Pärast rahastamisskandaali vallandamist on Silver Meikar pidanud muu hulgas tõrjuma vastaste poolt liikvele lükatud abielupurunemise jutte, aga mehe sõnul on tema maine hävitamiseks tõstatatud veelgi naeruväärsemaid teemasid! Reformierakonna «paha poisi» Silver Meikari (35) avameelse artikli ilmumisest, mis käivitas Silvergate’i ehk rahastamisskandaali, on möödas peaaegu aasta. Meikar on täna parteitu ja töötab Inimõiguste Instituudis nõunikuna. Juba enne, kui skandaal seni triumfeerinud Reformierakonna reitingut korrigeeris, valmistus Meikar Inimõiguste Instituudi nõunikuna reisiks eksootilisse Birmasse. Kuid Silveri äsjailmunud raamat «Poliitmalaaria. Pilk Birmast», mille ta pidi kokkuleppel kirjastaja Tiit Pruuliga Birmast kirjutama, ei ole enam kaugeltki mitte ainult reisiraamat, vaid omamoodi sümbioos kaugest eksootilisest maast ja rahastamisskandaalist...
«Siin jookseb kaks narratiivi, mis on seotud – üks on Birma ja teine Eesti,» seletab Silver. «Birma on küll kaugel ja hoopis teistsugune võrreldes Eestiga, aga kui mõelda inimlike aspektide peale, kas või hirmumehhanismidele ühiskonnas, tundub Birma meile ootamatult lähedal olevat. Võib-olla just see kauguse ja läheduse koostoime võikski olla selle raamatu puhul huvitav. Aurtorina ma ühtpidi tõden, et ka Birma on mulle ju täiesti tundmatu, aga teistpidi nii tuttav!»
Mis su elus rahastamisskandaali vallandudes muutus – lõpetas näiteks mingi seltskond sinu kui Reformierakonna nii-öelda paha poisiga suhtlemise lausa lõigatult?
Need, kes on õiged sõbrad, jäid. Aga see, mis mind isiklikus plaanis kogu asja juures siiani kurvastab – et on inimesi, kolleege ja kaaslasi nii fraktsioonist kui ka erakonnast, kes peavad minu vastu isiklikku viha. See tekitab minus suuri küsimärke.
Sinu avaldus puudutas ju rahastamissüsteemi toimimist, miks nad isiklikku viha peavad?
Aga see mind üllatabki. Alguses ei kavatsenud ma artiklis avalikustada ühtegi nime. Lõpuks kirjutasin kaks, sest pidin ju ära rääkima skeemi, mis puudutas ka mind. Jätsin kirjutamata kümned nimed, keda olin näinud tegemas sama.
Aga see isiklik viha... Võib-olla see näitab seda, et erakonda vaadeldakse kui perekonda, mida on võrreldud ka maffiaga – et kui mõni liige otsustab lahkuda, on ta sellest hetkest nii-öelda ära märgitud. Veritasu, vendettani välja. Isiklik viha oli minu jaoks üllatus. Olen kogenud, et inimesed ei ütle enam «tere». Minu jaoks on see ühtpidi üllatav, teistpidi kurb. See mingis mõttes räägib ka erakonnast ja selle inimestest.
Väiklust kohtab tihti suurtegi isiksuste, suure südame ja lahke olemisega inimeste seas. Milliseid reaktsioone on sul tulnud sellega seoses veel üle elada?
Ma oma raamatus kirjeldan ka erakonna üldkoosolekut, kus arutati minu küsimust. Vaatasin selleks üle video, mis seal tehti. Mitmed asjad, mida ma siis „laval“ seistes ei näinud või ei pannud tähele – ei olnud seal ju eriti mugav olla… Siis sealt kaadritest näed seda kõike teistmoodi, ja ka mõtlemist, mis seal esines. Näiteks üks tütarlaps ei vaadanud „lavale“, vaid pigem publikut – tema jaoks oli teatrilavaks publik.
Mulle ei meenu, et keegi väljastpoolt erakonda oleks mulle midagi halba öelnud. Küll on saatnud paljud sõbrad, aga ka need, keda ma isiklikult ei tunne, mulle Facebooki vahendusel või meili teel toetava kirja. Inimesed, kellega olen suhtlema sattunud enda kodulähedases Jannseni kaubamajas, on surunud kätt, et väga hea. Ja ma tahan neile kõigile aitäh öelda.
Kuidas sa sellega, mida sinu avalikustamine endaga ühes tõi, toime tulid?
Päris alguses tundsin end selles vastasseisus üksi, aga suhteliselt kiiresti olukord muutus – leidus palju inimesi, kes muretsesid sama teema pärast. Ka mitmed inimesed erakonnast helistasid ja avaldasid tunnustust – väga paljud ka väljastpoolt. Nii et suhteliselt kiiresti läks oluliselt lihtsamaks. Ka siis, kui erakond jätkas isiklikke rünnakuid, otsides põhjuseid, varjatud motiive, tembeldades mind riigireeturiks. Olin paljudega selleks ajaks sel teemal juba rääkinud ja tunne, justkui peaksin üksi kellegi vastu sõdima, oli kadunud. Ka Birma reis oli abiks – ma ju sinna minnes siiski astusin sellest kõigest välja. Mul oli võimalik vaadata kaugemalt suuremat pilti, mõelda asju läbi ja, hoolimata taagast, mida reisil kaasas kandsin, tegelesin seal ka muude teemadega. Tagasi tulles oli kõik juba oluliselt selgem.
On sul mingisugused omad meetodid, kuidas pingeid maandada?
Kõige parem meetod on rääkida sõpradega. Teine asi, mis hästi maandab, on jooksmine. Ma olen harrastussportlane. Hiljuti tegin rogaini (võistkondlik valikorienteerumine, mille eesmärk on koguda kontrollaja jooksul võimalikult palju punkte maastikule paigutatud kontrollpunktide läbimisest – toim.), jooksime sõber Elvariga Tallinnas neli tundi erinevaid punkte võttes – saime sajast võistkonnast 26. koha. Jooksime 33,5 kilomeetrit.
Olen läbi teinud ka kaks Tallinna maratoni, neist esimese 3 tunni ja 35 minutiga. Poole aasta eest tuli ajaks 3 tundi ja 25 minutit, mis on harrastusjooksja kohta täitsa okei.
Sa selline mees pole, kes liiga pikalt klaasipõhja vaatama jääb?
(Muigab.) Ma selline mees ka ei ole, kes teataks, et ta on karsklane.
Ka sel lühikesel perioodil skandaali alguses, kus end üksi tundsid, ei lubanud sa endale alkoholist leevendust?
Tegelikult on sul selliste suurte kriiside ajal nii palju mõtteid, ja sa tahad neid ka arutada – et sel ajal otsest leevendust ei olegi vaja. Aeg, kus tunned vajadust minna jooksma, võtta aeg maha, on pigem siis, kus tekib pingelangus, tekib selline ootamise periood. Näiteks aastal 2004, kui Ukraina noored panid valimiste mõjutamiseks, protestiks Kiievi keskväljakule oma telgid üles – ma aitasin natuke seda seal ka korraldada – siis esimesel nädalal ei olnud laagris alkoholiga absoluutselt probleemi. Kõiki valdas eufooria ja võitluslik pinge. Aga nädal hiljem oli paljudel juba oma pläsku, ja ka minul, arusaadav, kaasas. Pinge oli andnud järele.
On sinu elus olnud varemgi olukordi, kus oled millegi muutmiseks rebinud end välja mugavustsoonist – ja oled pidanud hiljem võitlustandril enda eest seisma?
Kas just võitlustandril, aga võtame kas või sellesama otsuse jääda 2004. aastal Ukrainasse – olin siis ju Riigikogu liige, kott oli pakitud, ülikond seljas ja juba lennujaamas, et koos ülejäänud vaatlejatega lahkuda, aga otsustasin oranži revolutsiooni ajaks ikkagi edasi jääda...
Päris riskantne.
(Muigab.) Külm oli, olukord oli muidugi ka ebastabiilne. Kahtlemata oleks olnud turvalisem koju lennata. Tagantjärele mõtlen, et sellised otsused, mis pole just tavapärased, päris palju mõjutavad seda, mida hiljem elus teed. Suuresti tänu Ukrainale tekkis mul ka suurem huvi välispoliitika, inimõiguste ja kodanikuvabaduste vastu, mis viis mind ka Birmasse aastatel 2008 ja 2012.
Sinus on siis jõulisemalt välja arenenud just teatav sisemine õiglustunne?
Eks seda saavad teised öelda, mina seda ei tea, aga mulle meeldib teha otsuseid sisemise... instinkt on ka vale öelda, aga sellise tunde järgi, mis ütleb, et see, mida teed, on lihtsalt õige. Ma ei tahaks seda õiglustundeks nimetada, võib-olla on see lihtsalt huvi maailma vastu.
Kust oled sellise iseloomuomaduse pärinud?
Küllap on siin palju aspekte – nii perekond kui ka arvatavasti Tartu Miina Härma Gümnaasium õpetas suhteliselt loovalt ja avaralt mõtlema.
Olid siis juba koolis aktivist?
Võib ka nii öelda, ja tuletame meelde, et ka ülikooli esimesel kursusel koos sõpradega sai ju mõeldud, et võiks luua Reformierakonna noorteorganisatsiooni. Reformierakonnal seda tollal veel polnud. See oli mõnes mõttes ekspromptmõte paari sõbraga, kes juba olid astunud Reformierakonda – et kuule, Silver, teeme ära! Mõneti nii 1997. aastal Reformierakonna noorteorganisatsioon Tartus sündiski.
Valdab sind praegu mõningane pettumus, et asi, mille nimel pingutasid, ei ole sinu silmis kandnud ootuspärast villa?
Ma ka raamatus kirjutan sellest, et kunagi küsiti Václav Havelilt umbes sama küsimus: kas on midagi, millest ta elule tagasi vaadates tunneb, et tegi valesti? Ta leidis, et oma presidendiks olemise esimestel aastatel julges ta liiga vähe võidelda väärtuste eest, mida õigeks peab – tema arvas siis pigem, et peab hoidma sellist viisakat ja tagasihoidlikku joont, käituma nii nagu vanade ja väärikate Euroopa riikide juhid. Ja ta ütles, et kui saaks aega tagasi keerata, oleks ta seisnud oluliselt rohkem inimõiguste ja kodanikuvabaduste eest. Ka pärast Riigikogust lahkumist 2011. aastal tundsin, et võib-olla oleksin pidanud olema natuke sihikindlam Reformierakonna poliitika avatumaks kujundamises. Tagantjärele mõeldes oleks võinud seda teha juba siis, kui oleksin saanud ära kasutada oma positsiooni Riigikogu liikmena. Kas ma seda kahetsen või mitte? Mis seal ikka kahetseda. Aga, kui oleksin seda siiski teinud, poleks seda artiklit äkki vajagi olnud.
Sa justkui kohe tahad olla sündmuste ja muutuste keskmes ja keerises!
Kui loed suurtest pealkirjadest, kas või Birmat silmas pidades, et ühiskonnas toimuvad suured protsessid, siis ma tahan seal kohal olla. See on huvi, mida võiks võrrelda ajakirjanikuhuviga. Ajakirjanikul võib ju olla mingi materjal, info, aga ta tahaks teada saada, kas see vastab ka tõele. Eriti siis, kui see puudutab teemat, mis on teda ka varem huvitanud. Sama mehhanism toimub minu puhul. Ehk et kui on riik, mille poliitilist käekäiku olen jälginud, ja kui peavoolu meedia räägib seal mingitest sündmustest, tahan näha, küsida oma sealsete sõprade käest või minna ise kohale vaatama, mis seal tegelikult toimub.
Näiteks aasta eest, kui Venemaal olid suured meeleavaldused – ma muidugi sõitsin sinna. Samuti käisin 2010. aastal Valgevenes, kus pärast presidendivalimisi oli kilpide ja nuiadega tegelaste eesmärk tabada meeleavaldajad ja neile korralikult kere peale anda.
Sina ei ole oma elu pärast kartnud?
Eks ikka on juhuseid olnud. Kui olin 2006.aasta märtsis telklaagris Minskis ja OMONi eriüksus oli meid ümber piiranud, siis... ei ole just tunnet, et võiksid kerge nahaga pääseda.
Kuidas see olukord lahenes?
Lahenes nii, et mul õnnestus mööduva bussi peale hüpata ja jalga lasta. Kõik need, kes jäid, arreteeriti neli päeva hiljem ja pisteti viieteistkümneks kuni kahekümneks päevaks pokri.
Kartsid sa seoses rahastamisskandaaliga ka oma turvalisuse, aga võib-olla koguni lausa elu pärast?
See on ikka täiesti võrreldamatu. Eesti on ikkagi demokraatlik riik. Ma ei usu, et siin võiksid toimuda poliitilised mõrvad, võiksid toimuda poliitilised arveteklaarimised sellisel kujul, et kellelegi antakse kuskil peksa. Ma tõesti ei usu seda.
Kui olid rahastamisskandaali kõige ärevamad ajad, sa siiski ei vaadanud vargsi üle õla, et mine tea...
Ei.
Või ei kahtlustanud, et sind kuulatakse pealt?
Ma olen alati telefonis täiesti vabalt rääkinud, ei ole kunagi arvanudki, et pealt kuulatakse. Miks peaks keegi mind pealt kuulama?
Sinu toonane artikkel, millest kõik alguse sai, on tänaseks viinud asjad sinu jaoks rahuldavasse punkti?
(Muigab.) Minu jaoks rahuldavasse punkti... Sellel oli muidugi selgelt ka isiklik aspekt. Käies nendes riikides, mida nimetasin ja kus olin kohtunud inimestega, kes valitsevale režiimile vastu astudes seavad ohtu oma elu – tundsin mõnes mõttes nende ees häbi. Et on asju, mida tean ja mille kohta jätkuvalt avalikkuse ees valetatakse – aga ma ei julge midagi teha! Ehk siis minu jaoks oli selline isiklik rahulduse aspekt juba see, et olen selle ära kirjutanud. Ma ei uskunud iialgi, et selline asi järgneb. Aga mul oli vaja seda iseenda jaoks. Tundsin, et kui ma ei kirjuta seda artiklit, ma põhimõtteliselt ütleksin, et kardan ohtu seada oma isiklikku heaolu ja ambitsioone, mis on tähtsamad kui aated.
Kui laiemalt mõelda, on artikkel tänaseks mingeid asju muutnud. Tänu avalikule hoiakule selles osas, kuidas peaks erakonna rahastamine käima, on mitmed praktikad üle vaadatud. Erakonnad ehk kardavad kasutada samasuguseid võtteid ja võib-olla on paljude inimeste jaoks midagi muutunud ka erakonnapoliitikas... just mõtlemises. Väärtuste osas peab inimeste mõtlemine muutuma. Sellele on võib-olla kaasa aidanud ka avalikkuse selge seisukohavõtt, milline on aus ja milline ei ole aus poliitika. Nii et see on muutnud ühiskonda, sealhulgas poliitikuid – protsess on vähemalt käimas.
Mis sinu elus veel muutus? Sain aru, et erakonnast kõrvale jäädes tekkis sul juurde aega, et renoveerida Nõmme maja.
Võimalik, et kui septembris helistasid, ladusin puid, kuna meil on elamine ahiküttega. Väike korter, ahiküte, elektrikulu ka väike.
Oled sa pidanud kuidagi lõivu maksma tänu sinu vallandatud protsessidele – oled midagi kaotanud?
Väga raske on öelda, millest keegi, tehes midagi, samal ajal ilma jäi. Eks see ole valikute koht ja tagantjärele võib ju mõelda, et mis oleks olnud, kui ei oleks midagi teinud, aga ma ei oska seda valemit enda jaoks praegu ära lahendada.
Kas või materiaalses mõttes – muutus sinu elatustase?
Ei.
Sa ei pea napimalt läbi ajama?
Me oleme täiesti tavaline keskklassi perekond ja kahtlemata iga keskklassi perekond peab vaatama hindasid ka. (Muigab.) Oluliselt rohkem mõjutas minu rahalist toimetulekut Birma reis kui artikkel. Birmasse reisimine ei ole just odav.
Mis see kõik sinu perele on tähendanud?
Sellele on mul ainult üks vastus – see aeg pole olnud neile väga lihtne. Aga nad on kõik mind seejuures väga toetanud.
Vahepeal liikus ka info, et olete abikaasaga rahastamisskandaalist kuhjunud pingete tõttu lahku läinud...
See ei vasta tõele. Ma ei tea, kelle pahatahtlik jutt see on, aga – see ei vasta kuidagi tõele.
Usud sa, et sind võidi rünnata ka eraeluliste teemadega manipuleerides?
Üritati erinevaid teemasid tõstatada – ja osa teemasid olid veelgi naeruväärsemad...
Mis mees sa vabal ajal oled, mida siis teed?
Eks nagu iga teine. Käin vahepeal teatris, vahel harva kinos, kui on välja tulnud mõni uus Eesti film.
Just Eesti filmid meeldivad?
Nii ja naa, aga Eesti filme meeldib mulle tõesti vaatamas käia just suurelt ekraanilt. Eks PÖFFi ajal käin rohkem kinos, nagu paljud. Ma ei usu, et ma teeks midagi nii erilist. Käin palju sõpradega väljas, lastega, perega, külastan oma Tartu sõpru, saan sugulastega kokku.
Keldris näiteks tsiklit ei putita?
Ei, küll aga ootab jalgratas kevadet. Siis saab hakata sellega ka tööl käima – see on just selline mõnus kümnekilomeetrine ots.
Inimõiguste Instituut praegu, aga kus oled näiteks kahe või viie aasta pärast – näed sa endal veel perspektiivi poliitikas?
Ma olen praegugi poliitikas. Poliitikas olemise juures tuleks eristada erakonnapoliitikat ja võimalust, kus inimene võtab ühiskonnaelus aktiivselt sõna, kirjutab artikleid, osaleb rahvakogul, käib esinemas, rääkimas poliitilistest ideedest jne. Ka siis osaleb ta poliitikas. Erakonnapoliitika eesmärk on võim. Jah, antud hetkel ma erakonnapoliitikas tegev ei ole, mul ei ole mingit võimuambitsiooni, küll aga osalen aktiivselt poliitikas.
Mul on kavas ka mõnda aega välismaal õppida. Kui näen inimesi, kes on ühe või kaks semestrit õppinud välismaal – neil on ka väga teistsugune lähenemine oma valdkonna teemale. Tunnen, et minul on see just puudu. Ja kui mõeldagi viie aasta perspektiivis – viie aasta pärast olen nelikümmend –, siis tahaksin loota, et olen selleks ajaks lõpetanud magistrantuuri politoloogias, õppinud välismaal, aga elaksin Eestis ja oleksin jätkuvalt aktiivne poliitik. Kas erakonnapoliitikas, on iseasi.
Hellitad sa siiski veel võimalust erakondlikku karjääri teha – on sind mõnda erakonda kutsutud?
Eks kutsutud on ikka, aga täna olen ma väga rahul olukorraga, kus osalen poliitikas, aga ei pea olema seejuures ilmtingimata erakonnas. See ei tähenda, et ma mingil ajal ei võiks ümber mõelda.
