Kuigi elektripirn laes vilgub ja suur osa ajast möödub külmast lõdisedes, on SIIRI SISASK vaid korra maalekolimist kahetsenud.
#p4#Septembris abiellus Siiri Sisask (34) saksa muusiku Uwe Langega (29). Oma kohtumise eest võlgnevad nad tänu Saksamaal elavale noorele pianistile Kristjan Randalule, tuntud klaverikunstniku Kalle Randalu pojale. Eelmise aasta algul valmis Sisaski ja Randalu koostöös plaat «Jälg», kus Uwe mängis kontrabassi.
Kuna Siiril on poeg Jost (13), Uwel aga Saksamaal peret polnud, kolis Uwe Siiri juurde Eestimaale. Kuu aega pärast abiellumist ostsid nad Tallinnast 70 kilomeetri kaugusele maale maja. Suurde vanasse talumajja plaanisid nad teha oma stuudio, mis oleks võimaldanud Uwel ka Eestis tööd teha. Stuudio sisseseadmiseks vajalik tehnika on Uwel kodumaal olemas.
Kuigi Siiri ütleb, et pole maalekolimist hetkegi kahetsenud, ilmnesid peagi ka mõned ootamatud takistused. Nimelt tuleb Siiri ja Uwe majja nii madala sagedusega vool, et korraga saab töötada ainult üks kodumasin. Kui pesu peseb, ei saa televiisorit vaadata. Tuli põleb kord heledamalt, kord tuhmimalt. #p3#
Stuudio sisseseadmisest ei saa sellises olukorras juttugi olla, kui isegi internetiühendust ei saa luua. Siiani pole õnneks ükski kodumasin voolukõikumise tõttu veel üles öelnud.
Hädas monopoliga
«Saatsime Eesti Energiale kirja,» kurdab Siiri. «Nende kodulehel on lubatud, et vastatakse hiljemalt kahe kuu jooksul. Ja täpselt kahe kuu pärast, ei päevagi varem, saimegi vastuse: pingetõstmise programm on meil kavandatud 2013. aastani. No sellise üldsõnalise kirja oleks võinud küll rutem valmis saada!»
Siiri on välja uurinud, et kui vedada liin oma kulu ja kirjadega, tuleks hinnaks 35 000 krooni. «Ja siis räägitakse, et maal pole ettevõtlikkust!» läheb ta särinal põlema. «Hea küll, meie ei saa stuudiot teha, aga kuidas peaksid töötama lüpsimasinad, kasvuhooneahjud?»
«Mu abikaasa on sellise olukorra üle äärmiselt imestunud, Saksamaal poleks võimalik, et üks firma tarbijaga niiviisi käitub,» pahandab Siiri. Ja lubab Eesti Energia vastu kas või kohtusse minna. #p5p#
Kuna stuudiota on erialase töö tegemine võimatu, pakub Uwe Siiri äraolekul Jostile seltsi ja remondib vana maja. «Rauast tuulelipul on aastaarv 1907, aga võib-olla on hoone veelgi varem ehitatud,» oletab Siiri.
Tallinna elust oli Siiril kõrini juba hea mitu aastat. Paaril viimasel vaatas ta vaikselt maamaja järele ringi. Kui mõni kinnisvaraleht ette sattus, viskas ikka pilgu peale, kas midagi sobivat pole.
«Maamaju Tallinnast mitte väga kaugel pole palju müügis,» teab laulja. Eelmisel kevadel hakkas ta intensiivselt otsima ja poole aasta pärast leidiski sobiva. Selle maja tahtjaid oli palju, aga tema kasuks sai kiire otsustamine.
«Uwe oli maalekolimisega täiesti nõus, selles suhtes oleme ühesugused,» kinnitab Siiri. Kuigi mõlemad on muusikainimesed, ei tähenda see, et nad haamri või pintsliga jänni jääksid. Kõigis oma kodudes on Siiri siiani ise remonti teinud.
Kõigepealt kiskus ta vana maja seinad palgini tapeedist ja plaatidest paljaks. «Siis ma lihtsalt istusin tund aega selle seina ees — puhas palk on niivõrd ilus!» õhkab Siiri. Palgid tõmbas ta linaõliga üle. «See näeb tõeliselt luksuslik välja,» kiidab laulja. #p6#
Maaelu võlud ja valud
Maale kolides arvestas pere küll, et esimene talv remontimata vanas majas tuleb karm. Siiski ei suuda Siiri oodata, millal see pikk-pikk talv ometi lõpeb. «Kui väljas oli 30 kraadi külma, siis ma istu-sin ainult oma paksus magamiskotis,» võdistab Siiri õlgu. «Sellise ilmaga ei saa midagi teha. Organism on külmaga võitlemisest nii väsinud, et õhtul kell seitse tuleb juba uni.»
Üks kord, just külma pärast, tuli Siirile peale ka koduigatsus endise Nõmme kodu järele. Aga ainult korra, ja nende kõige suu-remate külmakraadide aegu.
Kuigi küla peetakse tavaliselt kohaks, kus kõik teavad kõigist kõike, hindab Siiri hoopis oma maakodu privaatsust. «Lähim maja on 800 meetrit üle põllu, ja seal elab üks äärmiselt tore vanamees — ma küll ei usu, et tema oma nina minu asjadesse hakkab toppima,» muigab Siiri.
Linnamajas tahtsid naabrinaised ikka üle aia juttu rääkida ja nägid tahes-tahtmata, kes ja kui palju külas käib. «Mul on selline suhtlemist nõudev töö, et kodus igatseks ainult vaikust ja omaette olla,» vabandab Siiri.
Siiski ei ürita Siiri enda ja teiste külaelanike vahele müüri ehitada. Jutu järgi tundub hoopis, et ta on üllatavalt paljudega tuttavaks saanud. «Kui oma küla majadest mööda sõidan, ja keegi õues on, siis ikka lehvitan,» kinnitab Siiri.
Lisaks toredale naabrimehele, keda Siiri endamisi Kännumeheks kutsub, on tal ka oma sahamees. Tema on üks ütlemata vajalik tegelane, kes Siiri teeotsa traktoriga lumest puhta hoiab.
Siis on veel kaks kohalikku noormeest, kes aitavad remonti teha. «Me Uwega peame neid juba nagu pereliikmeteks,» naerab Siiri.
«Tunnen nüüd tõesti, et olen oma põhiolemuse juurde tagasi jõudnud,» on Siiri rahul. «Olen ma ju maal kasvanud — oma põllunurk, oma metsasiil...» Uues kodus on Siiril «oma metsasiiluni» juba väike rada sisse tallatud, kus ta ennast laadimas käib.
Siiri on õnnelik ka Josti pärast. Algul ei tahtnud poeg maalekolimisest kuuldagi. Et kaks kilomeetrit läbi metsa jalgsi bussipeatusesse ja siis veel pool tundi bussiga uude kooli sõita. Nõmmel oli kooli kümne minuti tee.
«Aga nüüd tundub, et ta on rahul,» usub Siiri. «Ma vaatan aknast, kuidas ta läbi metsa tuleb — longib, vahib puid ja taevast. Tal on aega! Kuhugi pole kiiret. Ja tema jutud on hoopis teistsugused, mitte enam asjadest, vaid olulisematel teemadel.»#p2p#
Tipus jääb kitsaks
Siiri side Eestiga pole kunagi olnud nii rebenemisohus kui praegu. Tööpakkumisi on talle välismaalt alati tehtud, aga varem pole ta äraminekut nii tõsiselt kaalunud. Kindlasti on selles osa ka abikaasal. Omal ajal Saksamaal imelapseks peetud ja mitmeid instrumente valdav Uwe ei saa ju eluks ajaks Eestimaa metsade vahele koduperemeheks jääda.
Teiseks põhjuseks ütleb Siiri, et mida rohkem ta ennast lauljana tõestab, seda raskemaks edasipürgimine muutub. «Karjääritegemine on nagu püramiidi otsa ronimine,» selgitab lauljatar. «Mida kõrgemale jõuad, seda ahtamaks muutub toetuspind. Allpool olijad sind ei toeta, pigem püüavad sul kive alt ära tõmmata.»
Siiri on siiani sügavalt haavunud, kuidas käituti temaga suvel «Evitat» tehes. Siiri pole ju laulmist õppinud kohalikus respekteeritud Otsa-koolis või konservatooriumis. «Aastate jooksul olen välja arendanud täiesti oma häälekooli, põhiliselt jooga hingamisharjutuste baasil,» selgitab Siiri. «Mind on näiteks USAsse seda õpetama kutsutud.»
Eelmisel kevadel asusid aga lavastaja ja hääleseadjad «Evita» proovides Siiri häält omal, traditsioonilisel moel «murdma». «Ma pole kunagi alustanud hommikul oma häält do-re-mi-ga lahti lauldes,» kirjeldab Siiri kibestunult. «Aga just seda mult nõuti. Ja siis pahandati, et mul polnud häält.»
Veidi enne esietendust jõudiski ajalehtedesse uudis, et Sisaskil pole häält ja nooruke lauljatar Liisi Koikson on valmis tema rolli üle võtma. «Asi oli tõsine,» kinnitab Siiri. «Mul oli häälepaeltel ületöötamisest kaks verevalumit.»
Ületöötamine tuli sellest, et kui Siiri laulis ja keegi tantsijatest tegi taga midagi valesti, pidi ka Siiri otsast peale hakkama. «Selline tööviis on täiesti ennekuulmatu, ka Uwe, kes on Saksamaal paljudes muusikalides kaasa teinud, pani seda väga imeks,» teatab Siiri. Oli hetk, kus temasse uskusid veel ainult ta ise, poeg ja abikaasa.
Evita külaskäik
Lõpuks otsustas Siiri allaheitliku käsutäitja rollist välja tulla ja hakata asju omamoodi tegema. Hääl sai korda ja Siiri laulis ise Evita Peroni. Vahepealne pingeline periood ei möödunud siiski jälgi jätmata, Siiri ei saavutanud Evitaga kontakti varem kui alles kolm nädalat pärast etendusi.
«Ma olen alati oma kangelannadega unes juttu ajanud,» pihib Siiri. «Ma usun selliseid asju. Marlene Dietrich lohutas mind, et ma olen ju nii tema moodi, küll ma hakkama saan. Ja näitas ette, kuidas täpselt ta oma jalgu sättis. Jeanne d’Arc on mul külas käinud. Aga Evita ei tulnud.»
Pärast «Evita» mängukordi laulis Siiri sama soojaga Paide Vallimäe «Nelja kuninga» etenduses. Ja vajus siis kodus rammetult nädalateks voodisse.
Jost oli Vääna-Jõesuus vanaema juures, Uwe ära Saksamaal. «Olin täiesti üksi, vedelesin ainult voodis ja lugesin filosoofide teoseid, need on minu stressiravim,» mainib Siiri.
Ja siis, kolm nädalat hiljem, tuligi Evita ühel varahommikul. «Ta oli umbes sama vana, kui ta praegu peaks olema. Nägu kortse täis, hallid poolpikad juuksed sorakil. Istus minu voodi äärele ja hakkas rääkima.»
Evita muudkui rääkis ja rääkis, aga mida, seda Siiri pärast enam ei mäletanud. «Me suhtlesime telepaatilisel teel. Tema rääkis, ja mina ootasin, et oma küsimus küsida. Lõpuks tekkis selline viisakas paus, ja mina pärisin kähku: «Aga kuidas sa siis etendusega rahule jäid?» Seda ma küsisin häälega, eesti keeles. Ja tema vastas ka kõva häälega ja eesti keeles: «Ära muretse, selle asjaga on kõik korras!»»
Lisaks Evita vaimule väljendas oma rahulolu Siiri osatäitmisega elavatest inimestest vaid muusikali libreto autor Tim Rice, kes ühel etendusel kohal viibis. Ta tuli lavale ja kiitis Siirit kogu publiku ees isiklikult. «See tähendas mulle nii palju, sellest sain ma jõudu järgmisteks etendusteks,» on Siiri Rice’ile tänulik.
Pittu ei kutsutud
Enne lavalt lahkumist pöördus Rice veel Siiri poole ja ütles: «Mul oleks sulle nii palju öelda, loodetavasti me veel kohtume hiljem!»
«Mis mul muud üle jäi, kui vastata «yes», kuigi mind ei olnud tema auks korraldatud õhtusöögile kutsutud. Seda aga Rice ilmselt «hiljema» all silmas pidas,» on
Siiril suvest veel üks okas hinges. «Eks sinna kutsuti linnavalitsuse tegelased ja ärimehed. Kultuuriinimesi ei peeta meil millekski,» võtab Siiri oma solvumise kokku.
Tegelikult on Siiri veendunud, et kannatused teevad inimese paremaks, tugevamaks. «Kuigi Evita tegemine oli väga raske, siiski õppisin ma sellest palju,» kinnitab lauljatar.
Samamoodi võtab ta ka külma maja ja kehva elektrivoolu kui õilistavaid katsumusi. Järgmisel talvel on juba kergem. Kui Siiri, Uwe ja Jost siis veel Eestis elavad.
