, paluvad tõsiselt abi. Elu on selline... Inimesed elavad väga erinevates tingimustes. Linnainimene ei näe sellist inimest enda kõrval kõndimas. Võib-olla prügikasti ääres küll, aga mitte lapsi. Aga meil on selliseid lapsi, kes tulevad meie juurde ainult seepärast, et õues on lihtsalt külm! Ja kui me seda kõike Raplas fondiga teeme, ei tekigi enam sellist tunnet, et keegi on siin elus kellestki kõrgem. Me keegi ei tea, mis meid järgmisel hetkel võib oodata. Keegi pole kaitstud elumuudatuse eest ja keegi pole kellestki parem sellepärast, et ta on parema positsiooni peal. Sellepärast olen minetanud ka arvamuse, et mina olen väljavalitu. Kui Universal tuli plaadipakkumisega, mõtlesin, et jube tore, et mul ei olnud sellist pakkumist 20aastaselt, sest siis ma oleks selle võimaluse ehk ära plöganud ja mulle poleks keegi seda täna enam pakkunud. Olen praegu 43 ja mul on jumala hea meel, et mul on midagi sellist, saan jälle uuesti hingata. Kui seda ei oleks tulnud, siis Eestit tundes oli mul tõsine mõte laulmisega tasapisi lõpp teha ja panna aur sinna, kuhu süda mind tõmbab. Keeruline on olla kahe maailma vahel, pealegi kui üks on rahamaailm ja teine rahatu maailm. Mina «Saagu Valgusest» palka ei saa, aga enamik inimesi, kes kunagi midagi rahata ei tee, vaatavad otsa ja küsivad: aga mis on sinu kasu siin?! Ei olegi! Näen praegu lihtsalt kohati seda, milles ise olen kasvanud – olen pärit üsnagi vaesest perest… Ja kui minul poleks omal ajal olnud selliseid õpetajaid, siis me ei istuks täna ka ilmselt siin.
Millest sina ja su pere kõige enam puudust tundsite?
Kindlasti oli meist veel vaesemaid, aga ema kasvatas nelja last ju üksipäini. Isa läks ära, kui olin neljane. Kuna meil olid lehmad ja kanad, siis ega ma nälga ei olegi otseselt tundnud, aga midagi meil suurt ei olnud ka. Olin viisteist, kui käisin saabastega, kus olid kilekotid sees, et jalg märjaks ei saaks. Elasin internaadis, suviti pioneerilaagris ja mul olid õpetajad, kellele olen tõesti elu lõpuni tänulik, sest ma ei oleks praegu mitte midagi, kui mul ei oleks neid olnud. Nad nägid, et minus on mingi anne, ja mind pandi joonele – nüüd käid mööda seda ja arendad ennast! Laulmine, näitlemine ja kunst – sisuliselt teises klassis pandi mind paika, kelleks saan. Laulmisõpetaja Aime Tiik, käsitööõpetaja Leida Väli ning emakeele ja kirjanduse õpetaja Airi Must olid kolm sellist õpetajat, kelle juures tunde saamas käisin. Käsitööring toetas muusikaringi, sest valmistasime ise dekoratsioonid, ja näiteringi tegi kirjandusõpetaja. Olin kaksteist, kui lugesin peast kümne A4 formaadis lehetäie jagu «Polkovniku leske». Õppisin seda koos kirjandusõpetajaga – käisin tema juures kodus. See ei olnud neile tasustatud, nad tegid seda vabatahtlikult, nähes, et minus on midagi ja minuga tuleb tegeleda. Ja nad andsid mulle ka enesekindluse kõige jaoks.
Mis sind teiste probleemide lahendamise vahel veel rõõmustab?
Võib-olla see tundub pateetiline, aga tegelikult see vastab tõele. Ma tõesti vaimustun mingist kihvtist raamatust või artiklist, millest tunnen, et seal sees on tõde. See tõmbab käima, paneb mõtlema. Ma joon seda täiesti, olen nagu näljane sellise informatsiooni järele, mis annaks midagi, millest oleks õppida. Sellepärast mulle meeldivad igasugused filosoofiaraamatud, aga mitte kõik! Valikuliselt. Ja kui leian mõne inimese, kellega on sellisest asjast ka rääkida, lähen põlema, mul on tunne, et oo, elul on jumet! Vaimuelu on mulle tohutult tähtis, õudselt tähtis – ma ilma ei saa üldse!
Sinu viimane fläšš?
Oli see nüüd just fläšš, aga sain hiljuti ühe vana raamatu, see võis olla aastast 1920. Juhan Liivi elulugu, mis oli veel vanas gooti kirjas. See ei olnud isegi mitte elulugu, vaid tema sõbra, kellegi Grünfeldti kirjutatud raamat Liivist. Leidsin selle Internetist juhuslikult, maksis kaks või kolm eurot. Lugesin ja olin tõesti rõõmus ja õnnelik, sest sain aimu Liivi hoopis teisest küljest. Me kõik peame teda suureks luuletajaks või prohvetiks, aga sellest, mida ta läbi elas, mis olid tema valupooled, mis panid teda nii kirjutama, mis inimene seal taga oli, sellest ei ole nagu väga kuskil hingatud. Huvitav, miks? Kuna «inimene on inimesele hunt» ja tihti ei saada aru, millest miski sünnib ja mis on millegi taga. Tundsin, et sain rikkamaks. Mõnes mõttes ka vaesemaks. Paljud Liivi probleemid olid kaasinimeste hoolimatusest tingitud.
Oled öelnud, et elu maal on isegi kallim kui linnas. Su maamaja on laenuga ostetud – kuidas hakkama saad?
See ei ole nii suur laen, mis küündiks miljonitesse, saan hakkama. Ma ei ela ka laialt, ei ela rikkalt – ma ei ole rikas inimene. Mul on nii palju, kui mul vaja on ja mul ei ole millestki puudust. Saan hakkama ega laiuta millegagi. Ja arvan üldiselt, et kõik peaksid niimoodi elama. Sellepärast, et laiutamine lõpeb nagunii ühel päeval ära. Hinnad ei lähe ka enam kindlasti alla.
Kuidas sa end vahel hellitad, rõõmustad?
Mina hellitan ja rõõmustan ennast, kui teen sporti. Kui käin näiteks jooksmas. Juba ootangi ärevuses varakevadet, kui saan hakata jälle ringi jooksma. Sookured taustal. Ja kui loen midagi, on ka see enda jaoks. Riidepoodides ja sellistes kohtades ma ei armasta käia, sest minu arvates uued riided, mis Eestis müüakse, on tegelikult päris kalts mis kalts, pole seal kvaliteeti ega midagi, aga hinnad on soolased. Enne käin kas või sada aastat oma ühe ja ainsa armsa riidega, kui kaltsu omale külge panen.
Õhtu on mõnusa äraolemise päralt, naudid telesarju, -seriaale?
Mul ei ole absoluutselt aega telekat vaadata. Kui koju jõuan, on kell juba seitse-kaheksa. Siis pean tegema natuke sporti. Siis lähen arvutisse, vastan kirjadele, sest ilmselt on keegi «Saagu Valgusele» midagi pakkunud, arvepidamine on vaja raamatupidajale edasi saata jne. Siis võtan ette oma päeviku (www.saaguvalgus.ee). Ma ei kirjuta sinna asju punkthaaval, kirjutan seda kui loetavat asja. Avaldan seal ka muid asju. Näiteks leidsin ühe väga huvitava raamatu, 1986. aastal välja antud Tiit Kändleri «Uksed akendeks». Seal oli samanimeline jutt, see oli nii sügav, et lihtsalt tippisin terve loo oma päevikusse ümber, lugejatele nälja kustutamiseks.
Selliseid asju, mida olen ümber löönud, on seal päris palju. See on ka väike lisaväärtus päevikule, tegemist ei ole ainult kuiva aruandlusega, vaid midagi saab sealt ka kõrva taha panna.
Sa oled ikka nii-ii vaimne!
Tegelikult olengi, mul ei ole teistsugust elu. Ja ma olen selle elu sees õnnelik. Olen vabanenud igasugusest prahist, mul on nii hea olla – ma tean, kuhu lähen, mida teen.
Ikka on ju asju, mida sa ei taha kuulata ega näha, mida ei taha enda ellu – siis panen teleri kinni või vahetan raadiokanalit. Nimetan seda enda jaoks prahiks, mida ei taha oma ellu. Ma ei räägi sellest üleolevalt. Samamoodi ei pruugi ka mingi raamat, mida loen, olla tohutu sügavmõtteline täht, aga võib-olla autori pärast on huvi ja võib-olla juba ühest õigest lausest mulle piisab – las ma leian selle oma õnnekese siis sealt!
Ja mul ei ole enam eriti sõpru, on vähesed, kes mu ümber jäänud ja kellega läbi käin. Nendest ma pean ja neid hoian ka. Mul ei olegi vaja tohutut suhtlusringkonda. Mul ei ole ka enam sellist isekust, et näiteks tahan kindlasti seda või teist saada, ja kui ei saa, siis ma ei saa elada! Ainus, mida küll veel tahaks – oma kodu rohkem ehitada. Elame praegu pooles majas.
No see pool valmis maja on sul ka niikuinii 200 ruutu?!
Just, see on minu elutöö ja see on mu poja Josti elutöö. Mul on seal veel tegemist. Ja loomulikult on mul ikkagi mõned asjad, mida tahaks – näiteks köetavat kasvuhoonet! (Naerab.) Ja mul võiks olla oma ateljee. Et oleks ka ruum, mille uksed paneks kinni, lukku, ja ma saaks seal klaverit mängida nii, et keegi ei kuule, et seal olen. Mul on seal ka abihooned, millel on nii paksud seinad (näitab kätega umbes meetrist vahet) – aga millal ma ehitamiseni jõuan?
Universali inimesed ka küsisid, et sa elad seal maal, kas sa loomi ka pead. (Muigab.) Ma ütlesin, et veel ei pea, aga kui nüüd plaadiga hästi läheb, siis võtan lehma! Seda aga, kuidas plaadil minna võib, ei tea kunagi. Võib minna ka nii, et leitakse: ah, ei viitsi sihukest jura üldse kuulatagi… See muusika nõuab süvenemist.
Sul on tohutult tegemisi… Kuhu jääb see ühisosa, touch kellegagi, kes ei seondu ainult tööga?
Võib-olla on mu elukaaslane samasugune inimene ja see ongi touch? Sa pole ehk selliseid inimesi varem kohanud, kes ajavad kogu aeg omi asju, kes on mõlemad nii töised…
Räägime armastusest, sinu naiseksolemisest, naudingutest…
Ma rääkisin naudingutest – kas või see raamatu lugu! Ja kogu minu jutust, arvan, tuleb väga hästi välja see, kes ma naisterahvana olen. (Muigab.) Absoluutselt need vastused annavad vastuse sellele, milline ma olen. Ma ei räägi tegelikult ka oma sõpradele, mis mul kodus toimub. Ma olen seda oma elus varem süüdimatult palju teinud. Arvan, et publikul ei ole vaja teada, kas ma oma aiamaal võtan näiteks alasti päikest või ei. Selline info ehk isegi segab minu muusika kuulamist. Mulle meeldiks, kui inimene tuleb kontserdile ega vaata mind mõttega, et näed, ta oli ühes ajakirjas roosas pesus, huvitav, mis tal täna seljas on... Ma ise ei tahaks lugeda ka näiteks Tõnis Mägi kohta seda, kuidas tal oma naisega läheb. Selliseid asju räägitakse kodus nelja seina vahel. On ilus, kui selliseid asju räägitakse oma kaasaga. Mina näiteks ei räägi. Ma ei ole ka selline inimene, kelle sõbrannad tulevad midagi rääkima, ja siis mina räägin selle edasi. Et justkui tahaksin ennast tõsta oma sõbranna probleemide võrra. Ma ei räägi ise ega räägi oma sõbrannade asju. Mu sõbrannad minu elust palju ei teagi, keegi ei tea. Ma ei mõtlegi oma asjadest enam! Mul on nii palju muud, mis mind ümberringi huvitab, maailm on nagu nii lahti. Ja kui ma ei mõtlegi omi asju, järelikult on mu elu paigas. (Muigab.) Mind toidab mu kunst ja looming ja muusika!
Millal sa viimati armunud olid?
Ma olin armunud sellesse oma Liivi raamatusse nädal aega tagasi. Olin vist jah! Ma ei hakka siin rääkima sellest, et olen armunud oma publikusse, nagu seda teevad ikka muusikud, et olen kuskil müstikaga kontaktis, mille abil kõik muusika sünnib – ka sellist jura mitte! Või et kas olin või ei olnud armunud inimesesse, kellega kas olen või ei ole koos. Võin olla iga päev armunud oma elukaaslasesse. Kui mul on kihvt elukaaslane.
Kui mul on ka mingi tragöödia või mure elus, ma ei too seda välja. Siinkohal ütleksin veel, et ärgu käigu inimesed kuulsate inimestega läbi. Mitte keegi ei taha endast lugeda mõnest raamatust, nagu näiteks «Musta pori näkku» või ühest teisest elulooraamatust, kes oli Kersnaga sõber, kes mitte… Ärge käige läbi, hoidke eemale! Võite väga hullu olukorda sattuda. Raamatusse. Kui te juba näete, et kuulus inimene on seltskonnas, hoidke distantsi. Sest tegelikult on see inetu, mida tehakse. Ja need inimesed, kes nii teevad, teavad seda ise ka. Aga kuna see on papp, see müüb, on võimalik teenida, siis seda tehakse.
Tegelikult need inimesed räägivad ka iseendale vastu. Nad on ju sellise tegevuse välja naernud, aga – ise teevad nii! See on minu arust täitsa õudne, mis toimub. Ma ei kirjutaks iialgi ühtegi elulooraamatut, kus tooksin päevavalgele mõne muusiku tegemised, milline tema päev oli jne. Mingi piir peab olema. Ei ole nii, et ainult raha järgi lippadki. Haistad raha. See Vilja Savisaare (kunstiline aktifoto – toim.) pilt Kersna elulooraamatus haiseb raha järele. Ja see on inetu.
Kas sa oled sattunud kellegi elulooraamatusse?
Ei tea, ei loe elulooraamatuid. Mind see ka ei koti, kas olen, näen lihtsalt teiste pealt, kuidas sellega on. Mis õigus on sul… Et kuna sa oled kuulus, siis sul on õigus lüüa ka kõik teised letti? Sa võid kirjutada oma töödest ja tegemistest, mida seejuures mõtlesid, palun väga – kirjuta filosoofiline raamat, puutumata, rikkumata teiste elusid! Kui teenid teiste asjade päevavalgele toomisega mammonat, on see juba vargus. See on teiste kulul enesele heaolu teenimine. See ei ole õige. Ma ei mõista hukka nimetatud raamatuid, küll aga nähtust kui sellist. Niisiis tuleks olla ettevaatlik, käies läbi kuulsate inimestega, sest selliseid asju tehakse veel ja jäädaksegi tegema. Ja ma ei leia, et siin ka mingi vaimsusega tegemist oleks – ühe raamatu puhul on tegu pildialbumiga, teise puhul… ei teagi, millega. Minu arust on see heaoluühiskonna allakäigu-spiraali üks osa. (Paus, vaatab otsa.) Kas me oleme jõudnud kuhugi faasi juba?
